Kulukas vaidlus: varaline vastutus ja hooletusõnnetuse kahjunõue

Kuhupoole keerata? Hoida vasakule, paremale või sõita hoopis otse? Suure veoautoga valele kitsukesele teelõigule sattudes võib juhtuda, et autonina õigesse suunda pööramine võib olla sama tülikaks nagu raudrüüs hobuse selga hüppamine. Eriti, kui oled veel algaja ja vajaliku vilumuseta. Teevalikul on heaks abimeheks ja suunatäpsustajaks nutitelefoni kaardirakendus. Paar klikki ja juba see käivitubki.

Kristian uurib sõitu jätkates telefoni... Äkki on tee rataste alt kadunud. Veok kaldub massiivse metallikamakana paremale ja paiskub hoogsalt külili, sellega koos ka veetav toidukaup...

Vaid paar kuud varem on Kristian töölepingule alla kirjutanud, temast on saanud veokijuht-ekspediitor. Sellealast töökogemust tal küll palju pole, aga kust seda muidu hankida, kui mitte tööd tehes? Kuid nüüd kohe esimestel kuudel selline õnnetus... Veel täpsustamata suuruses kahjunõue hõljub pea kohal ähvardavalt nagu tume pilvemassiiv enne raevukat sadu.

Mis saab edasi? Mees oli töölepingut alla kirjutades teinud tööandjaga varalise vastutuse kokkuleppe. Kui suur kahjunõue teda ootab? Selgub, et see on 8866,87 eurot ehk 60% kogu 14 840,24 eurosest kahjusummast, mille tööandja palub tal hüvitada.

Mis vabastaks kahjunõudest?

Kristian otsustab abi otsida töövaidluskomisjonist, paludes tühistada ettevõtte kahju hüvitamise nõude või lugeda tühiseks 27. veebruaril 2015 tehtud varalise vastutuse kokkulepe või vähendada kahjuhüvitist. Ühtlasi soovib ta saada tööandjalt veel saamata jäänud töötasu 1896,30 eurot. Töövaidluskomisjon otsustab rahuldada tema avalduse osaliselt.

Ettevõte esitab Harju Maakohtule taotluse vaadata mehe avaldus rahuldatud ulatuses läbi ja mõista temalt välja kahjuhüvitis 8866,87 eurot. Tööandja leiab, et Kristian on veokiga liiklusõnnetuse tekitamises ise süüdi, sest kasutas sõidu ajal mobiiltelefoni, kuigi navigeerimisseadme kasutamiseks puudus vajadus.

Kristian esitas vastuhagi, sest tema arvates saanuks õnnetust vältida, kui tööandja täitnuks tema koolitamise ja stažeerimise nõudeid. Ka tekkinud kahju olnuks väiksem, kui veok ja veos oleksid olnud kindlustatud. Tal ei olnud autojuhi ametikoolituse tunnistust, milleta ta poleks võinud töökohustusi täita. Ettevõte on kahju tekkimises ise süüdi, sest ei kontrollinud, kas tal on autojuhi ametikoolituse tunnistus.

Algas kahepoolne ja keeruliste juriidiliste nüanssidega kohtuprotsess, mis on kulgenud ühest kohtuastmest teise ja tagasi nagu osaleks kumbki osapool pingelisel lauatennise turniiril.

Varalise vastutuse kokkulepe on tühine?

Töötaja ja tööandja varalise vastutuse kokkuleppes oli selgelt piiritletud, millise vara eest töötaja vastutab. Vastutuse ülempiiriks oli 6391,16 eurot, veoki väärtusest kordades väiksem summa. Kristianile maksti varalise vastutuse eest hüvitist 31,96 eurot kuus. Tööandja ei leidnud, et kahjuhüvitise suurust tuleks vähendada.

Harju Maakohus jättis septembris 2016 mõlema osapoole kaebuse rahuldamata põhjendusel, et varalise vastutuse kokkulepe vastab töölepingu seaduses sätestatule. Kokkulepe oli tehtud kirjalikult ja mõistlikult. Arvestades ettevõtte tegevuse profiili ja töötaja ametikohta, on see tavapärane. Ka varalise vastutuse piirmäär polnud ülemäära suur.

Kumbki osapool esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaieldi teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Vaidlus jõudis 2017. aasta alguses Tallinna Ringkonnakohtusse.

Seal leiti, et tööandja ei tõendanud ega teinud eluliselt usutavaks, et töötajale varalise vastutuse kokkuleppe eest makstud hüvitis oli töötaja vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Summa ei hüvitanud piisavalt riske, mille töötaja tööandjaga kokku leppides võtab ehk ta vastutab talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata tema süüst. Varalise vastutuse kokkulepe tühistati.

Arvestati, et Kristian ei soovinud oma tööandjale kahju tekitada, kuid põhjustas seda raske hooletuse tõttu, sest tegeles sõidukiroolis toimingutega, mis juhtimist ja liiklusolude tajumist segasid. Seetõttu põhjustas ta liiklusõnnetuse, kuid vastutab kahju eest vaid piiratud ulatuses. Tööandja saanuks töötaja tekitatud kahju kandmist kogu ulatuses vältida, kui sõiduk oleks olnud vastavalt kindlustatud. Kahju tulnuks hüvitada vaid omavastutuse ulatuses. Otsustati, et mõistlik töötaja kahjuhüvitise suurus on 1000 eurot.

Oma riski võinuks ise kindlustada?

Tööandja otsusega ei nõustunud. Kassatsioonkaebuses palus ta tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Tema arvates oli varalise vastutuse kokkulepe kehtiv ega koormanud töötajat ülemäära. Töötajale oli kokkuleppe alusel makstud hüvitist, mis oli piisav ja mõistlik selleks, et ta saanuks võetud riskid oma vastutuse ülemmäära ulatuses edasi kindlustada. Kaskokindlustuse maksed olid väiksemad kui töötajale varalise vastutuse kokkuleppe alusel tasutud summad.

Tööandja jättis töötajale võimaluse valida, kas hoida vara heaperemehelikult ja rakendada kõrgendatud hoolsuse määra või kindlustada oma riskid, sõlmides veoki kindlustuslepingu. Igakuisest hüvitisest piisanuks nii kaskokindlustuse makseks kui ka omavastutuse jaoks raha kogumiseks.

Kristian palus omakorda jätta tööandja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Mida leidis Riigikohtu kolleegium?

Kolleegium jättis ringkonnakohtu otsuse varalise vastutuse kokkulepe tühisusest muutmata. Seega vastutaks töötaja veoki hooletu kahjustamise eest vaid piiratud ulatuses. Ka ei saa tööandja oma vara säilimisest tingitud riske maandada, tehes töötajaga varalise vastutuse kokkuleppe. Selle keskne mõte peaks olema tööandja tõendamiskoormise lihtsustamine juhul, kui töötajale on usaldatud raha või muutuva seisuga asjade kogum, näiteks laoseis, mitte aga hinnalise töövahendi hävimise ja kahjustamise riskide panek töötajale.

Tööandja oleks pidanud oma tegevusvaldkonda arvestades tegema veokile kaskokindlustuslepingu. Suure väärtusega veokite puhul, millel on suur risk ka töötajast sõltumata sattuda õnnetusse, saada varastatud või kahjustatud, on kindlustamine mõistlik. Töötaja ei peaks vastutama veoki varguse, tulekahju või vandalismi eest, kui ta ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud. Sõltumata töötajale makstava hüvitise suurusest ei saa tööandja eeldada, et töötaja suudaks hüvitada kallihinnalise veoki väärtuse. Varalise vastutuse kokkulepe on sel juhul seda ebaõiglasem, et selle allkirjastamine võib olla ka tööleasumise tingimuseks.

Kolleegiumi arvates võiks töötajale usaldatud väärtuslike veokite puhul sõlmida varalise vastutuse kokkulepe kindlustuslepingujärgse tööandja omavastutuse katmiseks, kuid see peaks kajastuma ka vastutuse ülempiiris.

Kolleegium leidis: tühistada tuleb ringkonnakohtu otsus, mis jättis rahuldamata tööandja vastuhagi, et mõista töötajalt välja tekitatud kahju hüvitis. Samuti tuleb uuesti hinnata selle suurust. Kuna varalise vastutuse kokkulepe on tühine, tuleb nõue lahendada seaduse alusel. Töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust raske hooletuse tõttu. Kui tööülesandeks on veoki juhtimine, siis peab töötaja järgima tööülesandeid täites ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Raske hooletuse korral tuleks töötaja tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata vähem kui tavalise hooletuse korral. Ainuüksi töötaja vähene töökogemus ega võimalik madal töötasu ei õigusta liiklusreeglite rasket eiramist ja seetõttu tööandja vara kahjustamist. Raskelt hooletu käitumise puhul on ka raskesti põhjendatav, kuidas kutsetunnistuse olemasolu ja täiendav väljaõpe võinuksid ära hoida töötaja elementaarsete liiklusreeglite rikkumist.

Mis oleks mõistlik, kuidas edasi?

Vaidlusküsimuseks on jätkuvalt, kui palju peaks Kristian maksma endisele tööandjale kahjuhüvitist. Asi tuleb ringkonnakohtus uuesti läbi vaadata.

Ilmne on ka, et ping-pongina kulgenud protsess oleks võinud ära jääda, kui töötaja oleks teekaardi telefonist uurimiseks hetkeks auto peatanud ja tööandja omakorda veokile kaskokindlustuse teinud. Eeldamata, et varalise vastutuse hüvitist makstes peaks seda tegema 60% ulatuses töövõtja. Kaskokindlustuse olemasolul olnuks põhjust nõuda väheste kogemustega töötajalt vaid kaskokindlustuse omavastutuse osa ja mõlemapoolne majanduslik kahju olnuks praegusega võrreldes võrratult väiksem.

Tekst: Tiina Lang