Nõustamisjurist Olena Smolska: „Kui tead, et sul on õigused, siis ei tunne sa end enam nii abituna“

Kuidas te Eestisse jõudsite?

Ma tulin Eestisse 2022. aasta kevadel, otse sõja jalust. Olen pärit Tšernihivist, Põhja-Ukrainast, kus olukord oli kriitiline. Minu linn oli ümbritsetud vaenlase vägedest ja pideva pommitamise all. Põgenesime Tšernihivi lähedasse külla, lootes, et seal on turvalisem. Olime koos laste ja eaka emaga peidus külmas ja niiskes keldris, kus polnud võimalik isegi süüa teha. Kui lahingud jõudsid meie naaberkülla, mõistsin, et meie elud on tõsises ohus. Siis sain aru: peame kohe lahkuma!

Mu mees oli tulnud Eestisse tööle kuu enne sõja algust ja minu ainus siht oli jõuda temani. Minuga koos oli ema ja kaks last, aga samuti mu vend oma perega. Kui jõudsime Poola piirile, jätsime autod maha ja läksime jalgsi üle. Vend viis oma pere piirini ja pöördus seejärel tagasi Ukrainasse riiki kaitsma. Meie aga jätkasime teed, teadmata, mis meid ees ootab. Eestisse jõudsime tänu ühele suure südamega Eesti vabatahtlikule, kes korraldas bussiveod põgenikele. Ilma temata poleks me kuidagi hakkama saanud.

Milline oli teie esimene kogemus Eestiga?

Esialgu paigutati meid Nelijärve puhkekeskuse ruumidesse, kus veetsime esimesed paar nädalat. See oli ilus ja rahulik koht, aga meid valdas teadmatus – keegi ei teadnud, kui kaua võib seal olla või mis saab edasi. Seal hakkasime esimest korda natukenegi taastuma sellest kõigest, mis oli juhtunud. Samas oli selge, et tuleb edasi liikuda ja päris elu alustada, hiljem leidis seesama vabatahtlikust naine meile elamise Tabasalu külje all.

Me tulime Eestisse absoluutselt tühjade kätega. Mul ei olnud isegi korralikke jalanõusid, kalossid olid jalas. Sellises olukorras mõtled ainult ühele: pean leidma töö. Ma ei lootnudki, et saan siin töötada oma erialal – juristina. Asusin tööle esimesel võimalusel ja minu esimene töökoht Eestis oli majoneesitehases.

Kuidas jõudsite Tööinspektsiooni?

Täiesti juhuslikult, ja seda võib isegi nimetada kummaliseks kokkusattumuseks. Minu mehel, kes töötas Eestis, tekkisid probleemid tööandjaga – talle ei makstud palka. Läksime nõu küsima ja vestluse käigus tuli välja, et Tööinspektsioon otsib ukrainlaste ja teiste välismaalaste abistamiseks vene ja ukraina keelt oskavaid konsultante. Mainisin, et mul on juriidiline haridus ja töötasin Ukrainas personalitöötajana. Nad julgustasid mind kandideerima. Esitasin CV, läbisin vestlused ja saingi tööle nõustamiskonsultandina. Siiani tundub see mulle uskumatu!

Kuidas tundsite end tööle asudes, uues keskkonnas ja teises riigis?

Ausalt öeldes – hirm oli suur. Ma ei osanud eesti keelt, seadused olid teised, tööprotsess tundmatu. Aga meil oli tugev tugi. Tööinspektsioonis võeti meid – mind, veel ühte juristi ja üht kommunikatsioonispetsialisti – väga soojalt vastu. Me kõik olime sõjapõgenikud ja uues olukorras. Meile määrati mentorid, kes olid iga päev kohal ja toetasid igal sammul. Hakati kohe keelt õpetama ja keegi ei oodanud, et me kõigest kohe aru saame. Aga kõik lootsid, et me õpime, pingutame, teeme kõik, mis võimalik. Meie motivatsioon oli tõesti tohutu! Me ei tahtnud kellelegi pettumust valmistada ega ise alla anda.

Kuidas te saite end kurssi viia Eesti tööõigusega olukorras, kus te ei osanud veel eesti keelt?

Tundsin, nagu peaksin jooksma maratoni suletud silmadega, sest kõik seadused, juhendid, tööalased programmid olid eesti keeles. Aga kõik sujus üllatavalt hästi. Arvan, et väga palju aitas kaasa see, et olen hariduselt jurist ja seadus on minu mõttemaailmale loogiline formaat. Suudan juriidilist teksti intuitiivselt paremini mõista, isegi kui see on teises keeles. Kasutasin tehisintellekti, Google Translate’i ja muid programme, võrdlesin olemasolevaid tekste vene ja eesti keeles, õppisin terminoloogiat. See oli aeglane ja vaevarikas töö, aga iga päev tõi arengut. Väga palju aitas see, et sain olukordi võrrelda: kuidas on Ukrainas ja kuidas Eestis. See aitas uusi asju paremini meelde jätta. Väga palju aitas ka see, et sain võrrelda Eesti seadusi Ukraina omadega – see muutis uue info omandamise veidi lihtsamaks. Nüüd tunnen end juba kindlalt.

Mis on kõige suuremad erinevused Ukraina ja Eesti tööõiguses?

Neid erinevusi on tõesti palju ja need tekitavad sageli segadust. Näiteks Ukrainas ei sõlmita tööle asumisel tavaliselt töölepingut sama moodi nagu Eestis, vaid seal toimub tööle asumine juhi käskkirja alusel. Töötaja kirjutab avalduse, et soovib tööle asuda, ning tööandja annab välja käskkirja, millega ta töötaja tööle võtab. Ka töösuhte lõpetamine käib teistmoodi. Kui töötaja soovib lahkuda, siis kirjutab ta avalduse, kuid ta ei lõpeta ise töösuhet. Selleks peab tööandja omakorda koostama ja allkirjastama käskkirja, millega töösuhe lõpetatakse. Eestis seevastu piisab töötaja avaldusest – töösuhete lõpetamine on tema enda õigus ja otsus ning tööandja nõusolek ei ole vajalik.

Nii et lepingut kui kahepoolset dokumenti, mille mõlemad osapooled allkirjastavad, Ukrainas üldjuhul ei eksisteeri. See tähendab, et töötajal ei pruugi olla üldse mingit dokumenti, mis tõendaks tema tööle asumist – piisab, et personaliosakonnas on midagi kirjas.

See mõtteviis kandub tihti ka siia: kui ukrainlane tuleb Eestisse tööle, ei oska ta sageli töölepingut oodata ega küsi selle järele, sest kodumaal ei olnud see tavapärane. Tihtipeale juhtub, et ebaaus tööandja ütleb töötajale, et piisab suusõnalisest kokkuleppest või et „kõik on digisüsteemis olemas“. Siis ukrainlane usubki – sest usaldus tööandja vastu on suur ja teadmised siinsest seadusest on kahjuks puudulikud. Paraku viib see olukordadeni, kus inimene töötab kuude kaupa ilma kirjaliku lepinguta ja lõpuks jääb palgast või puhkusest ilma. Seepärast rõhutame igal võimalusel: tööleping on kohustuslik ja töötaja peab teadma, mida ta allkirjastab.

Ka puhkusearvestus erineb: Ukrainas hakkab töötajal puhkus kogunema alates tööle asumise päevast, Eestis aga arvestatakse puhkuseperioodi kalendriaasta põhiselt. Ukrainas on etteteatamistähtaeg töölepingu lõpetamisel kaks nädalat, Eestis on see tavaliselt 30 päeva.

Need erinevused põhjustavad tihti segadust. Kui keegi ütleb mulle, et „palusin tööandjal end vallandada“, tean kohe, et ta on pärit Ukrainast.

Milliste muredega inimesed teie poole kõige sagedamini pöörduvad?

Kõige sagedamini on probleemiks saamata töötasu või töölepingute puudumine. Paljud töötavad teadmatusest kuid või isegi aastaid ilma igasuguse kirjaliku kokkuleppeta. Alguses oli väga palju ka juhtumeid, kus ukrainlased töötasid mustalt või käsunduslepingutega, mis ei vastanud tegelikule töösuhtele. Inimene ei tea, millised on tema õigused, milline on puhkeaeg, kes ja kuidas maksab haiguspäevade eest – ja siis, kui tekivad probleemid, pole tal midagi, millega oma õigusi tõendada. Sageli jõuab inimene meie juurde alles siis, kui kahju on juba tekkinud.

Kui inimene teab oma õigusi, siis ta ei tunne end enam nii abituna. See on nagu meditsiinis – ennetus võib ära hoida haigusi. Meie selgitame, mis on töölepingu sisu, mida tähendab puhkeaeg, millised on töötaja ja tööandja kohustused. Kui inimene oskab küsida, ei saa temaga enam niisama lihtsalt manipuleerida.

Seetõttu ongi nii tähtis, et info jõuaks inimesteni juba enne, kui nad tööle asuvad. Meie roll on inimesi teavitada ja nõustada telefoni ja e-kirja teel, infopäevadel jm. Praegu on näha, et teadlikkus on paranenud, aga arenguruumi on veel palju.

Mida peaks Eesti tööandja teadma, kui ta palkab ukrainlase?

Ukrainlasel on täpselt samad õigused nagu igal teisel töötajal. Tööandja peab kontrollima tema õigust Eestis viibida ja töötada – see võib sõltuda tema juriidilisest staatusest ja Eestis viibimise alusest. Näiteks kui inimesel on ajutine kaitse, siis tema töötasu ei tohi olla alla Eesti miinimumpalga. Kui inimesel puudub rahvusvaheline või ajutine kaitse, siis peab töötasu olema vähemalt 0,8 Eesti keskmisest.

Samuti ei tohi tööandja sõlmida tähtajalist lepingut lihtsalt seetõttu, et töötajal lõpeb elamisluba – see ei ole seaduslik põhjus. Tähtajalise lepingu sõlmimine on lubatud ainult siis, kui see tuleneb tööandja vajadusest – näiteks kui tegemist on hooajatööga või ajutiselt äraoleva töötaja asendamisega. Töötajast tulenevad asjaolud, nagu elamisloa lõppemine või muu isiklik põhjus, ei ole aluseks tähtajalise lepingu kasutamisele. Kui töötaja elamisluba lõpeb ja tal ei ole enam seaduslikku alust Eestis viibimiseks, tuleb töösuhe lõpetada seaduses ettenähtud korras, kuid see ei õigusta eelnevalt tähtajalise lepingu sõlmimist.

Kui palju tuleb teil nõustada ka teistest riikidest inimesi peale ukrainlaste?

Üllatavalt palju. Meile helistavad inimesed Usbekistanist, Moldovast, Aserbaidžaanist. Sageli räägivad nad vene keeles, kuid tihti väga tugeva aktsendiga. Kui mina neid enam-vähem mõistan, siis eestikeelsetel kolleegidel on keerulisem, sest neil puudub harjumus nii eriilmelise vene keele kõnelejatega suhelda. Seepärast suunatakse sellised kõned tavaliselt mulle.

Meie töös ei ole oluline ainult seaduse tundmine. Väga palju loeb ka see, kuidas inimest kuulatakse, kuidas temaga räägitakse. Meile helistatakse sageli suure ärevuse ja segadusega – inimene ei tea, kas ta üldse tohib Eestis töötada, mis leping tal peaks olema, mis saab, kui tööandja ähvardab töötajat näiteks vallandamise või isegi riigist väljasaatmisega või ei maksa palka. Inimlikkus, empaatia ja rahulik seletamine on meie töö kõige olulisem osa.

Millised on teie enda kogemused Eesti inimestega?

Mind hoiatati alguses, et eestlased on kinnised, külmad ja hoiavad distantsi. Aga mina pole seda tundnud. Vastupidi – kõik eestlased, keda olen kohanud, on olnud väga soojad ja abivalmid. Mul on tekkinud tuttavaid, isegi sõpru, ja üks õpetaja, kes aitab mul eesti keelt õppida, on saanud mulle peaaegu nagu teiseks emaks. Me räägime kõigil teemadel – kultuurist, teatrist, lihtsalt elust.

Olen kirjeldamatult tänulik Eesti riigile ja kõigile inimestele –vabatahtlikele, ametnikele ja lihtsalt kaasteelistele. Ilma nende toeta ei oleks ma siin, kus ma praegu olen.

Millest te unistate?

Nagu kõik ukrainlased unistan sõja lõppemisest. Et see lõppeks võimalikult varsti ja meie võiduga.

Soovin, et mu lapsed saaksid üles kasvada rahus. Mul on kaks last – vanem poeg on praegu 18-aastane, noorem 8-aastane. Nad õpivad eesti õppeasutustes ja on hästi kohanenud. Eriti kiiresti elas sisse noorem – ta käib Vääna Mõisakoolis, mis on väike ja hubane kool, just selline, millest ma alati unistasin. Klassid on väikesed ja kogu õpikeskkond on toetav. Ta räägib eesti keelt juba vabalt. Vanemal on olnud keerulisem, sest tema tuli siia vanuses, kus sõprussuhted ja identiteet on väga olulised, aga ta pingutab ja saab hakkama. Mulle on tähtis, et nad saaksid kasvada turvalises ja stabiilses keskkonnas.

Ma unistan samuti, et ma saaks siin Eestis oma elu üles ehitada ja tunda, et olen osa ühiskonnast. Minu eesmärk on õppida eesti keel selgeks ja olla siin mitte külaline, vaid aktiivne ja kaasatud ühiskonnaliige.

Mida soovitaksite välismaalastele, kes soovivad Eestis tööle saada?

Ärge kartke abi otsida ja nõu küsida – isegi kui te ei tunne keelt, isegi kui te ei tea täpselt, kuhu pöörduda. Te ei pea teadma kõike kohe. Oluline on teha esimene samm. Leidke infot usaldusväärsetest allikatest, näiteks Tööinspektsiooni koduleht ja Facebooki konto, voldikud, mida anname välja eri keeltes. Käige kindlasti kohanemiskursustel – need annavad hea ülevaate sellest, kuidas Eesti ühiskond toimib, ja aitavad leida vajalikud kontaktid. Kui võimalik, leidke keegi, kes saab olla teie tugiisik – keegi, kes aitab mõista dokumente, selgitab süsteemi või lihtsalt kuulab ära. Ja mis kõige olulisem: teadke, et teil on õigused. Mitte ainult tööalaselt, vaid ka inimesena: teil on õigus väärikusele, turvatundele, abile. Te ei ole üksi.

Kui meenutate oma esimest päeva Eestis – mida ütleksite tollasele iseendale?

Ma ütleksin endale: sa saad hakkama. Mitte kohe ja mitte kergelt, aga samm-sammult. Tee tekib käies ja iga väike edasiminek loeb. Kui sul on selg sirge, süda avatud ja tahe õppida, siis on kõik võimalik. Kui tuli tunne, et enam ei jaksa, siis mõtlesin oma vendadele, kes on rindel – kui nemad suudavad seal vastu pidada, siis mina suudan ka siin hakkama saada. See on minu viis olla kasulik, samal ajal kui nemad kaitsevad meie riiki, relv käes. Nii hoidsin endas usku, et ka kõige raskemast saab üle. See annab mulle jõudu edasi liikuda, õppida ja panustada.

Ma ei oleks iial osanud arvata, et ühel päeval elan ma siin, Eestis ja aitan teisi inimesi, kes on alles oma teekonna alguses. See on midagi, mille üle ma olen siiralt ja sügavalt tänulik.

Tekst: Ksenia Laine
Fotod: erakogu