Võib eeldada, et tööandjad kardavad tööõnnetuste avalikuks tulemist mitmel põhjusel: mainekahju, võimalikud rahalised tagajärjed või järelevalveasutuste kõrgendatud tähelepanu. Töötajad omakorda kardavad töö kaotamist ega pruugi seetõttu juhtumit õigeaegselt ega korrektselt dokumenteerida.
Sageli kujuneb olukord, kus tööandja lubab katta õnnetusega seotud kulud, töötaja nõustub sellega ja seetõttu märgitakse juhtum kodus toimunuks. Sellisel juhul registreeritakse õnnetus olmetraumana, mitte tööõnnetusena, ning teave ei jõua Tööinspektsioonini.
Mida toob kaasa tööõnnetuse varjamine?
Kuigi tööõnnetuse varjamine võib lühiajaliselt tunduda kõigile osapooltele kasulik, tekitab see hiljem tõsiseid probleeme. Esiteks jääb töötaja ilma seadusega ettenähtud haigushüvitisest tööõnnetuse kui ka selle tüsistuste korral. Tervisekassa maksab tööõnnetuse puhul hüvitist alates töövõimetuse teisest päevast 100% ulatuses, kuid varjamise tõttu hüvitist ei saada. Sellest võimalusest ei pruugi töötaja teadlik olla.
Teiseks mõjutab tööõnnetuste varjamine oluliselt organisatsiooni ohutuskultuuri. Kui õnnetusi varjatakse, kujuneb töökeskkond, kus ei tegeleta ennetamise, vaid tagajärgedega. See aga võib viia raskemate tagajärgedega tööõnnetuste või koguni surmani.
Kolmandaks jääb tööõnnetuste statistika varjamise tõttu puudulikuks, mis omakorda takistab tööohutuse probleemide adekvaatset hindamist ja tõhusate ennetusmeetmete planeerimist.
Seetõttu on ülioluline, et nii tööandjad kui ka töötajad mõistaksid tööõnnetuste registreerimise tähtsust. Õigeaegne ja korrektne juhtumite kajastamine ennetab töötaja terviseriske, tagab õigused ning loob usaldusväärse aluse tööohutuse ennetustööks. Kindlasti ei tasu töötajal ega ka tööandjal karta tööõnnetusest Tööinspektsiooni teavitada. Õnnetuste puhul on esmatähtis tuvastada põhjus ning leida lahendused, kuidas sarnaseid õnnetusi tulevikus vältida.
24-aastane noormees sattus 5. septembril objektil tööõnnetusse, mille käigus kukkus tema käele ligikaudu 200 kg kaaluv aken. Töötaja jäi nädalaks töölt eemale ja pidi sel ajal kodus taastuma. Juhtumit ei registreeritud, sest tööandja lubas kulud ise katta ning töötaja nõustus sellega.
Hiljem selgus, et käe vigastus oli arvatust tõsisem ja töötaja pidi pöörduma perearsti poole ning avama töövõimetuslehe. Sellega tekkis vajadus hüvitiste järele, kuid tööandja keeldus maksmast rohkem kui esialgselt lubatud summa, väites, et õnnetus ei saanud nii kalliks maksma minna. Töötaja pidi mõnda aega hakkama saama üksnes haiguslehe rahadega, mis on märkimisväärselt väiksemad, kui tööõnnetuse puhul.
1. detsembril pöördus töötaja Tööinspektsiooni, teatades toimunud tööõnnetusest ja soovis seadusega ettenähtud hüvitist. Juhtum registreeriti ning algatati menetlus, mis muutis protsessi tööandja jaoks pikemaks ja ilmselt ka häbiväärseks, et juhtum siiski päevavalgele tuli. Töötajale muutus asi aga keerulisemaks, sest tõendamist oli kordades rohkem, kui esialgu arvata oleks.
Juhtum näitab ilmekalt, kui problemaatiliseks võib tööõnnetuse varjamine kujuneda ning kuidas lühiajaline kokkulepe võib viia hiljem suurte õiguslike ja majanduslike tagajärgedeni mõlema osapoole jaoks.
