Menüü

Avaleht / Uudised

Nutiajastu töökoormus: üksinda kolme eest!

30.10.2020


Milline on mõistlik töökoormus ametialadel, kus töötulemus pole otseselt silmaga nähtav, töö sisu ja ülesannete mahtu on keeruline aimata? Võib juhtuda, et ühe inimese tööülesannete hulk hõlmab mitme töötaja oma, sest tööandja eeldab: IT-ajastul saab sellega kiirelt ja hõlpsalt hakkama! Kui kaua ja mille arvelt?

Ühte valdkonda, sellega kaasnevaid ülesandeid ja töömahtu sisuliselt tundmata võib olla keeruline hinnata ka tööks kuluvat aega. „Mis see siis ära ei ole,“ mõtleb ettevõtte või asutuse juht, kel puudub oskus arvestada, mida töö mõnel alal tähendab. Eriti juhul, kui tulemust vahetult nii nagu tüki- või füüsilise töö puhul ei kaasne. Sestap ei pruugi aimata ka tööga seonduvaid nüansse ja võib tunduda, et kõik ongi käkitegu, ehkkki töötja väidab vastupidist. „Laisk ja saamatu,“ leiab ülemus, kes rügab ka ise ja eeldab sedasama töötajateltki.

Ent kas peab päevatööd jätkama argiõhtutel ja nädalavahetustel, nii et oma aega peaaegu ei olegi? Varem või hiljem jõuab kätte hetk, kus polegi jaksu midagi teha. Ööd on unetud, tulvil töiseid mõtteid ja kurnavat stressi, kuidas kõigega jõuda ja toime tulla. Keskmisest veidi kõrgem palk pole tihtilugu töölepingut alla kirjutades motivaatoriks, vaid pigem tööga seotud eneseteostus ja soov end ametialaselt proovile panna, ent seegi hääbub üsna ruttu.

Kes oskaks hinnata erinevate valdkondade töötajate tegelikku töökoormust ja selgitaks seda tööandjale, ennetades liigsest tööpingest tingitud stressi ja läbipõlemist? Psühhosotsiaalsed ohutegurid on mõnele tööandjale täiesti võõrad märksõnad, mille sisu ei mõisteta või tõsiselt ei võeta. Mis ajendaks tööandjat nägema ja ennetama ülekoormusest tingitud terviseprobleeme? Seda enam, et paljud tööandjad kuuluvad samasse riskigruppi.

Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal tehtud „Töökeskkonna vaimse tervise analüüsist“ selgub, et Eestis on vaimse tervise häired pingereas juba teiseks töövõime vähenemise põhjuseks. Seejuures moodustavad vaimse tervise otsesed ja kaudsed kulud Eestis 2,8% SKPst ehk 572 miljonit eurot (Euroopa Liidu keskmine on veelgi suurem ― 4%).

Vaimse tervise probleemide ilmnemisel, mida mõjutavad mitmed tegurid, sh töökeskkond, langeb nii töötaja motiveeritus, produktiivsus, kui suureneb töölt puudumine ja haigena töötamine. Juhul, kui töö on liiga intensiivne ja pingeline, suhted kolleegide vahel täbarad, siis suureneb ka tööjõu voolavus jms probleemid.

Miks kipub liigne töökoormus kujunema tööelu osaks?

Kommenteerib OÜ Tondihobu jurist-tööohutuse konsultant, EVEA asepresident Ille Nakurt-Murumaa:

Psühhosotsiaalsete ohutegurite tase on üldiselt kõrge, seda on võimendanud koroonast tingitud majandussurutis, töökaotushirm, viirusepaanika ning töö ja eraelu põimumine. Eeldatakse, sõltuvalt ettevõttest ja töötaja positsioonist, et tänu infotehnoloogilistele lahendustele on töötegemine lihtne. Ühele inimesele saabki täna panna koormuse, mida varem tegid kolm töötajat. Paljudes ametites on seetõttu läinud töökoormus väga suureks. Eeldatakse, et üks inimene jõuab teha lõputult. Arvuti ja tarkvaralahendused teevad justkui kõik meie eest ära. Majanduslikult keerulistel aegadel ei julge töötajad üle jõu käivatest ülesannetest ka keelduda. On hirm – kui mina ei jõua, siis keegi teine jõuab.

Tänu veebipõhistele lahendustele ollakse kättesaadavad 24/7. Telefon on alati taskus, lisaks töömeilide lugemisele saab sisse logida andmebaasidesse või süsteemidesse. Töö- ja eraelu on täielikult põimunud. Enam ei lõpe töö kell viis õhtul. Kodus jälgitakse töömeile, vastatakse kirjadele, suheldakse tööandjaga nii hilisõhtul kui varahommikul. Loetakse ka öösel töömeile, kui telefon piiksub... See kõik tähendab väga suurt vaimset survet. Oleme kogu aeg kättesaadavad. Inimesed ei suuda enam juhet seinast välja tõmmata ja tööandja ei lase töötajaid lahti. Hästi lihtne on töötajale saata teadet: „Kuule, on väga kiire, palun vasta kähku ühele kirjale jms...“ Teedki selle väikese asja ära, mis siis ikka!

Väga oluliselt suurendas töö ja eraelu põimumist kodukontoris töötamine. Tekkis tunne, et oled kogu aeg tööl, tööpäev ei lõpe kunagi. Teed vahepeal perele süüa, heal juhul õhtustad ka ise ja istud taas arvuti taha, sest vaja on veel paar asja ära teha. Infotehnoloogiline areng on tinginud töö ja isikliku aja sulandumise, mis on töökoormuse kõrval teine vaimne ohutegur.

Inimesed ei oska ka piiri pidada. Keegi ei taha tööandjale öelda, et ma pärast viite õhtul või hommikul enne kaheksat ühtegi töömeili ei loe. Puhkusel olleski saadad ikka paar töökirja või kirjutad mõnda aruannet...

Virtuaalmaailmas tehtut näha ei ole. Tõstes ära ühe alusetäie telliseid, võib seda silmaga hinnata, aga virtuaalmaailma tööd pole võimalik hoomata. Kui ise ei ole proovinud, siis ei saagi teada. Töötajad ei julge ülemusele öelda: tööd on liiga palju, ma ei jõua seda ära teha. Teiseks närib kahtlus: kas ülemus kurtmist mõistab?

Tegeledes riskianalüüsiga, küsitlen ma anonüümselt töötajaid. Tihti väidavad nad, et pole kunagi oma ülemusele öelnud: „Ma ei tule tööga tööajal toime ja pean tegema ületunde.“ Ta ei julge seda nimetada, sest ei tea, mis sellele järgneb. On selge, et tööd on liiga palju, aga sisimas tunnen, et olen saamatu. Pean olema usinam ega hakka seetõttu kellelegi midagi kurtma, sest mulle tundub: kõik teised saavad hakkama, kuigi ei saa. Keegi ei julge öelda, sest kollektiivis valitseb enese alalhoiuinstinkt: igaks juhuks hoian suu kinni ja teen õhtul vaikselt oma töö ära. Ületundide eest nagunii kellelegi ei maksta ja pole ka kombeks kurta, et ma ei tule tööga toime.

Mis võiks olla lahendus?

Võib tunduda arhailisena, aga töö ja eraelu peaksid olema eristatavad. Heroliline 24/7 kättesaadavus ei tohi olla norm. Teatud käitumismustreid on vaja muuta, et vähendada tööstressi ja sellest tingitud läbipõlemist.

Suurtes ettevõtetes võidakse teha töötajate rahulolu-uuringuid. Iseasi, mis selle tulemusena muutub. Väikeettevõtetes, mis on Eestis valdavad, enamasti seda ei korraldata – pole aega, teadmisi ega vahendeid. Ent töömahtu pole võimalik teisiti hinnata, kui töötaja ja tööandja omavahel tagasisidet ei anna. Tööandjale võibki tunduda: tuleb lihtsalt ära teha! Väikeettevõtja töötab ju ka ise ööpäevaringselt. Ta ei pruugigi seetõttu osata töötajate töömahtu objektiivselt hinnata. Kui tal oleks adekvaatne tagasiside, siis ehk oleks võimalik midagi muuta. IT-ajastul on vaimse töö tegijad üha enam läbipõlemise riskis – alati on tunne, et nad ei panusta piisavalt või peavad veel rohkem pingutama, et jõuda ära teha kõike, mida neilt oodatakse.

Nii avalikus kui erasektoris peaks olema normiks, et tööd ei tehta isikliku aja arvelt ega töövälisel ajal. Suhtumise muutus on äärmiselt oluline. Kui me seda ei muuda, siis pole võimalik eeldada, et olukord läheb paremaks. See on vaimse stressi ja läbipõlemise ennetamise võtmetegur. Töökoormus peab vastama töötaja võimetele ehk töö saama tehtud mõistliku pingutusega ettenähtud aja jooksul. Peab saama normiks, et tööd tehakse töö ajal ja igal töötajal on ka vaba aeg.“

Kõnekad numbrid

Uute ja tekkivate riskide alase Euroopa ettevõtete uuringu järgi tehakse riskianalüüsi 76–86% Eesti ettevõtteis, Euroopa riikide ettevõtetest 86–88%. Samuti on Eestis (31–41%) võrreldes teiste uuringus osalenud riikidega (48-51%) vähem ettevõtteid, kes analüüsivad terviseprobleemidest tuleneva töökatkestuse põhjuseid, sh töötingimusi, mis võisid soodustada haiguse või töövõimetuse teket.

Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri poolt läbi viidud Euroopa ettevõtete uuringu andmetel puudub ettevõtetel sageli riskide tõhusaks ohjamiseks teave või kohased vahendid. Tööstressi ennetamise tegevuskava on EL-s olemas 33,8% ettevõtetes, kuid Eestis vaid 8,7% ettevõtetes.

Psühhosotsiaalsete riskide ennetamiseks levitatakse peamiselt teavet (EL-s 56,4% ja Eestis 50,9%), töö ümberkorraldamist, et vähendada töösurvet (EL-s 38,5% ja Eestis 44,3%), töötajate konfidentsiaalset nõustamist (EL-s 36,7% ja Eestis 39,0%) ja konfliktide lahendamise protseduuride kehtestamist (EL-s 29,7% ja Eestis 16,7%).

Peamiseks raskuseks, mis takistavad psühhosotsiaalsete riskidega tegelemist, on soovimatus neist probleemidest avameelselt rääkida (EL-s 30,3% ja Eestis 20,4%). Samuti personali vähene teadlikkus (EL-s 26,2% ja Eestis 22,7%), oskusteabe ja spetsialistide toe puudumine (EL-s 22,5% ja Eestis 19,9%), kuid ka juhtkonna vähene teadlikkus (EL-s 17,5% ja Eestis 17,4%).

KASTI:

Hea teada:

Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti andmeil on psühhosotsiaalsed riskid ja tööstress üheks tööohutuse ja töötervishoiu keerukaimateks probleemideks, mis halvendavad oluliselt inimtervist, organisatsioonide ja riikide majandustulemusi. Ligikaudu pooled Euroopa Liidu ja Eesti töötajad arvavad, et stress on nende töökohas tavaline, põhjustades ligikaudu poole puudutud tööpäevadest.

Psühhosotsiaalseid riske võivad põhjustada:

  • liigne töökoormus;
  • töökoha vastuolulised nõuded ja rollide ebaselgus;
  • vähene kaasatus otsustada töökorralduse üle ja vähe võimalusi mõjutada töö tegemise viisi;
  • halvasti korraldatud organisatsioonimuutus, töökoha ebakindlus;
  • puudulik suhtlemine, juhtkonna või kolleegide vähene toetus;
  • psühholoogiline ja seksuaalne ahistamine, kolmandate isikute vägivald.

Tööstressi tekitavad:

  • Töökoormus ja töötempo.
  • Ebaselged ülesanded ja pidevad muutused.
  • Töö iseloom. Kas töö on mitmekülgne või monotoonne?
  • Töökeskkond.
  • Suhted kolleegidega.
  • Suhted juhtidega. 
Tekst: Tiina Lang
Foto: Pexels
Tagasi
Nutiajastu töökoormus: üksinda kolme eest!
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks