Avaleht / Uudised

Sinine vilkur kui ohutegur - millised on politseinike ja päästetöötajate ohutegurid?

04.09.2019


Iial ei tea, kui ohtlik olukord ees ootab või mis kohapeal juhtub. Ootamatused, emotsionaalselt teravad läbielamised, stress ja oskus sellega toime tulla kuuluvad päästjate ja politseinike tööellu sama kindlalt nagu nende vormiriietus.

Üheksa aastat abipolitseinikuks olnud Argo Ollep, kes nüüd töötab Pärnu jaoskonna politseipatrullis, ütleb, et oskus pingelistes olukordades hakkama saada on tulnud ajaga. Keeruliste juhtumite lahendamine pakub talle rahuldustki. „Mida keerulisem olukord, seda rohkem see mulle meeldib. Olen rahul, kui leian positiivse lahenduse.“ Sellegipoolest tundub talle, et osade inimeste sõim ja politseinike solvamine on lõppematu. Hiljaaegu koges ta seda üht peretüli lahendades. Neil keerulistel hetkedel püüab ta ise jälgida, et vastaspoolel ei tekiks tunnet, justkui juhiks olukorda tema. „Inimene võib küll karjuda ja sõimata, kuid tähtis on, et ta teeks nii, nagu ma tal teha palun.“

Ollepi väitel on ta õppinud konfliktolukordades end paremini tundma. „Mida aeg edasi, seda rahulikum olen. Oskan paremini hinnata, mida öelda jne. Rahulikum vaade annab palju positiivsema tulemuse.“ Sellegipoolest vajab ta vahel aega, et olukorrast välja tulla. „Olen päris tihti peale sündmust otsinud omaette olemiseks mõne rahulikuma paiga. Loomulikult räägin ja analüüsin ka paarilisega olukorrad läbi, siis on hing jälle rahulik,“ lausub ta. Koju ta töömõtteid ei vii ja oskab end neist välja lülitama. „Lõppkokkuvõttes on see töö nagu iga teinegi.“

Jaga vahetut kogemust

„Päästjate tööstessi võib olemusest lähtuvalt jagada episoodiliseks ja pikemaajaliseks stressiks,“ selgitab päästeameti Lilleküla komando rühmapealik Janno Pajupuu. Episoodiline stress tekib päästesündmusele reageerides, mil lühikese aja jooksul ilmnevad väga kõrged vaimse ja füüsilise stressi näitajad, sest väga lühikese aja jooksul ja napi info põhjal tuleb teha otsuseid, millest võivad sõltuda inimeste elud. Samal ajal viibib päästja väga vaenulikus keskkonnas, füüsiliselt suure koormuse all. Kui päästesündmus on läbi, siis langeb ka stressitase.

„Episoodilise stressiga aitab toime tulla väljaõpe, füüsiline treening ja kogemus. Sündmuseks ollakse valmis, osatakse oodata erinevaid olukordi ja arvestada ohtudega,“ sõnab Pajupuu. „Vältimaks episoodilise stressi ülekandumist pikaajaliseks stressiks on väga oluline jagada vahetut kogemust ja tagasisidet sündmusel juhtunust. Arutatakse seda puhkenurgas, köögis või õppeklassis, kuhu on kokku kutsutud kogu valvevahetus, et sündmuse käik sammhaaval läbi arutada.“ Õppeklassis analüüs toimub enamasti pärast suuremaid päästesündmusi ja olukordades, mil kõik ei ole läinud ootuspäraselt.

Toime tulla pole lihtne

Pikaajalise stressi puhul on tegemist stressorite komplektiga, mis enamasti avaldub pikema aja jooksul ning mille põhjuste leidmine võib olla keeruline. Ilmneda võivad unehäired, töö-pere konflikt (päästjate töörütm ei lange kokku tavapärase töönädalaga, mistõttu ei saa näiteks olulisi tähtpäevi vms koos perega veeta), post-traumaatiline stressihäire (traagilisest sündmusest tekkinud stressihäire, mis avaldub alles pikema aja jooksul), füüsilised hädad (sündmustel tekkinud traumad ja nendest taastumine, unehäiretest põhjustatud kaebused nagu kõrgenenud vererõhk, südame-veresoonkonna haigused jms), usaldamatus asutuse suhtes jms.

Pikaajalise stressiga toimetulek on keerulisem kui episoodilisega, kuigi seda maandab esmalt töökollektiiv, kus saab arutada probleeme ja küsida nõu. Aitab ka huumor ja päästjate lähedased, enamasti elukaaslased, kelle toetus vähendab tööstressi oluliselt.

Nõustamisele eelistatakse üritusi

„Üldiselt on Päästeametil võrdlemisi keeruline pakkuda päästjatele tuge, et stressiga toime tulla,“ tunnistab Janno Pajupuu, kelle sõnul on peamiseks võimaluseks päästjatel end väljaõppe käigus ette valmistada. „Reaalsus on, et valvevahetuse ajal ei ole see võimalik operatiivse valmisoleku tagamise tõttu ja tööst vabadel päevadel kas ei olda huvitatud oma aja „raiskamisest“ või ollakse hõivatud muude tegevustega, milleks tihti on teine töö.“

Siiski pakub Päästeamet võimalust külastada psühholoogi, mida asutus teatud ulatuses toetab.

„Pakume individuaalset ja meeskondlikku nõustamist,“ avaldab Päästeameti personaliosakonna juhataja Katrin Ehala. „Eesmärgiks on toetada töötajat nii tööl kui ka isiklikus elus, et erinevate raskete sündmustega toime tulla, leevendada pingeid ja stressi, lahendada kriise ja probleeme jpm. Meeskondlikul nõustamisel pakutakse eeskätt töö- ja kriisinõustamist, kus peamine fookus on juhtumitel ja nende analüüsil, kogemuste ja teadmiste vahetamisel, muljete jagamisel jms.“

Nõustamise teenust kasutatakse Janno Pajupuu arvates aga siiski vähe. Pigem osaletakse läbipõlemise vältimiseks erinevatel Päästeameti üritustel nagu suvepäevad, spordiüritused jms, mis suurendavad ühtekuuluvustunnet ja usaldust ka organisatsiooni suhtes.

Fotod: Päästeamet, Pixabay

 

Tagasi
Sinine vilkur kui ohutegur - millised on politseinike ja päästetöötajate ohutegurid?
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks