Uurijate rakkerühma vanemtööinspektor on kui töökeskkonna detektiiv

Milline näeb välja teie tööpäev või -nädal?

Uurija töös ei ole ükski päev teisega sarnane. Osa tööpäevast kulub juhtunud tööõnnetuste haldamisele ja kodeerimisele. See tähendab Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas tööandja uurimistulemuste analüüsi ja juhtumile Eurostati klassifikaatorite määramist. Klassifikaatoritega paneb uurija tööõnnetused numbrite keelde, et juhtumeid oleks võimalik statistiliselt analüüsida.

Kui uus tööõnnetuse juhtum töölauale tuleb, oskab uurija juba hinnata, kas oleks vaja, et Tööinspektsioon viiks läbi erapooletu uurimise. Kui juhtum läheb Tööinspektsiooni uurimisse, siis menetluse käigus külastab uurija ettevõtet, fotografeerib tööõnnetuse toimumise kohta või töövahendit, küsitleb kannatanut ja tunnistajaid ning kogub dokumentaalseid tõendeid. Kui uurija on välja selgitanud juhtumi lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, koostab ta uurimiskokkuvõtte. Seal tuuakse välja põhjuslik seos ja tuvastatud töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumised, mis võivad viia ettekirjutuse koostamiseni või väärteomenetluse alustamiseni.

Lisaks teevad uurijad järelevalvet, mille käigus kontrollivad seda, kuidas tööandja on tööõnnetust uurinud ning rakendanud abinõusid töökeskkonnas edaspidiste tööõnnetuste ennetamiseks.

Tööõnnetusest teatamist ei peaks tööandjad pelgama. See ei tähenda automaatselt Tööinspektsiooni kontrolli, trahve ega karistusi. Tööõnnetustest teavitamine toetab tööohutuse parandamist ja tulevaste õnnetuste vältimist. See näitab, et tööandja võtab ohutust tõsiselt ning tegutseb vastutustundlikult.

Milliseid oskusi ja omadusi see töö eeldab?

Tööõnnetuste uurimine on vastutusrikas ning nõuab täpsust ja objektiivsust, et selgitada välja õnnetuste asjaolud. Esmalt peab uurijal olema analüütilist mõtlemist, et koguda ja töödelda teavet ning näha seoseid ja tuvastada põhjuslikke tegureid. Teiseks peab uurijal olema tehnilist taipu, et mõista uuritava valdkonna tööprotsesse ja -vahendeid. Kogemused lisanduvad juba töö käigus. Kogemustele vaatamata tuleb ette selliseid töövahendeid ja olukordi, mis teevad nõutuks. Siis aitab üksnes kolleegidega kogemuste vahetamine ja arutamine.

Uurija peab jääma alati erapooletuks. Ta ei tohi lasta ennast mõjutada emotsioonidest, sest eesmärk on tõe väljaselgitamine. See on sageli raske, sest tööõnnetused on traagilised ja paratamatult võib kalduda arvamus kannatanu poole. Uurija sisemine tunnetus võib olla üks, kuid kui tõendid näitavad teist, siis tuleb lähtuda tõenditest. Eriti vajalik on see siis, kui tööandjal ja töötajal on tekkinud nii tõsine konflikt, et selle tagajärjel on töötaja saanud vaimse tervise häire. Selliseid tööõnnetusi uurides peab olema endal väga tugevat närvi, et mitte lasta ennast emotsioonidest juhtida.

Kas on tulnud õppida ka enesekehtestamist?

Enesekehtestamist on vaja olnud neil üksikutel kordadel, kui olen sattunud kokku agressiivse tööandjaga. Sel juhul aitab rahu säilitamine ja selgitamine, et meil on tööandjaga üks eesmärk, milleks on töökeskkonna ohutumaks muutmine. Tihti ei ole agressiivsus suunatud tööinspektori vastu, vaid tööandja on pahane valitsuse, riigi ja laiemalt kogu maailma peale. Siis tuleb lasta tal oma arvamust avaldada ja n-ö ventileerida. Samal ajal saab suunata juttu ja tegevusi sinnapoole, et kõik vajalikud dokumendid ja tõendid kätte saada. Lõpuks olen saanud ka tõrksamad tööandjad koostööle suunata. Lähtun põhimõttest, et nii nagu ma tahan, et riik minuga suhtleks, nii suhtlen mina riigi esindajana ka teistega.

Ma saan üldiselt aru neist väikeettevõtjatest, kes on hädas tööjõuga ja püüavad rasketes tingimustes ellu jääda. Tihti on kuskil metsade vahel asuva puidutööstuse juht nagu sotsiaaltöötaja. Ta jälgib, et pärast palgapäeva jõuaks töömees nädalase eemaloleku järel tööle tagasi. Samuti hoiab ta silma peal, et töötaja pere saaks piisava toiduraha, kuna suur osa töötaja palgast läheb palgapäeval kohtutäituritele. Mõistan, et ettevõtjal on seal raske, aga ettevõtlus on vabatahtlik tegevus ja see ei saa toimuda töötajate elu ja tervise arvelt.

Selles töös on mind palju aidanud asjaolu, et olen varem läbinud ärijuhtimise eriala Mainori Kõrgkoolis ja juba Tööinspektsioonis töötades omandanud magistrikraadi Tallinna Ülikoolis riigiteaduste erialal. Kui üks andis põhjaliku teoreetilise tausta ettevõtlusest, siis teine andis põhjaliku teoreetilise tausta riigi toimimisest, riigiõigusest ja haldusmenetluse põhimõtetest. Need teadmised on olnud väärtuslikud ja aidanud mul paremini mõista ja rakendada õigusakte ning parandada tööohutuse ja töötervishoiu valdkonda.

Millised juhtumid töös on enim meelde jäänud?

Tööõnnetuste uurimine õpetab alandlikkust ja aukartust elu ees. Seda tehes näed, kui habras on elu ja kui kergelt juhtuvad inimestega õnnetused. Meelde on jäänud esimene töösurm, mida uurisin. Töötaja oli noor mees ja tööandja ei olnud temast palju vanem. Meenub, kuidas see tööandja mulle ütlusi andes nuttis teisel pool lauda. Veel meenuvad juhtumid, kus oli vaja koos politseiuurijaga minna kohe sündmuskohale, aga tööõnnetuses elu kaotanud töötaja oli veel seal. Samuti on olnud raske vaadata turvakaamera salvestisi, mis olid halastamatult jäädvustanud kogu sündmusteahela.

Naljakaid juhtumisi esineb tööõnnetuse uurimise käigus üldiselt harva, sest olukorrad on niivõrd rasked. Eranditeks on sellised juhtumid, kus osalistele võib anda Darwini auhinna. Mõned näited. Toidutööstuse töötajad korraldasid võistluse noaviskes ja selle käigus vigastasid ennast. Või siis see, kui puitaluste tootmisettevõttes hakkas töötaja naelapüstoliga oma selga sügama ja vajutas samal ajal päästikule. Või siis veel see, kui töötajad katsetasid jalatsi turvanina tugevust nii, et asetasid saapa tõstuki ratta ette ja sõitsid sellest üle. Seda tehes „unustasid“ nad kahjuks jala saapa sisse.

Kuidas on teie töö ajas muutunud?

Viimaste aastate jooksul on lisandunud psühhosotsiaalsetest ohuteguritest põhjustatud tööõnnetused. Küllap olid need ka varem olemas, aga ühiskonna küpsusaste ei olnud veel nii kõrge, et pöörata tähelepanu vaimsele tervisele töökeskkonnas. Praegu räägitakse sellel teemal rohkem ja tööandjad peavad hindama riskianalüüsis psühhosotsiaalsest ohutegurist põhjustatud riske ning töötajad on oma õigustest saanud teadlikumaks. Tööalaste konfliktide tagajärjel juhtunud tööõnnetuste uurimine on tööinspektor-uurijatele uus väljakutse. Seda enam, et kohtulahendeid, millele tugineda, on samuti vähe.

Mida soovitate ettevõttele, keda ootab Tööinspektsiooni kontroll?

Tööandjatel soovitan võtta Tööinspektsiooni koostööpartnerina, kelle käest saab nõu ja abi töökeskkonna ohutumaks muutmisel. Ei saa eeldada, et tööandjad oleksid teadlikud kõikidest kohustustest ja nõuetest, mida õigusaktid tööandjale ette näevad. Seepärast olen ka mina iga kontrolli lõpus tööandjale südamele pannud, et küsimuste korral pöördugu Tööinspektsiooni, kuna probleeme on lihtsam ennetada, kui pärast tagajärgedega tegeleda.

Kui pikalt olete Tööinspektsioonis töötanud? Kuidas jõudsite vanemtööinspektori tööni?

Tööinspektsiooniga liitusin 2007. aasta 1. juunil pärast kandideerimist Lääne-Virumaa tööinspektoriks. Sel ajal ei olnud veel Tööinspektsioonis uutele töötajatele ametlikke mentoreid ja katseajal tegelesid minu väljaõppega Rakvere kontoris töötanud Rein Reisberg, Ülle Kool ja Lembit Länts. Olin üllatunud, et nad olid alati valmis enda tegemised korraks pausile panema, et minu küsimustele vastata. See jättis väga sooja tunde ja olen sellist suhtumist kogu Tööinspektsioonis oldud aja jooksul püüdnud ka ise meeles pidada.

Kui sattusin puhkuse ajal tööinspektor-uurijat asendama ja pidin tööõnnetusi uurima, sain kohe aru, et tööõnnetuste põhjusteahela analüüs on just see töö, mis mulle meeldib. See ühendab juriidilise ja tehnilise täpsuse ning inimliku mõistmise. 2015. aastast olengi tööõnnetusi uurinud ja eelmisest aastast töötan vanemtööinspektorina uurijate rakkerühmas. Tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimisele on lisandunud uute töötajate väljaõpetamine ja vajadusel kolleegide nõustamine. Samuti on vanemtööinspektori ülesanne uurijatele sihtkontrollide ettevalmistamine, läbiviimiste kontroll ja tulemustest kokkuvõtete koostamine.

Kuidas te vaba aega veedate? Kuidas enda patareisid laete?

Mul on kaks lapselast – 10- ja 17-aastased noored neiud. Nendega veedetud aeg on minu kvaliteetaeg. Nende vanused on küll juba sellised, et esmatähtsad on ikka sõbrad, kuid seda enam hindan, kui nad tahavad minuga koos olla ja midagi ette võtta. Vaatan neid ja imestan, kui nutikad ja asjalikud nad on.

Olen koerainimene. Minu kõrval on kogu elu lisaks lähedastele inimestele olnud ka koer. Koeri on olnud erinevaid, kuid neid kõiki ühendab üks omadus, milleks on jäägitu pühendumus ja truudus. Praegu on mul seltsiliseks 9-aastane šoti terjer Fionn’s Dalwhinnie ehk maakeeli lihtsalt Willi. Kuna šotikas tahab palju liikumist, siis teeme temaga pikki jalutuskäike. Sel ajal tuhnib ta oma „sotsiaalmeedia postitustes“, laigib seal palju ja jätab ka ise sõnumeid maha. Mina saan samal ajal oma peas mõtteid mõlgutada. Olen tähele pannud, et parimad mõtted tulevadki just kõndides. Kõndides olen harutanud lahti nii mõnegi keerulise tööõnnetuse põhjusteahela. Samuti olen mõtetes lahendanud õmblustehnoloogilisi probleeme. Kõnnin ja ühel hetkel tean täpselt, millises järjekorras ja kuidas ma kleidile kraed või varrukaid õmblen.

Üks suur hobi ongi mul õmblemine. Õmmeldes unustan isegi söömise ära ja olen märganud, et sellel ajal ma ümisen mingit viisijuppi. Õmblemine on väga tehniline tegevus, kus lõiked peavad klappima ja tööprotsessid olema õige järjestusega. Mulle meeldib ka lõigete muutmine ja kohandamine, aga põhilõiked võtan ikka ajakirjadest. Selline, kes suudaks lausa kanga peale ise lõike konstrueerida, ma ei ole. Olen rohkem hobiõmbleja, kes viimasel ajal õmbleb ainult oma perele ja mõnele heale sõbrale.

Veel meeldib mulle lihtsalt molutada. Molutamise olen viinud enda arvates täiuseni, kus ma päev otsa ei tee mitte midagi asjalikku. Lihtsalt olen niisama olemas. Vedelen diivanil, kohvitass käes, vahel tukastan, vahel otsin endale mõne filmi ja vaatan seda. Eriti naudin krimifilme ja -sarju. Üks päev täiuslikku molutamist ja ongi patareid laetud.

Tekst: Helena Haller

Fotod: erakogu