Täna valitseb Eestis selles küsimuses õiguslikult mõneti hall ala. Praktika on vastuoluline, selgeid piire ei ole ning tööandjad seisavad sageli küsimuste ees, millele on raske õiget vastust leida. Kas töötajat tohib kontrollida? Kes seda teha tohib? Mil viisil? Kuidas tõendada? Mida teha, kui töötaja keeldub? Ja mis võib-olla kõige olulisem: kuidas teha seda nii, et ka töötaja õigused oleks kaitstud?
Just neis olukordades saavad omavahel kokku tööohutus ja eraelu puutumatus. Töötajate tervise ja turvalisuse eest vastutav tööandja peab saama sekkuda, kui on alust arvata, et kellegi käitumine ohustab teisi. Vindise peaga ei tohi istuda raskeveoki või bussirooli, turnida ehitustellingutel ega opereerida tootmisliinidel ohtlike seadmetega. Sellega nõustume me kõik. Samal ajal tuleb meeles pidada, et tegemist on tundlikku laadi isikuandmetega, mille töötlemiseks peab olema selge õiguslik alus. Praegu aga ei anna seadus tööandjale otsest õigust joobe tuvastamiseks, näiteks alkomeetriga.
Tänased õigusnormid võimaldavad tööandjal küll töötaja tervishoiuteenuse osutaja juurde kontrolli saata, kuid see on praktikas enamasti ebamõistlikult kohmakas, aeganõudev ning ressursimahukas. Alkoholi- või narkojoobe kahtlus ei teki ju tingimata tööpäeva hommikul kell 10. Sageli kerkivad need olukorrad hoopis öövahetuses, nädalavahetusel või näiteks jaanipäeval, kui meditsiiniteenusele ligipääs on piiratum. Näiteks olukorras, kus tööandja peab otsustama, kas lubada bussijuht rooli või mitte, annaks alkomeeter vastuse mõne hetkega, arsti juurde saatmine võib aga võtta pool päeva. Samal ajal on tööandja surve all: kas ta riskib inimeludega või rikub ise seadust?
Andmekaitse Inspektsioon ja Tööinspektsioon on sellele probleemile juba aastaid tähelepanu juhtinud. Ka varasemalt on püütud teemat seadusandlikult reguleerida, ent need katsed on jäänud poolikuks. Oleme korduvalt rõhutanud: joobetuvastus töökohal on paljudel juhtudel vajalik, aga see peab olema õiglane, läbipaistev ja seadusega paika pandud.
Sageli arvatakse, et probleemist saab mööda, kui töötaja puhub alkomeetrisse vabatahtlikult. Kuid andmekaitseküsimustes on oluline mõista, et töösuhtes ei ole nõusolekule tuginemine korrektne. Töötaja võib karta tagajärgi, mistõttu ei ole nõustumine tegelikult vabatahtlik. Teisalt võib ka tööandja hätta jääda, kuna keeldumise korral rohkem võimalusi justkui polegi.
Ei ole mitte ainult eetiline, vaid ka õiguslikult vajalik, et joobetuvastusel oleks selge seaduslik alus ja proportsionaalne raamistik. See kaitseb töötaja õigusi, andes samal ajal tööandjale võimaluse vastutust kanda.
Tööandjad ei tohiks olla olukorras, kus nad peavad kaaluma, kas sekkuda ja riskida isikuandmete kaitse rikkumisega või jääda pealtvaatajaks, kui võib kahtlustada töökohal purjutamist. Samamoodi ei tohiks töötajad sattuda olukorda, kus nad ei tea oma õigusi või kardavad ebavõrdset kohtlemist. Me ei saa loota, et iga juhtum laheneb vaikselt ja mõistlikult omavaheliste kokkulepetega.
Vajame selles küsimuses seaduslikku selgust. Vajame läbipaistvat raamistikku, mis ütleb, kes, millal ja millistel tingimustel tohib joovet kontrollida. Vajame põhimõtteid, mis tagavad, et see toimub proportsionaalselt, privaatsust austavalt ja inimväärikust hoidvalt.
Kainus töökohal on ühiskondlik norm ja turvalise töökeskkonna alus. Aga selle nimel tegutsedes ei tohi me unustada inimeste põhiõigusi. Ainult läbimõeldud ja tasakaalus lahendus aitab säilitada usalduse töösuhetes – selle sama usalduse, mis on iga töökeskkonna alustala.
Pille Lehis, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor
Allikas: Andmekaitse inspektsioon.
Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehe arvamusrubriigis 10. juulil 2025: AKI juht Pille Lehis: Eestis on joobes töötajatega seotu hall ala. Praegu ei või tööandja töötaja joovet kontrollida
