Kalmistumeister hoiab kalmistu korras ja turvalise

Kalmistu ei ole meist enamikule esimene töökohavalik. See võib näida veidi omapärane, kuid Heili jaoks on kalmistumeister südamelähedane ja mitmekesine amet. „Mulle meeldib see, et päevad pole ühesugused ja ma saan oma tööd ise planeerida.“ Ühel päeval on Heili õues heakorratöödel, teisel täiendab registrit ja teeb näiteks kooskõlastusi.

Lisaks meeldib Heilile, et kalmistutöö tulemus on käega katsutav. „Kui üldalad on korras, muutuvad inimesed ise ka hoolsamaks. Kui kaugemalt tulijad ütlevad, et kalmistu näeb nüüd parem välja, on hea tunne.“

„Kui tööle asusin, küsiti mult, kas eelistan olla surnuaiavaht või kalmistumeister. Mulle meeldib teine sõna rohkem. Ka kodus arutati terminiküsimust: poeg ütles kord vanaemale, et käis kalmistul. Vanaema vastas: see on ju surnuaed. Poeg vastas: ei, mina käisin kalmistul. Tähendus on sama, lihtsalt sõna teine.“

Mida teeb kalmistumeister?

Heili sõnul on tema töö kontekstis kalmistu eelkõige eriotstarbeline park. Kalmistumeister korraldab selle kasutust, hoiab andmestikku korras ning vastutab üldise korra eest. „Minu tööandja on kohalik omavalitsus, kes haldab kalmistut. Minu vastutada on jäätmekäitlus, korrashoid ja kujundus, hauaplatside eraldamine, matuste registreerimine ja arvestus. Vahel tuleb andmeid parandada, et info oleks ajakohane. Samuti on mul õigus ja kohustus juhtida hauaplatsi kasutajate tähelepanu eeskirjadele,“ loetleb ta.

Väike-Maarjas ei jookse asjad pikki käsuahelaid pidi. „Väikse koha eripäraks on see, et siin on tavaliselt üks inimene, kes korraldab kõike. Suurtes linnades võivad olla meeskonnad, ja osa töid hangitakse sisse. Meil on nii, et kalmistumeister näeb, teeb ja laseb teha või teeb ise,“ ütleb Heili.

Suur osa tööst on teed ja üldalad: riisumine, niitmine, okste koristamine, trimmerdamine, prügikastide tühjendamine, prahi sorteerimine, lume lükkamine ja libeduse tõrje teeradadel. „Kui pead kuus tundi järjest riisuma, on see vägagi füüsiline töö.“

Heili kooskõlastab ka piirete ja muude rajatiste lahendusi. Ta vaatab üle kõrgused, materjalid ja asetusjooned. „On juhtunud, et olen palunud valmislahendusi korrigeerida, kui need pole sobivas mõõdus.“ Töötegijad juba teavad, et enne kui labidas maasse lüüa, tuleb kooskõlastada lahendus kalmistumeistriga – nii püsib kalmistu tervik ilus.

Mälestuste hoidmine

Heili hoiab silma peal ka kalmistu mälul. Vanemad inimesed räägivad talle vahel lugusid – näidatakse, kes kus puhkab, jagatakse lapsepõlveseikasid ja teisi meenutusi. Kui vähegi võimalik, märgib Heili need üles. Kultuurilooliste haudade kohta on registris lühikesed märkused – kes siin puhkab ja millega ta silma paistis. „Kui mõnel platsil on omanäoline hauatähis või külastaja jagas maetu kohta huvitavat lugu, märgin ikka platsi infosse selle kohta paar lauset, et mälestused saaksid edasi elada,“ jätkab ta. „Need lood annavad arusaama, et kalmistu ei olegi nii õudne. Kui inimese lahkumisest on piisavalt palju aega möödas, siis muutuvad mälestused helgeteks ja toovad meenutajale naeratuse näole.“ Vahel jagab ta väikseid lugusid kohalike kultuuritegelaste haudade kohta ka malevanoortele, kes tulevad kalmistu heakorratöödele.

Leinajatega suhtlemine ja isiklikud piirid

Kuna Väike-Maarjas ei ole kabelit, siis talitustega Heili otseselt kokku ei puutu. Ometi on vahel just Heili esimene asjaajamiskontakt neile, kes on kaotanud lähedase. „Kui lahkunu on ära läinud kodust, jagan esmaseid juhiseid ja vajalikke aadresse ning vajadusel juhatan lähedased matusebüroode poole.“

Kuidas keegi leinab, on iga kord isemoodi. „Mõni on väga vaikne ja endasse sulgunud, teine jälle vihane, kolmas segaduses. Mõistan kõiki neid seisundeid ja proovin nendega arvestada, aga samas ei tohi end kaasa vedada lasta. Piire peab hoidma,“ selgitab ta. „Lähedastega suheldes näed kõrvalt valu, mida ära võtta ei saa, ja see on paratamatus. Kõik haavad ravib lõpuks aeg, kuid see võtab aega, samas matuseid on vaja korraldada kohe.“

„On hetki, mis panevad ka enda hääle värisema. Kui näed, et inimene on nutma puhkemas – eriti kui meenub enda vanaema või vanaisa, tuleb klomp kurku. Olen leinajatega koos nutnud ka. Sellised hetked seovad... Üks naisterahvas oli ükskord väga katki, aga nüüd on matustest möödas paar aastat. Ja alati, kui näeme, siis vestleme. Tore on kohtuda,“ jagab Heili.

Heili on õppinud mitte võtma inimeste valu koju kaasa. „Minu jaoks see töö vaimselt kurnav ei ole. Halvasti mõjub pigem püsiv ülekoormus.“ Selle vältimiseks seab ta endale piiri ja lõpetab päeva teadlikult. „Mõnikord ongi nii, et ma lihtsalt panen arvuti kinni. Kodus vaatan mõnda kerget õnneliku lõpuga filmi või loen juturaamatut, nii et üldse ei mõtle millegi peale.“

Tööohutus ja riskid

Kalmistutöös on omad ohukohad ning Heili ülesanne on mõelda nii külastajate, töötegijate kui ka enda turvalisusele. Tava number üks, mis kehtib kõigile: pärast päikeseloojangut kalmistul ei toimetata. „Mis siis saab, kui keegi pimedas otsetee valib ja sängitamiseks kaevatud hauda kukub?“ hoiatab Heili. „Õnneks pole meil selliseid juhtumeid olnud.“

„Kui on väga tugev tuul, siis ma kalmistule toimetama ei lähe. Kunagi ei tea, kust mõni suur oks võib alla sadada,“ ütleb ta. Kui ta märkab ohtlikke puid, siis kutsub kohale arboristid.

Praktilisi meeldetuletusi jagab ta ka teenusepakkujatele. Näiteks trimmerdaja peab kindlasti jälgima, et ei lõhuks klaaslaternaid ega küünlaümbriseid. „Meil käivad enamasti ühed ja samad töömehed – kui oled korra ohukohad ära näidanud, siis nende tööd igal sammul jälgima ei pea, kuid ohutusreegleid korrata pole kunagi liiast,“ ütleb Heili.

Hauakaevamist kalmistumeeskond ise ei tee – kaevajad tulevad matusebüroo kaudu. „Kohalik savikas pinnas püsib hästi ja varisemisoht on väike, kuid suureneb siis, kui kõrval on hiljuti kaevatud või valitakse uus haud liiga lähedale. Arvestatakse ka sellega, et vihmaperioodil on varinguoht suurem ja vajadusel kasutatakse varingu vältimiseks laudu ja erivahendeid,“ räägib Heili. „Turvakaalutlustel töötavad hauakaevajad alati kahekesi – kui ühega midagi juhtub, saab teine abi kutsuda.“

Töövahendite puhul lähtutakse ka seadmete ohutusnõuetest. „Hekilõikuriga töötades on mul alati kaitseprillid ees. Bensiinimootoriga trimmeriga töötades kasutavad mehed kõrvaklappe ja kaitsemaski. Kehtib rusikareegel, et trimmerdajale ei tohi läheneda enne, kui ta on sind märganud.“

Jalanõud ja riietus on osa ohutusest. „Käin kalmistul paksu tallaga turvajalanõudega, sest alati võib leiduda klaasikilde. Malevanoortele ütlen alati, et plätud ja kroksid kalmistule jalanõuks ei sobi,“ hoiatab Heili. Olulised on ka erinevad töökindad, vastavalt aastaajale ja töö iseloomule.

Kas kalmistul juhtub ka kummalisi asju?

Üks tähelepanek arboristidelt üllatab Heilit siiani. „Kui puu kalmistul murdub, siis enamasti kukub see nii, et ükski hauatähis kannatada ei saa. Olen seda tõdenud ka meie kalmistul. Puu justkui leiab tee nii, et ei lõhu mitte midagi ära. Täiesti seletamatu!“

Midagi ebameeldivat ei ole Heili sõnul kalmistutöös olnud. Öeldakse, et surnuid ei maksa karta – pigem karta elavaid. „Kui hämaraks läheb ja riisun kusagil vanas osas, kus on inimesekõrgused ovaalse tipuga kivimürakad, võib mõni kuju kaugelt hetkeks tunduda, nagu keegi seisaks. Aga see on ainult valgus ja kuju.“ Kalmistut ei ole Heili sõnul vaja karta, see on turvaline ja vaikne koht.