„Tööinspektori amet ei ole minu jaoks lihtsalt töö, see on võimalus midagi päriselt muuta,“ ütleb ta rahulikult, aga veendunult. Ta räägib tööohutusest nii, nagu räägitakse millestki isiklikust. Ja eks see nii olegi – ehitus on olnud tema elu osa lapsest saati: „Mu isa oli ehitaja. Mäletan, kuidas juba kümneselt müüri ladusin ja puutööd tegin.“ Karjäär ehitusplatsil kulges loomulikult: puusepp, projektijuht palkmajade ettevõttes, ja siis – ühel hetkel – tööinspektor.
„Nägin töökuulutust ja mõtlesin – miks mitte. Ma ei teadnud Tööinspektsioonist suurt midagi, tutvusi ka ei olnud. Aga tundsin, et saan oma kogemusega midagi ära teha.“ Just ehitustaust annab Laurile eelise – ta teab, kuidas asjad käivad.
„Mina ei pabistanud“
Vanemtööinspektorina kontrollib Lauri ehitusplatse, valmistab ette sihtkontrolle ja viib läbi menetlusi, vajadusel teeb ka ettekirjutusi. Ta suhtleb palju, nii tööandjate, töötajate, koordinaatorite kui ka kolleegidega. „See töö nõuab inimestega suhtlemise oskust ja sisemist põlemist – ilma selleta ei saa.“ Lauri õpetab välja ka uusi tööinspektoreid.
Lauri mäletab hästi ka oma esimest kokkupuudet tööinspektoriga. „Meie ettevõttesse tuli kontroll. Mina ei pabistanud. Jah, puuduseid oli, aga need sai ära parandatud.“
Tänases töös on tal selge sõnum: tööinspektor ei ole karistaja. „Mõned tööandjad on üllatunud, sest arvasid, et ees ootab midagi hirmsat, aga tegelikult oli protsess meeldiv. Me ei tule näpuga näitama ja süüdistama, vaid aitama.“
Platsid ja inimesed
Ehitusplatsidel tuleb ette nii mõndagi huvitavat. „Üks kord ei tahtnud töötaja tellingult alla tulla. Käskisin tal kiivri pähe panna, tal oli nokamüts. Lõpuks sain paar ebatsensuurset žesti...“ Lauri muigab ja tõdeb, et õnneks oli ettevõtte juhatus väga asjalik ja olukord sai rahulikult lahendatud.
Sellistest lugudest hoolimata peab ta oma tööd vajalikuks ja näeb ka edulugusid. Näiteks meenub talle olukord, kus koordinaator näitas talle pikkupidi pooleks lõigatud redelit. „Alltöövõtja oli toonud ohtliku ja kulunud redeli. Koordinaator ütles, et sellisega ei tööta sa ei siin ega mujal ja lõikas selle pooleks. Vot selliseid koordinaatoreid võiks rohkem olla. Just nemad loovad platsil ohutuskultuuri.“
Mured ja missioon
Kui küsida, mis on ehitusel kõige murettekitavam, vastab Lauri pikemalt mõtlemata: tellingud. „Ebapiisavad alusplaadid, ankurdused, piirded – eriti alumised, jalapiirded. Jäävad lihtsalt panemata või siis töötajad võtavad ise piirdeid maha, et tööle paremini ligi pääseda, aga tagasi ei panda.“
Kas probleem on tööandjates või töötajates? „Mõlemas. Teadmatus ja kiirustamine – need on peamised õnnetuste põhjused. Tahetakse töö tehtud saada ja juhendamine jääb tagaplaanile.“
Ta toob välja ka võõrtööjõu rolli Eestis. „Nende teadlikkus on vahel madalam, aga see on paranemas. Vastutus lasub tööandjal, kuidas inimene tööle võetakse ja kui hästi ta on juhendatud.“
Elu väljaspool ametivormi
Kui tööpäev läbi saab, sõidab Lauri maale oma suvilasse, mille on ise ehitanud. „See on minu projekt ja hobi. Metsas, vaikuses. See rahustab.“
Rahulik on ta ka tööl. „Inspektorina on vaja jääda rahulikuks. Tuleme olukorda parandama ja koostööd tegema.“
Tema sõnul võiks inimesed julgemalt ohtlikest olukordadest teada anda. „Kui näed ohtu, anna teada. See on iga inimese kohustus. Reageerime võimalikult kiiresti.“
Lauri Ülperi töö ei ole kõigi jaoks. „See nõuab missioonitunnet. Kui see on olemas, siis saab selle tööga päriselt midagi muuta.“ Ja tema muudab – üks ehitusplats korraga.
