Vastab Vladimir Logatšev, Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist:
Töötaja põhikohustuseks töösuhtes on töö tegemine, mille eest maksab tööandja talle töötasu. Kui töötaja tööd ei tee, ei ole tööandja üldjuhul kohustatud töötajale ka töötasu maksma. Töölepingu seadus (edaspidi TLS) toob välja teatud erijuhud, millal tööandjal on töötasu maksmise kohustus ka siis, kui töötaja tööd ei tee.
Nimelt, TLS § 38 ja § 42 (koosmõjus) alusel on töötajal teatud juhtudel õigus mõlema poole huve arvestades nõuda tööandjalt vaba aja andmist ja selle vaba aja eest keskmist töötasu. Taolise vaba aja andmisel tuleb mõistlikult arvestada nii tööandja, kui ka töötaja huve. Nimetatud sätete puhul on oluline töötaja töölt eemal viibimise mõistlik aeg, mida hinnatakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Mõistlikkuse hindamisel võetakse aluseks võlaõigusseaduse § 7 lõige 1, mille kohaselt määrab mõistlikkuse sarnases olukorras heas usus tegutsevate isikute tavapärane käitumine, arvestades töösuhte olemust, eesmärki, tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.
Näiteks on sellised olukorrad, kus töötajal on õigus nõuda vaba aja andmist ja keskmist töötasu siis, kui töötajal tuleb arsti või notari vastuvõtul käia, töötaja korteris on toimunud vargus ning ta peab andma politseile sündmuskohal ütlusi, töötaja kodus on veeavarii, töötaja perekonnas on juhtunud õnnetus, töötaja peab minema lähedase matusele vms olukord. Oluline on, kas töötajal on võimalus vastavat toimingut planeerida talle sobivale ajale (nt puhkepäeval) või mitte.
Kui töö tegemine on takistatud töötaja poolt rohkem kui mõistliku aja võrra, siis on õigustatud ka vaba aja mitteandmine ja töötasu mittemaksmine. Tegemist peab olema lühiajalise takistusega, mis võimaldab töötajal peagi töö tegemist jätkata. Nii saab pidada mõistlikuks näiteks arsti visiiti paari tunni ulatuses, samas kui pikema planeeritava puudumise korral (nt meditsiiniline operatsioon) tuleks tööandjaga rääkida läbi ka muud võimalused. Töölepingu pooltel on võimalik näiteks kokku leppida, et töötaja kasutab vaba päeva, kas puhkuse arvelt või tasustamata puhkusena. Samas on võimalikud ka muud kokkulepped, kui töö toimub töögraafiku alusel, siis näiteks töögraafiku muutmine.
Kokkuvõttes võib öelda, et keskmise töötasu alusel tasustatava vaba aja nõudmine on õigustatud, kui tulenevalt töökorraldusest ei ole töötajal võimalik isiklikke toiminguid teha omal vabal ajal ja kui isiklike toimingute tegemise aeg jääb mõistlikkuse piiridesse ehk tegu ei ole pikaajalise takistusega.
