Optimeerimise probleem seisneb aga selles, et piiri on keeruline tunnetada. Sageli liigutakse n-ö katse-eksituse meetodil seni, kuni tekib esimene „mõra“ – tööõnnetus, seadme rike, töötajate lahkumine ülekoormuse tõttu või tervisekahjustus. Just sellistes olukordades selgub, et ohutuse arvelt tehtud kokkuhoid ei ole olnud sääst, vaid edasilükatud kulu.
Kuidas mõjutab majanduslik surve tööohutust?
Majanduslik surve väljendub sageli eelkõige kokkuhoiuna ennetavate tegevuste osas, mis on suunatud tööohutuse tagamisele. Juhendamist ja väljaõpet, töökeskkonna riskianalüüsi ja ohutusjuhendeid tehakse sageli formaalselt või võimalikult minimaalses mahus, sest neid nähakse kuluna, mitte investeeringuna.
Levinud on seadmete, töövahendite ja isikukaitsevahendite hooldamise, kontrollimise ning väljavahetamise edasilükkamine. Küll aga suureneb samal ajal märkimisväärselt tööõnnetuste risk.
Ohtlikud on olukorrad, kus ettevõte soovib väiksema töötajate arvuga saavutada tavapärast töömahtu, mis toob kaasa töötajate väsimuse, tähelepanematuse ja vigade sagenemise ning suurendab taas tööõnnetuste ohtu. Töötajate pidev ülepinge, üleväsimus ja ülekoormus võivad kaasa tuua ka haigestumisi ning pikas perspektiivis tekitada pöördumatu tervisekahjustuse kutsehaigestumise näol. Töö peatamist ohutuse tõttu nähakse takistusena, mitte vajaliku ja vastutustundliku sammuna.
Kuidas väljendub majanduslik surve töösuhetes?
Töösuhetes avaldub majanduslik surve ebastabiilsete töövormide sagenemises - näiteks suureneb ümbrikupalga maksmise juhtumite hulk. Otsitakse rohkem võimalusi kasutada ka lühiajaliselt siduvaid lepinguid, renditööd ja osalisi koormusi, mis vähendavad töötajate turvatunnet ja valmisolekut probleemidest rääkida. Levinud on ka lepinguvormidega manipuleerimine, sealhulgas võlaõiguslike lepingute kasutamine olukordades, kus tegelikult on tegemist töösuhtega.
Töötajate seas on märgata niinimetatud vaikimissurvet – tööohutuse või töötingimuste teemal ei julgeta ettevõtte siseselt sõna võtta, kartes koondamist või tähtajalise lepingu mittepikendamist. Samuti hägustuvad rollid: „tee natuke kõike“ lähenemine suurendab vastutust ja koormust, kuid ei too kaasa vastavaid õigusi ega tuge. Juhtimises nihkub fookus inimestelt numbritele ning empaatia ja dialoog asenduvad nõudlikkusega.
Ühes töökeskkonnas oli temperatuur nii madal, et seade seiskus – see ei talunud enam külma. Töötaja aga „ei seiskunud“, kuigi tema jaoks oli talutav külmapiir juba ammu ületatud. Tööandja hakkas olukorra lahendamisele mõtlema aga alles siis, kui seade lakkas töötamast, mitte siis, kui töötaja sõrmed külmetasid. Hiljem ehitati seadme ümber karkass ja paigaldati soojapuhur, mis võimaldas tootmist jätkata. Töötajad tõid tööinspektori kontrolli käigus esile, et selles keskkonnas töötanud inimesed viibisid sagedamini töövõimetuslehel.
Kokkuhoid tööohutuse arvelt
Ettevõtte konkurentsivõime põhineb sageli madalal hinnal, mis sunnib kogu tegevuse üles ehitama põhimõttel „iga liigutus = raha“. Kaitseseadiseid peetakse sobimatuks, sest see aeglustab tööprotsessi ja toob kaasa kohese kulu. Ennetus jääb tagaplaanile, kuna tööõnnetuse võimalikkust peetakse hüpoteetiliseks riskiks – see võib juhtuda, aga võib ka mitte. Kui viis aastat on töö niimoodi justkui õnnestunud, siis loodetakse samamoodi jätkata veel kümme.
Seadmete hooldamine tähendab ettevõtte jaoks samuti regulaarset kulu ning hooldustööde läbiviimine võib sageli tähendada tootmise või töö seiskumist. Sellised käitumismustrid on juba iseenesest riskantsed. Töötajate ja töökeskkonna ohutuse arvelt kokkuhoidmine võib olla lühiajaline lahendus, kuid pikemas perspektiivis osutub tagajärgedega tegelemine sageli palju kulukamaks ja ebaefektiivsemaks.
Sageli põhjendatakse ohutusmeetmete mitte rakendamist väitega, et „praegu on rasked ajad“. Samas jääb vastuseta küsimus, kas tulevikus parematel aegadel panustatakse tööohutusse – kas uuendati seadmeid, parandati töötingimusi või rakendati ennetavaid meetmeid. Õnneks ei kehti eeltoodu kõigi ettevõtete puhul, kuid järelevalve käigus nähtust paistab, et on juhtumeid, mil tundub, et juhtide jaoks on fookuses pigem rahanumbrid kui töötaja ohutus ja heaolu.
Tööõnnetused lähevad kalliks maksma
Majanduslikult keerulisel ajal võib tekkida kiusatus kokku hoida just ohutuse arvelt, kuid praktika näitab, et see ei ole tegelikult kokkuhoiu koht: õnnetused ja tööseisakud on alati kallimad kui ennetus - igal kokkuhoiul on oma hind.
Tervisekassa andmetel võttis 2025. aastal tööõnnetuste tagajärjel haiguslehe 3254 inimest, kellest ligi 62% olid mehed. Nende juhtumite puhul hüvitas Tervisekassa töövõimetust kokku ligi 7 224 100 euro ulatuses.
Statistika on karm ja näitab, et tööõnnetused ei too kaasa üksnes inimlikke kannatusi ja töökatkestusi, vaid avaldavad ka märkimisväärset majanduslikku mõju nii tööandjale kui ka laiemalt ühiskonnale ja riigile tervikuna. Töökohal esineda võivate tööõnnetuste ennetusse panustamine aitab vähendada nii tervisekahjusid kui ka kulusid, mis kaasnevad tööõnnetuste tagajärgedega.
- Ettevõtete arv Eestis oli Statistikaameti andmetel 2025. aasta lõpu seisuga 159 827.
- Tööga hõivatute arv Eestis oli Statistikaameti andmetel 698 800.
