Avaleht / Uudised

Persoon: Kadi Lambot – meditsiinisüsteemi navigaator

04.06.2019


Keset ehitusplatse kõrgub Veerenni tervisekeskus. Parkimiskohta on maja läheduses võimatu leida. Lift liigub sujuvalt neljandale korrusele, kus õhku täidab rahustav idamaine taustmuusika ning värskelt tõmbama pandud tee lõhn. Niimoodi kahte keskkonda kõrvutades mõjub Confido erameditsiinikeskus eriti tüünelt. Keskuse juht Kadi Lambot tervitab mind soojalt, intervjuu ajal väljendab ta end vilunult: jutt on sisukas, ent on tunda, et ta ei ole meie vestluseks harjutanud – mõtterikkus tuleb kogemustest.

Milline on Confido lugu?

Confido sündis viis aastat tagasi ning mina päris alguse juures ei olnud. Confido asutasid viis perearsti, kes töötasid kõik oma nimistuga ja olid perearstkonnas väljapaistvad valdkonna eestvedajad.

Nad tundsid, et tahavad patsientide jaoks teha rohkem, kui nad oma igapäevatöös Eesti Haigekassa rahastusega suudavad ja saavad. Idee oli, et keskus oleks nii perearstide kui ka eriarstide ja spetsialistide keskus, kus inimese probleemide lahendamisele lähenetaks võimalikult kompleksselt ja antaks parimat võimalikku abi. Lisaks oli tähtis, et inimese jaoks oleks aega.

Olin palju aastaid meditsiinist väljas olnud ja muude tegevustega seotud ning just otsustanud oma arstilitsentsi taastada. Kuna olen arstiks õppinud, siis mul on arstide seas palju tuttavaid ja sõpru ning teadsin enamikku Confido asutanud arste. Nad hakkasid minuga organisatoorse korralduse ja juhtimise teemadel konsulteerima. Nii see koostöö algas.

Üsna pea oli selge, et doktorid ise ei jõua, suuda ega taha arstitöö kõrvalt keskuse vedamisega tegeleda. Seega ostsime partneritega Confido ära. Meil oli tekkinud idee ja visioon suuremast keskusest – nagu siin Veerennis.

Poolteist aastat uues majas on läinud tempokalt ja arenemise tähe all. Oleme teinud juba uue otsuse: meie maja kõrvale ehitatakse uut maja. Kui see 2020. aasta suvel valmis saab, siis on plaan kolida sinna.

Rääkige sellest visioonist lähemalt – kus on piirid?

Visioonid arenevad ajas ning arengut peab jooksvalt jälgima. Näiteks kuidas ravikindlustuse toetatud meditsiin areneb, millised on kohad, kuhu erameditsiinil üldse tasub areneda. See on ajas muutuv ja dünaamiline.

Eraklientide kõrval tahame olla heaks tervisepartneriks ettevõtetele. Mitte ainult klassikalise töötervishoiu vallas, vaid palju laiemalt. Erilahendused ja soovid oma töötajaskonna tervise jälgimisel ja toetamisel – see on suund, millega tegeleme ja mida pidevalt arendame.

Tulevikus on Confido üks suur arengusuund seotud vaimse tervisega. Kaks aastat tagasi ei olnud meil kindlat plaani vaimse tervise keskust teha – nägime aga töö käigus, et selles valdkonnas haigutab tühjus ning inimestel pole piisavalt kohti, kuhu vajadusel pöörduda. Vaimse tervisega seotud probleemid kasvavad nii kogu maailmas kui ka Eestis. Ettevõtted on üha enam hakanud oma töötajate pärast muret tundma ja vaimse tervise teenuseid küsima. Depressioon on praegu Eestis töövõimetuse esimene põhjus, ettevõtted puutuvad iga päev sellega kokku ja on omakorda valmis panustama, et probleemi ennetada.

Mitmed ettevõtted on ostnud meilt teenust, et töötajad saaks tööandja kulul meie psühholoogide ja psühhoterapeutide juurde tulla. Kui inimesel on võimalus varakult professionaali poole pöörduda, on olukorra halvenemise tõenäosus väiksem ning teda saab kergemini aidata. See on ühiskonnale oluline ja nõuab lisafinantseeringuid tervelt meditsiinisüsteemilt – kui ettevõtted on valmis selliseid teenuseid ostma, siis peavad olemas olema ka professionaalsed keskused, mis on valmis abi pakkuma.

Teema, millest on räägitud ning mille probleemistik on palju ulatuslikum kui pakutav professionaalne abi, on sõltuvus. Sõltuvusega inimeste abistamine on meie üks prioriteete ning oleme samm-sammult selles vallas arenenud.

Selleks vajame professionaalseid arste ja spetsialiste. Neid on üldse Eestis vähe, aga see on võtmeküsimus – kõigepealt peavad olema väga hea kvalifikatsiooniga spetsialistid. Meie keskuses on sõltuvusprobleemidega inimeste peamised abistajad sõltuvusnõustajad, kellel on isiklik kogemus sõltuvusega ning kes on hiljem läbinud koolituse ja õppe teiste aitamiseks.

Confido loonud arstide üks põhieesmärke oli koondada keskusse kõrge professionaalse tasemega inimesi, kes on oma eriala parimate seas.

Patsient ei suuda tihti ise hinnata, kes on hea professionaal – ta ei ole selles maailmas sees ning professionaalsuse kriteeriumid ei olegi tegelikult mustvalged. Meie teame ja tunneme valdkonda paremini, teeme patsiendi eest valiku ning usume sellesse. Arstid soovitavad ise oma kolleege – teades, et otsime parimaid. Parimad on mõned mõttes friigid, kellele on oluline, kellega ja kus nad koos töötavad. See, et nad töötavad siin, on mulle isiklikult väga suur kompliment.

Mis teeb arsti professionaalseks?

Esiteks kindlasti professionaalsed oskused – arstitarkus. Teiseks see, kuidas ta suudab suhelda ehk oma tarkust inimesele edasi anda. Kolmandaks on tähtis, kui palju inimene tööd armastab teha. Tihtipeale ei ole tark arst ideaalne suhtleja. Aga tähtis on, et kõik need kolm võimet oleks koos. Mõnikord on ühte rohkem kui teist, see on paratamatu.

Nii et te tegelete sisuliselt sellega, millega haigekassa ei tegele?

Päris nii ei saa öelda. Näiteks haigekassa pakub samuti vaimse tervise teenuseid.

Meie jaoks on oluline teha meditsiin inimesele võimalikult lihtsaks ja turvaliseks, kuni selleni, et on tagatud maksimaalne konfidentsiaalsus. Confidos ei ole näiteks kabinetiustel kirjas, mis arsti vastuvõtt toimub, vaid uksed on anonüümselt nummerdatud. Keskus on läbi mõeldud selliselt, et inimesed ei kuhjuks ühte ooteruumi. Meil võivad kõik ruumid kinni olla, aga koridoris on tunne, et ei olegi palju inimesi – see tekitab turvalise tunde. Riiklikus süsteemis on aastatega palju paremaks läinud ja ma kindlasti ei taha kriitikat teha. Erameditsiini asi ongi olla üks-kaks sammu eespool. Ka kogu organisatoorses töös, mis toimub väljaspool kabinetti.

Meediast on jäänud mulje, nagu oleks meditsiini suurim probleem see, et inimesed ei pääse kiiresti arsti juurde. Aga vähem räägitakse sellest, et kui sul on terviseprobleem, siis pead hakkama seda ise lahendama. Ma nimetan seda meditsiininavigatsiooniks – inimesed ise ei teagi, kelle poole mis järjekorras pöörduda, kuidas sinna saada jne. Kogu logistika on tähtis ja me pöörame sellele palju tähelepanu, kuigi ka meil on selles osas veel palju areneda.

Üks meie prioriteet on ennetusmeditsiin – see, mida inimene saab ise varakult teha, et tal oleks tulevikus võimalikult vähe terviseprobleeme. Tänase meditsiinisüsteemi eesmärk on probleemide lahendamine, mitte niivõrd ennetus. Aga suur hulk inimesi on valmis oma tervise eest hoolitsema – käima kontrollis jne.

Ütlesite, et erameditsiin peaks olema teenindusega kaks sammu haigekassa lepingupartneritest ees. See tähendaks justkui, et mõne aja pärast on haigekassa rahastusega asutustes võimalik arsti oodates teed juua ning kogeda kliendikeskset teenindust. On see reaalne?

Kaks sammu ees tähendab seda, et kui ülejäänud sinna jõuavad, siis tahame meie juba järgmised kaks sammu ees olla. Kui mõtleme selle peale, et elanikkond vananeb ja mis arengud riigi tasemel meid ootavad, siis on selge, et nõudlus ja vajadused jäävad alati suuremaks, kui haigekassa rahastus neid rahuldab. See ongi erameditsiini nišš. On oluline, et nendel inimestel, kellele tervis on oluline ja kes on valmis seda teenust ostma, oleks see võimalus. Paljudele ei olegi oluline, kas neile pakutakse teed või mitte.

Mis siis saab, kui te liiga suureks kasvate? Kui te võtate kõige paremad arstid ära? Miks ei peaks kogu meditsiini koorekiht siia tööle tulema ja riiklikud haiglad tühjaks jätma?

Selleks et olla hea professionaal, peab eriarst olema seotud eeskätt statsionaarse ravi ja haiglasüsteemiga. See omakorda tähendab, et enamik Confido arste töötavad ka kusagil mujal. Küsimuse püstitus on väga õige – me tegelikult ei taha muutuda liiga suureks, liiga kombinaadiks, siis kannatab kvaliteet. Peame seda kogu aeg jälgima. Erameditsiinis ei ole väga pikka perspektiivi, kui su teenuse kvaliteet ei ole professionaalne.

Pakute ka alternatiivse meditsiini teenuseid. Kas täidate sellega haigekassa tühimikku, on sellel kapitalistlikud motiivid või arvate tõsimeeli, et see töötab?

 Viis aastat tagasi ei teadnud ma alternatiivmeditsiinist eriti midagi. Mingil hetkel hakkas see huvi pakkuma – mis seal toimub, kes on tegijad ja miks inimesed sinna pöörduvad. Olen väga selgelt seda meelt, et igal asjal on omad plussid ja miinused. Meie mõte oli proovida alternatiivmeditsiini ja klassikalise meditsiini plussid kokku liita.

Mulle meeldib tolerantsus ja aktsepteerimine, inimesel on õigus olla selline, nagu ta on. Rene Bürkland ja tema kolleegid on kõik klassikalise meditsiiniharidusega doktorid, kes on Hiina ja muud meditsiini peale õppinud. Tarkade inimestena saavad nad aru, kus saab inimest alternatiivmeditsiin aidata ning kus tuleb klassikalise meditsiini poole pöörduda.

Meie oleme tahtnud olla sild kahe süsteemi vahel: edendada koostööd, üksteisest teadmist, avatud lähenemist ja suhtumist.

Kas haigekassa peaks ka selle sillaga tegelema?

Minu arvates ei ole see haigekassa ülesanne. Haigekassa ehk maksude pealt kogutud raha on alati vähem, kui vaja. Sellepärast peab seda kasutama vaid mingite kriteeriumide alusel ja üks neist on minu arvates täiesti põhjendatult tõenduspõhisus. Raha tuleb panna sinna, mida on suudetud kindlalt uuringutega tõestada. Kõik muu las jääda erameditsiinile.

Ehk kui inimene tahab oma rahaga proovida teistsuguseid lähenemisi, siis las ta teeb seda, aga mitte kõigi inimeste raha eest?

 Jah, täpselt.

Ütlesite, et käisite pärast arstihariduse saamist „muid asju tegemas“. Mis need muud asjad olid ja kuidas te sinna sattusite?

Lõpetasin ülikooli 1992. aastal ja tegin pärast seda kohe kaheaastase internatuuri. See langes täpselt perioodi, kus süsteemi reformiti – praegu minnakse pärast õppimist residentuuri. Ma sattusin auku, kus residentuuri polnud veel avatud ja kuna mul sündis ülikooli ajal ka laps, siis lõpetasin oma internatuuri kuidagi ebatüüpilisel ajal. Olin noor inimene perekonnaga ja pidin end kuidagi ülal pidama. 1994. aastal oli Eestis nii palju uusi võimalusi ja mõtlesin, et lähen teen natukene midagi muud ning kui selgus majas, tulen tagasi. See midagi muud kestis ligi 20 aastat.

Algus oli meditsiiniga seotud: ehitasime nullist üles ravimifirma. See oli täiesti teine aeg, kus ettevõtteid tuli ise tekitada. Siis kutsuti mind haigekassasse, kuhu läksin kindla missiooniga anda Eesti riigi kodanikuna oma panus. See kõlab küll suureliselt, aga ma tõesti kunagi mõtlesin nii. Sattusin perioodi, kus reformiti kogu ravikindlustussüsteemi. Kõik, millele see süsteem praegu tugineb, pandi siis paika. Olin ka digiretsepti projekti üks algatajaid.

Mul on hea meel, et olen avalikus sektoris töötanud. Tean, kui palju tublisid inimesi seal on, kui palju seal tööd tegime ja kui palju me saavutada jõudsime. Tänu sellele ajale on mul tekkinud ka avaliku sektori tunnetus. Ma tean, kuidas seal asju aetakse ja millele seal mõnikord mõtlemata jäetakse.

Viie aasta pärast tundsin, et mina olen oma panuse riigi arengusse andnud. Olen oma tüübilt erasektori inimene. Mulle helistas Oliver Kruuda ja küsis, et kas ma ei tahaks piimatööstust juhtida. Arvasin, et ta tegi nalja ja viskasin nalja vastu. Kui ta järgmisel päeval uuesti helistas, sain aru, et ta ei viskagi nalja. Noore inimesena mõtlesin siis, et lähen vaatan muud maailma ka.

Pärast piimatööstuse perioodi sattusin meediasse sarnasel viisil. Ekspress Grupi inimesed helistasid ja pakkusid tööd ning ütlesin esimese hooga ära. Kuu aja pärast helistasid nad uuesti ja kuna olin otsustanud elus vaheetapi võtta, siis olin huvitatud. Kuna olin piimatööstuses töötanud ja Ekspress Grupp oli just Maalehe ostnud, siis tundus neile, et tean põllumajandusest kõike. Nii algas meediaperiood – nn masu ei olnud veel alanud, aga kui ma sinna tööle läksin, tuli majandusdepressioon, millega meedia sai esimeste seas ja tugevalt pihta. See oli minu jaoks niigi uus valdkond ja siis veel see. Sattusin virvarri, kus pidin igal aastal ühe ettevõtte liitmisega tegelema. See oli väga intensiivne periood.

Mingil hetkel sain aru, et täiesti uuele alale enam ei läheks. Kui organiseeriti programmid, et arstid saaksid oma litsentsi taastada, siis oli aeg naasta vana armastuse juurde.

Mis oli meditsiinivälise perioodi suurim õppetund?

Arstiteaduskonda minnakse õppima noorte inimestena ja satutakse suhteliselt suletud ringi, mis moodustab suure osa sinu maailmast. Meditsiin on loomult konservatiivne ja ühte tüüpi inimesed on koondunud kokku. Mul on olnud õnn näha maailma väljastpoolt, see on mind kindlasti rikastanud.

Milline on olnud teie kõige parem ülemus?

Väga tihti, kui hommikul üles tõusen ja akna taga kasvavat puud vaatan, mõtlen, et mul on elus väga paljude asjadega väga vedanud. Esiteks oma perekonnaga, vanematega, vennaga ja kogu kooslusega. Näen vaimse tervise keskuse kontekstis kõrvalt, et palju asju algab ikka kodust. Me ei saa seda valida ja saan väga selgelt aru, et see on olnud minu õnn. Samuti on mul vedanud sõpradega, neid on palju ja nad on toredad. Mulle on alati kõik mu tööd meeldinud ja kui olen tundnud, et ind hakkab otsa saama, siis olen julgenud edasi minna. Olen väga paljude suurepäraste inimestega koos töötanud ja kõikide käest midagi saanud.

Esimese töökoha, ravimifirma omanik oli üks Saksa hambaarst, kelle põhimõte oli võtta tööle noori naisi. Ta ütles, et ta Nõukogude süsteemist tulnud mehi ei usalda, ning õpetas meid nagu isa – kuidas välismaal käia, partneritega kohtuda, telefonis rääkida. Avalikus sektoris oli huvitavaid inimesi alates ministritest kuni kantsleriteni. Piimaperiood andis muu hulgas mõistmise, et ei ole halb ja hea, tõde ja vale. Hinnanguid, eriti tagantjärele, on kerge anda. Kuidas mingisse situatsiooni jõutakse, on väga erinev ja keeruline ning seda tuleb püüda mõista. Ka meedia aeg oli väga huvitav. Olen väga huvitavate inimestega koos töötanud. Mulle sobivad mõnes mõttes friigid, neil kõigil on häid ja vähem häid omadusi. Püüan alati keskenduda headele omadustele.

Millised need inimesed on, kellega koos eelistate äri teha?

Kõigepealt on see mõnes mõttes juhuslik, teiseks peab ikka kuidagi sobima. Äris on iga päev nii palju raskusi ja muresid ning pead tunnetama, kellega koos sa tahad soola süüa ja kes sind inspireerida suudab. Ma ei tea, kas see on alateadlik või teadlik valik, aga lõpuks valin mina need inimesed, kes mulle midagi annavad, rõõmu pakuvad ja kellelt saab energiat. Siis arened ise ja saad energiat, rõõmu ning inspiratsiooni.

Kas sõpradega peaks üldse koos äri tegema või ainult nendega saabki?

Olen oma vennaga, kes alustas 1990. aastate alguses oma äri tegemist, siinkohal sama meelt. Tema ütles, et kui vähegi võimalik, siis lähedaste sõpradega äri tegemist väldi võimaluse korral. Olen selle peale mõelnud ja ühtset valemit ei ole. Mulle mõnes mõttes meeldib ka selline maffialik lähenemine, kus kõik on kõigiga seotud, aga seda peab vaatama konkreetsest situatsioonist.

Kuidas pärast tööpäeva lõõgastute?

Olen kindlasti terve elu teinud päevas rohkem kui 8 tundi tööd. Tean väga hästi, et tasakaal on kõige tähtsam ja räägitakse, et liiga palju tööd ei tohi teha jne. See ei ole minu arvates asja mõte, töö peab meeldima ja inspireerima, siis on kõik korras.

Füüsiline ja vaimne pool peavad olema tasakaalus – trennis peab käima. See ei tähenda, et olen terve elu suutnud sellest kinni pidada. Alati leiab sada põhjendust, miks mitte trenni minna, aga olen ikkagi püüdnud seda poolt hoida. Lõõgastavad ka sõbrad ja mulle meeldib reisida. Kui jõuan Tallinna lennujaama, eriti kui lähen puhkusele, siis tuleb mulle mingi rahu peale. Minu ema ja isa on siiamaani aktiivsed ja täie tervise juures ning mul on lapselaps, kes mulle tohutult palju rõõmu pakub. Kui teed midagi sõpradega, perekonnaga, proovid sporti teha ja käid vahepeal reisil ka, siis ongi 24 tundi täis.

Ja uni on tähtis. Piisavalt peab magama, muidu ei jõua. Uni mul ei lähe peaaegu kunagi ära ja magan teadlikult oma 7–8 tundi täis.

Tagasi
Persoon: Kadi Lambot – meditsiinisüsteemi navigaator
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks