Avaleht / Uudised

Persoon: psüühiliste erivajadustega laste kooli tegevusterapeut Ande Etti

18.12.2019


Vaata teise pilguga, näed teisiti. Just seda soovitab tegevusterapeut Ande Etti (34), kes peab oma töös esmaoluliseks oskust mõista ja südamest hoolida, samuti loovust ja isikukeskset lähenemist. 

Kerajad lambid pilkupüüdva eestiaegse peahoone ja sellega külgnevate majade ümber helendavad pimenenud päevas kutsuvalt nagu maheda valgusega väikesed kuukettad. Ümberringi on vaikne. Üksik tänaval liikuja võib küsida: „Huvitav, mis siin kompleksis võiks toimuda?“, teadmata midagi Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukoolist, kus õpivad psüühilise erivajadusega lapsed.

Nende privaatsuse kaitseks jäävad kooli paraaduksed suletuks, kuid tegevusterapeut Ande Etti on valmis tutvustama nii terapeutide maja kui oma töist argipäeva. Tema tähelepanekuil tekitab sõna „erivajadus“ hirmu. „Mida inimesed kardavad? Ütlen siiralt: siin õpivad armsad, nutikad ja loovad lapsed, kellel on mingites eluvaldkondades ja olukordades keeruline hakkama saada. Nad ei oska oma emotsioonidega toime tulla või napib neil sotsiaalseid oskusi, sest pole olnud vajalikku tuge, mõistmist või hoolimist,“ sõnab Ande, kes on tudeerinud Tartu Ülikoolis nii semiootikat, meediat kui kommunikatsiooni, ning lisaks lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Ta on leidnud vabaõhukoolis tegevusterapeudina oma kutsumuse, pühendudes 7-16aastastele meeleolu- ja käitumishäiretega lastele ning nende vajadustele.

„Vahel mul on tõesti tunne, et mu süda läheb lõhki sellest, kui väga ma neid lapsi armastan,“ tunnistab Ande paatoseta, olles kogenud, kuidas tema töö on neid suletud hingedega rüblikuid aidanud. 

Mida keegi vajab?

Oma hubasesse kabinetti on ta erinevate harjutuste tarbeks hankinud hulgaliselt väga erisuguseid vahendeid, millest nii mõnigi võib tekitada täiskasvanus vastakaid tundeid nagu vees hulpivad geelpallid. Aga lastele meeldib neis kätega sobrada, sest need rahustavad ja aitavad ühtlasi ajutegevust reguleerida. Jututäringud ärgitavad sõnaahtraid rohkem jutustama ja kontakti looma, tegevuskaardid tugevate tunnetega toime tulema... Ande võtab riiulist erinevaid vahendeid, millest nii mõnegi otstarve tekitab küsimusi nagu näiteks plastikümbrises värvilised „kalamarjaterad“, aga selgub, et lastel, kel on sensoorne vajadus midagi katsuda, on neist abi.

„Iga laps on väga erinev. Pead mõtlema, mis oleks talle vajalik. Seejuures tuleb harjutused sageli ise välja töötada ja eelnevalt info kokku otsida“. Palju aega Ande ettevalmistusele kulutab, ta öelda ei oska, sest mõtetes tiksub see pidevalt, kuni tärkab: „Seda või teist võiks teha!“

Tegevusterapeudina töötab Ande enamasti lastega individuaalselt, vahel ka mitmekesi või grupis. Paarkümmend minutit enne esimese teraapiatunni algust saabudes prindib ta välja oma koostatud teraapiakava ja muud materjalid, seejärel tuulutab toad ja paneb mängima muusika.

„Kui laps nina välisukse vahelt sisse pistab, siis lähen talle vastu, sest kuulata on vaja tema muljeid, mida ta soovib jagada,“ kirjeldab Ande, kelle teraapia kestab enamasti nagu koolitundki 45 minutit. Ta on loonud teraapiale kindla struktuuri, mis pakub lapsele turvatunnet ja on eriti oluline autistidele.

Keskendudes emotsioonidele

„Teraapia algab häälestumisest, millele järgnevad selleks päevaks välja mõeldud harjutused, ja lõpeb meeleharjutuse või meditatsioonilise mõtterännakuga,“ kirjeldab Ande, keskendudes palju eelkõige laste emotsioonidele, et nad õpiksid tundma tundeid iseenda sees, mõistma teiste tundeid ja nendega hakkama saada. „Kui laps pole valmis oma tunnetest rääkima, siis vahel on tunded näiteks sellel tiigril.“ Ande võtab kätte pehme mängulooma, mille ta rollimängu kaasab. Lapsed huvituvad ja tulevad kaasa, kuid neile peab ka isiklikku ruumi andma ja aupaklikult suhtuma. „Meil on dialoog. Kui ma midagi välja pakun, siis alati küsin, kas sa sooviksid seda teha? Või küsin luba: kas võib, et annan sulle nõu?.“

Tegevusterapeudina ei keskendu ta ainult füüsilise tervisega seotud teraapiale, vaid ennekõike eneseregulatsioonile ja sotsiaalsetele oskustele. „Pean seda väga oluliseks. Vahel saadetakse minu juurde kehva käekirjaga laps, aga siis ma avastan, et tal on hoopis emotsionaalsete või sotsiaalsete oskuste probleem. Sean selle esikohale, sest halva käekirjaga võib elada, aga katsu sa elada ilma eneseregulatsiooni ja sotsiaalsete oskusteta!“

Ande selgitab, et kui laps on läbi elanud mingisuguse trauma, pole kogenud armastust ega saanud õppida, kuidas käituda ja olla, siis ta ei oskagi ennast emotsionaalselt reguleerida. 

Oluline on turvatunne

„Teraapiatunnis annan ma endast parima, aga kui lapsevanema ja pere olukord on raske, siis tekitab see jõuetust,“ sõnab Ande, toonitades, kuivõrd oluline on hoolitseda varases eas lapse emotsionaalsete ja füüsiliste vajaduste eest. Sellest sõltub, kas inimene on hilisemas eas ärev, väga kartlik vms. Milline on tema enesehinnang, kuidas ta loob suhteid jne. Traumad võivad olla väga individuaalsed, aga jätavad neuroarenguliselt ajusse jälje.

Ilmselge on, et last traumeerib väga, kui vanem ei saa ise oma eluga kuigi hästi hakkama, kodukeskkond on kaootiline, lapsed hooletusse jäetud... Või pole vanemat füüsiliselt ja emotsionaalselt kohal, ning puuduvad püsivad turvalised piirid, sest lapsed vajavad turvatunnet ja kompavad piire.

Tegevusterapeudi töö on emotsionaalselt hästi nõudlik ja raske, aga Ande meelest oli tema varasem kontoritöö, koosolekud jms talle oluliselt raskemad. „Praegu mahub ühte päeva küll hästi palju emotsioone, aga need ei ole ainult negatiivset laadi, on ka hästi positiivseid tundeid. Rääkides lastega nende maailmanägemisest, soovidest ja unistustest, siis nemad võivad taastada hoopis minu usu inimkonda!“

Kuna toime tuleb tulla laste frustratsiooni, kurbuse, viha või rõõmuga, siis osaleb Ande ise Verge meetodi koolitustel. See õpetab füüsilist agressiooni ennetama moel, et oskaks teist inimest väärtustades kehtestada samal ajal piire. Ent tuleb ka endale aru anda, kuidas sinu enda käitumine teisi mõjutab.

Teistsugune vaatenurk

Andel endal aitab terapeudiametis hakkama saada tunne, et tal on lastele midagi pakkuda ja võimalust keerulisi aspekte nende elus leevendada. „Olles neile lastele lähenenud armastuse ja hoolivusega, pakkunud piisavalt adekvaatseid võimalusi, siis mingist piirist on teatepulk lapse käes: kas ja mil määral ta soovib või suudab seda kõike vastu võtta,“ täheldab ta, olles tänulik, et tema ümber on toetavad ja Ande tööd väärtustavad kolleegid. Töötingimused on mõnusad ja tööandja panustab ka tema isiklikku arengusse. Mõistab sedagi, et tegevusterapeut ei ole robot. „See kõik aitab mul selles ametis püsida,“ nendib Ande, soovitades kõigil lähtuda dr Stewart Schenkeri tõdemusest: „Vaata last teise pilguga, näed teistsugust last!“

Oluline on paigutada end teise inimese seisukohta, vaadata avatult ja aktsepteerivalt, püüda teda armastada... „Siis näedki, kuidas ta sinu silme all teistsuguseks muutub,“ tõdeb Ande, kelle arvates ei saa traumataustaga last õpetada paremini käituma, pannes teda halvemini ennast tundma. „Lapsevanemad ei peaks kartma terapeutidega rääkida, sest minu eesmärgiks on, et laps saaks paremini hakkama ja tema elukvaliteet oleks parem. Hea meelega ühendaksin ma lapsevanematega jõud.“ Nii mõnegagi on tal tore suhtlus, ent on neidki, kellega pole õnnestunud kontakti saada.

Ande leiab, et saab nii laste kui teiste inimeste tugevate tunnetega hästi hakkama. Keerulisemad on olukorrad, kui ilmneb midagi, mida ta ei saa paremaks muuta. Eelkõige inimeste sedalaadi suhtumist tema töösse, mis ei aita edasi minna. Küll lisavad töist rõõmu lapsed ise, kes vahetunni ajal eelistavad pigem oma terapeudiga suhelda kui avara kooliõue mändide all üksteisega mängida, sest usaldavad teda. Teades, et nende elus on keegi, kes osavõtlikult kuulab. Südamega.

Murelik statistika

Eesti Tervisestatistika ja Terviseuuringute andmebaasi alusel konsulteeris 2018. aastal Eestis psühhiaater ambulatoorselt 8625 last, kelle vanus ulatus 14. eluaastani. Uusi psühhiaatrilisi ambulatoorseid haigusjuhte ilmes nende seas 3792, kuid vanuserühmas 15-19aastat 2068.

Euroopa lasteombudsmanide võrgustiku (ENOC) septembris 2018 avaldatud raporti järgi oli Poolas vaimse ja psüühilisi häirega lapsi ja kuni 18aastaseid professionaalset abi vajavaid noorukeid 9% elanikkonnast. Taanis oli 10-15% noortel olnud probleeme vaimse tervisega, kusjuures aina enam diagnoositakse ärevust ja depressiooni. Prantsusmaa uuringud näitavad, et 10-15% noortel on olnud psüühiliselt väga keerulisi aegu, mis tekitavad probleeme koolis. 15-17% 16-25aastastel noortel on esinenud depressiooni. Rootsis on 25% lastest ja noortest ilmnenud närvilisust ja pingesolekut, kusjuures kui 35% 15aastastest tüdrukutest väidab, et kogeb sagedamini kui kord nädalas meeleolulangust.

Tekst ja fotod: Tiina Lang

Tagasi
Persoon: psüühiliste erivajadustega laste kooli tegevusterapeut Ande Etti
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks