Kui suvi muutub ohuteguriks
Suvisel ajal välitöid tegevate töötajate tervise ja töövõime säilitamine eeldab tööandjatelt õigeaegset riskide hindamist, paindlikku töökorraldust ja hoolivat suhtumist.
Tekst: Ksenia Laine
Foto: Ireen Trummer, Wikimedia
Kuumus ja füüsiline koormus, tugev päikesekiirgus, sademed, tuul, putukad ja taimeallergeenid – need on tüüpilised ohutegurid, millega tuleb arvestada suviste välitööde ajal. Eriti teravalt kerkivad need esile põllumajanduse, ehituse, metsanduse ja haljastuse valdkonnas, kus töötajad puutuvad igapäevaselt kokku keskkonnamõjudega. „Riskide mõju on sageli kumuleeruv. Näiteks kui töötaja teeb füüsilist tööd otsese päikese käes, suureneb kuumarabanduse oht märgatavalt,“ rõhutab Tööinspektsiooni vanemtööinspektor Maris Liidemaa.
Tööinspektsioonile laekub suveperioodil igal nädalal vihjeid töökohtadelt, kus töötingimused kuumuse tõttu halvenevad, ja üha sagedamini tuleb kaebusi ka siseruumide tingimuste kohta. „Eriti palju vihjeid tuleb tootmisettevõtetest ja teenindusasutustest, kus ventilatsioon ei ole kuumade ilmade jaoks piisav või puudub sootuks. Ka kliendid annavad märku, kui tunnevad poes liigset palavust – mõeldes, mis tunne võib olla seal terve päev töötada,“ kirjeldab Liidemaa. Ta lisab, et paljudel juhtudel viitab see asjaolule, et tööandjad ei ole piisavalt põhjalikult analüüsinud ilmast tulenevaid riske ega hinnanud nende mõju tööohutusele ja -võimele.
Vihmast, niiskusest või allergiatest räägitakse vähem, kuid ka nende mõju ei tohiks alahinnata. Märg tööriie kuumas ilmas on ebamugav ning võib põhjustada külmetust või nahaprobleeme. Samuti on suvel rohkem sääski, puuke ja herilasi, mis võivad tekitada allergilisi reaktsioone ja levitada haigusi.
Pinnapealne riskianalüüs ei täida oma eesmärki
Töökeskkonna riskianalüüs peab arvestama kõiki ilmastikutingimusi, sealhulgas temperatuuri, päikesekiirgust, tuule tugevust ja õhu niiskust, ning määrama abinõud nende mõju leevendamiseks. „Riskianalüüs ei tohiks jääda formaalsuseks, mida esitatakse lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada. Ennekõike tuleb töökeskkonnas ohutegureid hinnata töötajate tervist ja heaolu silmas pidades. Aeg-ajalt vajab riskianalüüs ülevaatamist ja uuendamist, et sellest saaks tööriist, mis ohte reaalselt maandab,“ rõhutab Liidemaa.
Liidemaa sõnul on jätkuvalt levinud praktika, kus riskianalüüsid koostatakse liiga pinnapealsena või jäetakse tähelepanuta aastaaegadega seotud ohte. „Näiteks olen näinud riskianalüüse, mis on koostatud talvel ega kajasta üldse suviseid ohte. Samas on selge, et kuumad ilmad korduvad igal aastal ja nendega tuleb aegsasti arvestada,“ rõhutab Liidemaa.
Riskianalüüs peab välja kujunema ettevõtte kogemuste ja muutuvate asjaolude põhjal. Kui töötingimused muutuvad – näiteks seoses kuumalainete sagenemisega – või näitab töötajate tagasiside, et töökorraldus vajab kohandamist, siis peab ka riskianalüüs peegeldama neid muudatusi. Nii saab tööandja kindlustada, et töökorraldus on ajakohane, ennetusmeetmed asjakohased ja töötajate tervis on kaitstud.
Kui riskianalüüs näitab, et töötajal on oht saada päikesepõletust ja pikaajaliselt suureneb ka nahavähi risk, peab tööandja lisaks vajalikele töökorralduslikele muudatustele tagama ka piisavad kaitsevahendid: nokamütsi, kaitsvaid riideid, päikesekaitsekreemi, joogivee olemasolu ning võimaluse varjuda otsese päikese eest.
Näiteks on Tööinspektsioonini jõudnud juhtumeid, kus teetööline sai kuumarabanduse, haljastaja minestas vedelikupuudusest, ehitaja sai päikesepõletuse ning põllutööline viidi haiglasse dehüdratsiooni tõttu. Samuti on töötajad saanud tervisekahjustusi siseruumides, kus ventilatsioon polnud piisav ega töökorraldust kohandatud äärmusliku kuumuse järgi.
„Need juhtumid näitavad, et riskianalüüs ei ole pelgalt formaalsus, vaid praktiline töövahend töötajate ohutuse tagamiseks. Kui tööandja jätab kuumuse mõju hindamata ja vajalikud meetmed rakendamata, võib see otseselt ohustada inimeste tervist ning tööandja peab vastutama ka tagajärgede eest,“ selgitab Liidemaa.
Ohutuse juhtimine algab inimestest
Vanemtööinspektor Liidemaa sõnul tuleb tööohutuse kavandamisel alustada otsesest ja sisulisest vestlusest töötajatega. „Töötajad ise tajuvad kõige paremini, mis nende igapäevatöös toimub. Sageli ilmnevad töötajatega rääkides lihtsad, ent tõhusad lahendused, mida juhtkond ise ei pruugi märgata,“ paneb Liidemaa südamele.
Kadrioru Park on asutus, mille haldusalas on mitu Tallinna olulist haljasala ja parki. Seal jagub välitöid kogu aastaks: talvel tegeletakse lumekoristuse ja libedusetõrjega, suvel teede pühkimisega, muru niitmisega, taimede istutamisega ja hooldusega ning vajadusel ka taimekahjurite ja -haiguste tõrjumisega. Niivõrd mitmekesise iseloomuga tööde puhul on töötingimuste pidev jälgimine ja riskide ennetamine väga tähtis. Parkide osakonna juhataja Anu Otsma ütleb, et kõikidele töökohtadele on riskianalüüsid koostatud ja töökorraldust kohandatakse vastavalt vajadustele. „Kõik tööprotsessid on kirjeldatud ja riskianalüüs on aluseks tööaja planeerimisel. Näiteks saame tööaega paindlikult nihutada, kui prognoos lubab palavat ilma. See tähendab, et töötajad saavad alustada tööpäeva varasemal kellaajal, kui temperatuur on madalam, või teha kuumuse ajal kergemaid, vähem koormavaid töid. Vajadusel lühendame tööpäevi ja ekstreemse kuumuse korral lubame töötajad koju,“ kirjeldab ta. Puhkepausid on töögraafikusse planeeritud, veejoomise vajadust rõhutatakse pidevalt ning kaitseriietuse kasutamist jälgitakse pisteliselt.
Kuumuse mõju vähendamine ei eelda üldiselt suuri kulutusi. Sageli piisabki sellest, kui tööandja võimaldab rohkem pause, tagab joogivee, loob varjualuse või pakub lihtsaid jahutavaid võimalusi. „Mõni nutikas tööandja korraldab töötajatele suveleitsaku ajal jäätisepäevi või toob objektile mahlakaid puuvilju – see võib tunduda väike asi, aga töötaja jaoks on oluline vahe, kas päev lõpeb hea enesetunde või väsimusest põhjustatud peavaluga,“ ütleb Liidemaa.
Teavitustöö on osa ohutusest
Töötajate informeerimine on tööohutuse juhtimise lahutamatu osa. Suveperioodil tuleb töötajaid teavitada õigustest ja võimalustest, mida kuum ilm endaga kaasa toob. Töötaja peab teadma, kui tihti teha lisapause, kus saab varju, milliseid isikukaitsevahendeid tuleb kasutada ja kus saab vajadusel riideid vahetada. Tööandja peab andma selged juhised juhuks, kui töötaja enesetunne peaks halvenema, ning tagama, et suulise juhendamise kõrval jõuab info töötajani ka kirjalikult, näiteks meili või infotahvlite kaudu. „Oleme näinud olukordi, kus töötaja ei tea, et tal on õigus lisapuhkepausidele või on tagatud päikesekaitsekreem või jaheda duši kasutamise võimalus. Kui info ei jõua kohale, ei saa neid võimalusi ka kasutada,“ rõhutab Liidemaa.
Maris Liidemaa ja Anu Otsma toovad välja, et ülekuumenemisest tingitud tervisemured, nagu vedelikupuudus, pearinglus, minestus või peavalu, võivad mõjutada töötaja koordinatsiooni, reaktsioonikiirust ja otsustusvõimet ning seeläbi suurendada tööõnnetuste riski – eriti olukordades, kus töö nõuab täpsust või kus kasutatakse lõikamismasinaid ja teisi seadmeid, mille käsitsemine eeldab head keskendumisvõimet ja reaktsioonikiirust.
Töötajate käitumist tuleb samuti jälgida – kas nad joovad piisavalt vett, kannavad kaitseriietust, kasutavad jahutusvõimalusi. „Oluline on, et abinõud ei jääks teoreetilisteks võimalusteks. Töökeskkonnavolinikud teevad pistelisi kontrolle veendumaks, et töötajad ohutusmeetmeid ka tegelikult kasutavad, ning otsesed juhid rõhutavad töötajatele iga päev, et leitsaku ajal peab tegema lisapause ja jooma piisavalt vett,“ sõnab Otsma.
Tuleviku suved vajavad tänaseid otsuseid
Eestis ei ole seaduses piirtemperatuure, mille puhul tuleks töö katkestada. See tähendab, et vastutus töötingimuste kujundamise eest lasub tööandjal. Tema kohustus on ennetada olukordi, kus töötaja peab tegutsema tingimustes, mis tema tervist ohustavad. Kui töötaja saab tööülesandeid täites kuumuse tõttu tervisekahjustuse, kvalifitseerub juhtum tööõnnetuseks.
Samuti tuleb arvestada kutsehaiguste tekkimise võimalusega. Puugihammustus ei ole iseenesest tööõnnetus, kuid kui töötaja haigestub puukborrelioosi või entsefaliiti ja on võimalik tõendada, et nakkus tekkis tööülesannete täitmisel, kvalifitseerub juhtum kutsehaiguseks. Seda eeldusel, et tööga kaasnes teadaolev risk ja tööandja ei olnud selle maandamiseks piisavalt meetmeid rakendanud. Otsma sõnul on Kadrioru Park putukahammustuste ja võimalike allergiliste reaktsioonide riskiga arvestanud ning kompenseerib töötajatele soovi korral ka entsefaliidivastast vaktsineerimist.
„Suved lähevad järjest kuumemaks. Tark juht valmistub selleks juba kevadel – riskianalüüsi uuendades, töökohti üle vaadates ja töötajatega suheldes. Juht, kes seob töötajate heaolu töökorraldusega, loob organisatsioonile tugeva aluse nii tööõnnetuste vältimiseks kui ka töötajate heaolu ja produktiivsuse säilitamiseks,“ võtab Maris Liidemaa kokku.
