Avaleht / Uudised / Tööelu blogi

Tiit Pruuli: Empaatiavõime on juhile sama oluline kui oskus lugeda bilanssi

23.07.2019


Vestles Jaanika Palm, pildistas Kristi Sits. 

Kohtume Tiit Pruuliga Go Groupi tööruumides Balti jaamas ning ta palub kohe intervjuu alguses sina peale üle minna. Tema tööruum on kaugel sellest, mida võiks nimetada kabinetiks – omanäolised vanaaegsed esemed, reisiraamatute küllus, värvikirev idamaise mustriga vaip ning maakaardid seintel loovad isikupärase ja hubase atmosfääri, peegeldades seal töötavat inimest.

Järjest rohkem inimesi saab oma tööasju toimetada hõlpsalt kaugtööd tehes. Kuidas planeerib ettevõtte juht oma vaba aega nii, et meel saaks puhatud, aga ka äri juhitud?

See on mulle, kes ma olen ju päris palju kodust eemal, tõesti oluline teema. Paraku tuleb esiteks vastata, et omaniku ja tippjuhi meel ei puhka kunagi täielikult. Teiseks: sa ei pea juhtima ainult protsesse, vaid ikkagi ka inimesi. Ja inimesed vajavad mõnikord ka silma vaatamist ja sõna otseses mõttes käe hoidmist. Empaatiavõime, mis eeldab vähemalt mingil määral füüsilist kohalolu, on igale juhile sama oluline kui oskus lugeda bilanssi.

Kui palju eeldab kaugtöö head enesedistsipliini ja planeerimisoskust?

Kindlasti nõuab kaugtöö enesedistsipliini. Kui suhtumine on see, et kodus võib tööd teha ka diivanil aeledes ja teise silmaga Fashion TVd vaadates, siis ei ole muidugi mingitest tõsistest tulemustest mõtet rääkida.

Minu turismiettevõttes Go Travel oleme töötajatega ametlikult kokku leppinud ühe kodukontori päeva nädalas. See ei ole kohustus, vaid vabadus ja võimalus.

Mõnel juhul lubame kodus töötada ka pikemalt. Näiteks kui inimene on veidi tõbine, aga tööd teha saab, tahab ja suudab, siis on lihtsalt mugavam ja kolleege säästvam end koduses keskkonnas turgutada ja taastuda.

Samuti võimaldame paindlikkust tööajas, kui on vaja keset päeva veidikeseks töölt eemal olla, näiteks arsti juures käia. Samuti ei loe me tööle jõudmise või töölt lahkumise puhul minuteid, sest selles töös tuleb tihti ette, et alustad kiirete tellimustega hommikul vara juba kodus või on vaja mõnda hädalist abistada õhtul väljaspool tööaega. Peamine on, et kliendid on kogu aeg kenasti hoitud ja büroo lubatud kellaaegadel avatud.

Seda laadi paindlikkus ja vabadus on töötajale väga motiveeriv – töötaja tunneb, et teda usaldatakse, teda aktsepteeritakse ning et tal on vabadus ise otsustada. See omakorda innustab teda kvaliteetsemalt töösse panustama.

Reisikonsultandi töö on väga vastutusrikas: ei tohi eksida lennupiletite, passinumbrite ja paljude muude pisiasjadega. Reisikonsultandi väike eksimus võib rikkuda ilusa perepuhkuse või kellegi ärikohtumise. Seega on väga oluline, et suudame töötajatele tagalas pakkuda tingimusi, mis neid maksimaalselt toetavad, mitte ei tekita hirmu ja lisapingeid.

Go Travelis saame seda kõike oma töötajatele võimaldada, sest meie peamised töövahendid on internet ja telefon. Enamik reisibüroo vahendatavatest teenustest on tänapäeval elektroonilised, mistõttu füüsiline kontakt kliendiga ei olegi oluline. Kumbki pool saab mugavalt asjad aetud, ilma et peaks sammugi arvuti tagant eemalduma. Kõigis valdkondades, kus Go Group tegutseb, seda võimaldada ei saa.

Kas pikkadel reisidel olles, eriti kaugemates kohtades, on töömõtted kogu aeg kaasas või on aega väljalülitumiseks?

Ma pean oma tööks päris laia diapasooniga asju. Go kontsernis on 15 ettevõtet alates raudteid ehitavast Go Trackist kuni majutusteenust pakkuva Go hotellini. Lisaks olen olnud viimastel aastatel seotud Eesti Vabariigi juubelisünnipäeva korraldusega, olen EV100 juhtrühma liige, olen kuulunud Avatud Eesti Fondi, Eesti Ajaloomuuseumi ja mitme taolise MTÜ või sihtasutuse nõukogusse. Lisaks on kogu aeg laual ka mõni loomingulisem kirjatöö. Raske on leida päeva, kus ma ühelegi neist teemadest ei mõtleks. Õnneks olen lõpuks ära õppinud ka selle lihtsa tõe, et asjade edasilükkamine neid ei lahenda. Ära tuleb teha ka need tööd, mis sulle esimesel hetkel ei meeldi.

Kuidas sündis mõte luua Go Travel?

Olin selleks ajaks teinud purjereisi ümber palli ja sõitnud ka autodega ümber maailma. Olin ise maailmas hädas olnud, aga samal ajal saanud mingisuguse kogemuse, kuidas reisifirma võiks tegutseda. Mis veel olulisem – tekkis suur himu reisimisega professionaalsel tasemel tegeleda. Nii ostsimegi 2005. aastal põhiliselt bussireisidega tegeleva väikese büroo Cassandra, millest oleme tänaseks kasvatanud suure ettevõtte, millel on esindused kuues Eesti linnas ja mis pakub reisiteenuste täispaketti laeva- ja lennupiletitest kuni kruiisireisideni. Siin on ühendatud minu armastus reisimise vastu ja minu kolleegide professionaalsed teadmised, kuidas korraldada mis tahes reisi tehnilist poolt.

Mis eristab Go Travelit teistest reisifirmadest?

Teadmata tegelikult, mis täpselt konkurentide juures toimub, julgeksin arvata, et Go Traveli tuumik on iseseisvad reisikonsultandid, kellel on oma kliendibaas, ja keskkontori roll on anda neile parimad töövahendid klientide teenindamiseks, teha ühiselt turundust ja tagada vastavus aina karmistuvatele õiguslikele nõuetele, olgu selleks andmekaitse või tarbija õigused.

Need, kes meiega on viimastel aastatel liitunud, hindavad vabadust valida parim viis oma klientide teenindamiseks ning võimalust kliendiportfelli tulu jagada. Peale äri- ja päikesereiside, mis on paljude büroode valikus, on meil igal aastal ka kümmekond n-ö Go Traveli sõprade reisi – Mihkel Rauaga käisime New Yorgis, ühe grupi viisin ise Antarktikasse, teisega käis seal Andres Tarand. Olen aidanud ette valmistada Teet Margna ja Kristjan Jõekalda reisisaateid ja teinud neist saadetest inspireeritud retki. Samal ajal võib põnev seiklus olla ka väliselt palju vähem ambitsioonikas. Oleme teinud väiksemaid sõite Kihnu, käinud Vabadussõja radadel või Riia ooperiteatris. Peale äriklientide, keda meil on ka päris palju, ja lisaks puhkusepakettidele, kust tuleb praegu meie põhikasum, ongi taoliste eriliste reiside tegemine minu suurim rõõm sellest reisibüroost.

Rääkides tööjõust, ei saa ümber võõrtööjõu küsimusest. On hirme, et nad ei mõista või ei suuda kohaneda meie töökultuuriga, rääkimata keelebarjääridest jms. Oled palju ringi reisinud, kuidas tundub Eesti töökultuur võrreldes teiste maadega?

Ka meie raudteedepoos ja taristuettevõttes on hooajaliselt tööl mõned ukrainlased ja venelased välisriikidest. Need mehed saavad Eesti keskmist palka.

Erinevalt Eestist on nende koduriigis raudteeharidus olemas ja sealt on võimalik värvata kvalifitseeritud masinamees. Eestis tuleb ta ise välja koolitada ning ajutise töökoormuse korral pole see mõistlik.

Võõrtöölised tulevad siia hooajaks – aprillist oktoobrini – ja lähevad seejärel kodumaale tagasi. Eesti mehed, kes meil endal olemas, saavad sama palka, ainult selle erinevusega, et nad on palgalehel ka talvel, kui erialast tööd on oluliselt vähem.

Tööandjatel on probleeme võõrtööjõuga olnud minimaalselt – Eesti idufirmade edu on loodud kahasse nn võõrtööjõuga ehk maailmatasemel spetsialistidega, kes on Eesti digirevolutsioonile kaasa aitama tulnud. Ukrainlastest ehitajad on korralikud töömehed. Jutud keelebarjääridest ja kohanemisraskustest on suures osas müüt, mille aluseks on mõni üksik seik inimestega, kes pole siia tulnud tööle, vaid sattunud muul viisil. Need, kes teevad teadliku valiku Eestis töötamise kasuks, saavad siin ka väga hästi hakkama.

EKRE või mis iganes poliitilise jõu võitlemine nende vastu, ilma et oleks vettpidavat alternatiivprogrammi, ei ole mitte lihtsalt isikliku rumaluse näitamine, vaid ohtlik Eesti majandusele.

Hiljaaegu ilmus uudis, kus räägiti, et soomlased ei taha Eestisse enam väga reisida muu hulgas meie kehva teeninduskultuuri tõttu. On siis olukord tõesti nii halb?

Loeb keskmine – meie kohalikena teame, millises restoranis tasub käia, kus on heas vormis meeskond. Me ei taju keskmise taseme kõikumist, sest me ise keskpärastes kohtades ei käi. Aga üheks päevaks siia tulev turist astub sisse teele jäävasse toidukohta ning tase ei pruugi olla meeldejääv. TripAdvisori reitingud ei muutu nii kiiresti kui paari võtmeinimese äraminekust johtuv teeninduselamuse muutus. Vähemalt Tallinnas on suurepäraseid hotelle ja söögikohti palju. Aga tippude kõrval on ka märkimisväärselt palju juhuslikku ja keskmisele tasemele alla jäävat kraami, mis rikub üldmuljet.

Siiski ei ole teeninduskultuuri taseme langus kindlasti esimene põhjus, miks meie naabrid enam Eestisse ei tule. Eesti on objektiivselt muutunud palju kallimaks. Ja veelgi rohkem mängib siin kaasa subjektiivne nägemus. Eestil on kalli koha maine. Kui lisaks alkoholiaktsiisidele, millel on väga suur mõju turismile, tahetakse kehtestada ka turismimaks, siis saab meie maine turismi sihtkohana veel ühe hoobi. See euro või paar, mille turist peaks siia maksuna jätma, ei ole tõesti palju, aga see tuleb korrutada kümnega, et saada aru mainekahjust.

Kas turisminduses on töö- või tööjõupuudus?

Väga suur mure on välisturistide arvu vähenemine, eriti drastiline langus on olnud Soome turistide osas. See on spiraal – turiste on vähem, kümned miljonid eurod kaovad turult, seda raskem on hea teenuse jaoks vajalikku palgataset tagada ning seda vähem tahetakse siia tulla. On hädavajalik, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit ning transpordisektor koos tegutseksid ja survestaksid valitsust panustama, et trendi suunda muuta. Õnneks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus juba teinud esimesi samme selles suunas, et teisel pool lahte oleks Eesti taas paremini pildis. Nad võtsid Helsingisse tööle Eesti esindaja.

Välisturistide arvu kasvuaastatel oli Eesti teenindussektori kvaliteedi paranemine suurepärane. Muu hulgas muutusime viie aasta jooksul ühest ilusast vanalinnast gurmeesihtkohaks, kultuurimekaks ja rahvusvaheliste spordisündmuste toimumispaigaks. Rahvusvahelise tasemega muusika-, spordi- ja kunstiüritused toovad sisse miljoneid, aga see nõuab riigi, erasektori ja kohalike omavalitsuste ühist pingutust.

Ka turismindusega seotud sektorites on kohati tööjõupuudus, näiteks bussijuhte – mitte üksnes häid bussijuhte, vaid lihtsalt bussijuhte – on üha raskem leida. Bussijuhtide keskmine vanus on suhteliselt kõrge, seega peame muretsema, kas nende tervis on ikka piisavalt korras, et nad saaksid nii vastutusrikast tööd teha.

Autoettevõtete Liidu hinnangul on meil transpordisektoris praegu puudu 300 bussijuhti. Noorte meeste bussirooli toomiseks oleks vaja palgahüpet.

Oled maakerale tiiru peale teinud nii merd kui ka maad mööda. Kas maailm on eri nurkade alt vaadates sama või ikkagi erinev?

Need on olnud kindlasti väga erinevad kogemused, pakkunud üsna erisuguseid emotsioone. Purjereis oli vaikne kulgemine ja mõtisklus, autoreis aga pöörane emotsionaalne kihutamine. Kui merel väsitas rutiin, siis autosõidu ajal väsitasid liigsed emotsioonid.

Mis motiveerib hommikul ärkama?

Põnev elu, mille hulka kuuluvad kohe päeva alustuseks laste ja lastelaste naer. Ja ma naudin isegi seda, kui nad hommikusöögilauas jauravad, et ei taha putru süüa. See on tore väljakutse lapsevanemale – kuidas ta suudab olukorra lahendada. Selliseid väljakutseid pakub elu igal päeval. Ka keerukused tuleb keerata põnevaks, siis on igal hetkel positiivne meeleolu su ümber.

Kas maamunal on veel mõni koht, kuhu ihkad minna, aga ei ole veel jõudnud?

Muidugi on. Palju kohti on käimata, paljudesse kohtadesse tahaks tagasi. Aga eks vaikselt hakkab isegi minule pärale jõudma, et kõike pole ühe eluga võimalik ära teha. Tuleb hakata kontsentreeruma ja karme valikuid tegema.

Mis on see, mis paneb uusi kohti avastama, ja mis on see, mis alati tagasi toob?

Poisikeselik uudishimu pole ju kuhugi kadunud. Maailmas on nii palju kultuure, looduslikult põnevaid paiku, mida vahendatult, televiisori, raadio või interneti abil ei ole võimalik kogeda. Et mõista ühte kultuuri ja rahvast, on vaja kohaloleku tunnet, inimesele silma vaadata ja juttu rääkida.

Ma olen korra elus mõelnud, et peaks tegema kannapöörde ja elama kuskil mujal, kas pikalt või väga pikalt, aga sain õige kiiresti aru, et juured on sügavalt siin. Ka sõpruskond ja kultuuriline võrgustik on mulle olulised ja ma ei tunneks ennast hästi, kui peaksin pikalt elama kuskil mujal.

Hiljuti olin kaks kuud Hispaanias. Ja kui seal olles loed, et Eestis avatakse mõni põnev näitus või mu sõbrad saavad kokku, et koos jalgpalli vaadata, kuigi jalgpall mind põrmugi ei huvita, siis tahaks siiski sõpradega koos olla. Ikka tekkis väike kriipimine, et tahaks tagasi.

Oled tegutsenud eri valdkondades: ajakirjandus, poliitika, ettevõtlus, kirjandus, film. Mis valdkondades sooviksid ennast veel teostada?

Ühest küljest on põnev, kui sul on võimalus tegelda paljude huvitavate asjadega, aga teisest küljest on selline tegevuste killustamine ka ohtlik, sest kõiges, mis ette võtad, ei saagi olla siis kompetentne. Maailmas on palju põnevat, mida ju teoreetiliselt tahaks teha, aga praegu püüan hästi juhtida oma turismi- ja transpordiettevõtteid. Lisaks on mul mõtteid, mida tahaks veel kirjutada. Ma olen ka noor vanaisa ning neid emotsioone, mis sellest kogemusest tulevad, ma mõne uue ameti vastu vahetada ei raatsiks.

Urmas Oti legendaarset intervjuuküsimust kasutades uurin, kas sinu tähetund on veel ees?

Sel hetkel, kui ma mõtlen teisiti, pange mind põlema. Unistused ja kauged eesmärgid on need, mis mind kannustavad. Ütleme nii, et 500 meetrit enam nii kiiresti ei jookseks kui varem, aga targemini jooksen küll. Muidu pole mõtet eladagi, kui sa arvad, et su suurim saavutus oli koolinoorte kõnevõistluse võitmine või Mart Laari valitsuse nõunikuks olemine.

Ma olen kindel, et palju olulisi asju on veel ees.

Kuidas ületad elus ettetulevaid raskusi?

See oleneb raskustest. Töiseid raskusi, arvestades, et meie kontsern on üpris suur – ligi 800 töötajat ja palju eri valdkondi –, saan ületada koos professionaalsete ja usaldusväärsete partneritega. Ma saan tuua näite meie turismiettevõttest, millel ei olegi ühte juhti, vaid on kolmeliikmeline juhtkond, ning selline koostöö sobib mulle. Kindlasti ei tahaks ma olla ainuke juht. Ma näen, et minu tulemused on paremad, kui ma töötan meeskonnaliikmena.

Kui isiklikust elust rääkida, siis tüüpiline Eesti mees pigistab lõuapärad kokku ja kannatab vaikides, selle asemel et rääkida ja arutada. Puudutagu see siis perekondlikke või sõpruskondlikke suhteid. Eestlased hoiavad kõik asjad liiga palju endasse. Elavad kõike dramaatilisel moel enda sees läbi ja mõtlevad asjad tegelikust kümme korda hullemaks. Selle asemel et rääkida ja kuulata. Asjad laheneksid palju lihtsamini.

Suve keskel algab Bellingshauseni jälgedes ekspeditsioon Antarktikasse. Missuguste ootustega sellele sündmusele vastu lähed?

Idee sündis Välisministeeriumis ja mind kutsuti ekspeditsiooni korraldamist ja läbiviimist juhtima. Novembris hakkasime ettevalmistusi tegema ja juulis algab ekspeditsioon. Pool aastat kestnud ettevalmistused on olnud väga pingelised. Nii suurt asja tuleks ikkagi ette valmistada vähemalt paar aastat.

Samal ajal on see hea näide sellest, kuidas suured ideed sütitavad inimesi. Kui ma vajan nõuannet või praktilist abi korralduses, siis piisab mul vaid mainida, et tegelen Antarktika ekspeditsiooni ettevalmistusega, kui inimesed kohe süttivad ja soovivad panustada.

Teha sellist asja, mis innustab ka teisi, on suurepärane. Minu eelmine töö Eesti Vabariigi juubeliaasta komisjonis oli sarnane. Inimesed tulid ideedega väga hea meelega kaasa. See oli rõõmus töö. Kahjuks kõik tööd ei ole sellised.

Võtan Antarktika ekspeditsiooni kui Eesti maine projekti ja see on mulle väga tähtis. Usun, et suudame Eestit edukalt tutvustada selles olulises aspektis. Oleme kindlasti valmis juuli alguses startima.

Ei saa küsimata jätta, mis on sinu kolm reisisoovitust Tööelu lugejatele?

Me kõik vajame oma tööelu vahele lihtsat puhkust. Kui ma kunagi turismindusega alustasin, siis suhtusin Türgi ja Egiptuse reisipakettidesse pisut üleolevalt. Kuid nüüd olen ise käinud, saatnud neile oma sõpru ja läbipõlenud kolleege. Puhkusele tuleks minna muidugi enne, kui sa läbi põled.

Kreeka saared, Tai rannik, Egiptus – need kõik on head kohad, et lihtsalt puhata.

Vastutusrikastel kohtadel töötavad inimesed, kes on tööelus tasakaalukad ja kaalutlevad ning kelle töö on seotud vaimse pinge ja vastutusega, vajavad tegelikult vahepeal adrenaliinilaksu. Nendel soovitaksin minna Amazonase džunglisse matkama, kruiisilaevaga Antarktikasse, teha kärestikusõit kummipaadi või kanuuga. Ekstreemseid kogemusi on nendele inimestele vaja.

Aeg-ajalt võiks lubada endale pika nädalalõpu ja võtta ette kultuurireis kuskile Euroopasse. Minge Peterburi, Londonisse, Pariisi või Stockholmi kontserdile või muuseumidesse.

Tagasi
Tiit Pruuli: Empaatiavõime on juhile sama oluline kui oskus lugeda bilanssi
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks