Müraga puututakse kõige sagedamini kokku metalli-, puidu- ja toiduainetetööstuses ning ehituses. Ohtlikuks peetakse müra alates 85 detsibellist, kuid ka madalam helitase võib mõjutada töötaja keskendumisvõimet, heaolu ja pikema aja jooksul ka kuulmist. Näiteks võib pidev viibimine 80-detsibellises keskkonnas kahjustada kuulmist sõltuvalt kokkupuute kestusest ja sellest, kui palju aega jääb kõrvadele puhkuseks väljaspool tööaega.
Audioloog Maris Vilms rõhutab, et müratekkelise kuulmislanguse eripära on selle märkamatult süvenev iseloom. „Müra on töökohal salakaval ohutegur, mis kahjustab kõrvakuulmist pikkamööda, nii et inimene ei pruugi kohe märgata, et midagi on muutunud. Me sünnime kindla hulga kuulmisrakkudega ja kui need hävivad, ei teki neid juurde. Kui umbes 30–50% rakkudest on kahjustada saanud, hakkab inimene tajuma, et kuulmine on halvenenud,“ selgitab ta.
Esimesed ohumärgid on sageli kõrva vilistamine, undamine või tunne, et helid on tuhmid. „See võib tunduda ajutine ja kaduda mõne tunniga, kuid see on juba märk, et kuulmisrakud on saanud kahjustada. Kui selliseid olukordi esineb korduvalt, viib see lõpuks püsiva kuulmiskahjustuseni,“ ütleb Vilms. „Kui mürast tingitud vaegkuulmine on tekkinud, on see paraku püsiv ja pöördumatu. Siis saame ainult kuulmisaparaatidega elukvaliteeti parandada ja kuulmist toetada.“
Kuulmiskahjustust saab ennetada
Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg selgitab, et kuigi müra ja tööohutus käivad käsikäes, kuulub pikaajalise müramõju käsitlemine peamiselt töötervishoiu valdkonda. „Tööohutuse puhul räägime õnnetustest, mis juhtuvad kohe – näiteks kui inimene kukub või saab vigastada. Töötervishoid puudutab aga terviseprobleeme, mis kujunevad aja jooksul. Kuulmislangus on just selline – see ei teki enamasti üleöö, vaid pikaajalise kokkupuute tagajärjel,“ selgitab ta.
Kuulmiskahjustuste ennetamine töökeskkonnas algab riskianalüüsist, mis on tööandjale kohustuslik. Reisberg selgitab, et müra hindamine peab toimuma järk-järgult: „Esmalt tuleks lihtsamal viisil selgeks teha, kui tugev on töökeskkonna müratase – näiteks saab seda teha nutitelefoni müramõõtja abil või katsetades, kas ühe meetri kaugusel vesteldes on vaja häält tõsta. Kui müra ületab 80 detsibelli, tuleb juba tellida spetsialisti tehtud täpsed mõõtmised.“ Riskianalüüsi tulemuste põhjal otsustatakse, milliseid meetmeid on vaja rakendada – kas saab müraallikaid eraldada, tehnilisi lahendusi kasutada või tuleb töötajatele tagada isikukaitsevahendid. Reisberg rõhutab, et kui müra on üle 85 detsibelli, muutub kuulmiskaitsevahendite kasutamine töötajatele kohustuslikuks ning nende kättesaadavus peab olema tagatud. Tööandjal on kohustus tagada kuulmiskaitsevahendid ja jälgida nende kasutamist ning töötaja peab neid järjepidevalt kandma.
Kuulmiskaitsevahendite puhul on oluline leida sobivaim lahendus. Audioloog Maris Vilms selgitab, et kõrvatropid ja -klapid täidavad sama eesmärki, kuid nende efektiivsus sõltub kasutamisviisist. „Kõrvatropid peavad olema õigesti kõrva asetatud, vastasel juhul võib inimesel tekkida vale turvatunne – ta arvab, et kõrvad on kaitstud, kuigi tegelikult see nii ei ole,“ märgib ta. Kõrvaklapid on seevastu standardsem lahendus, kuid mõned inimesed peavad neid ebamugavaks või loobuvad nende kasutamisest teistel põhjustel.
Endiselt levivad tööelus eksiarvamused, et kaitsevahendid pole alati vajalikud. Näiteks arvatakse, et kõrvad harjuvad müraga ega vaja lisakaitset. „Tegelikult see nii ei ole – müra mõju on järkjärguline ja pöördumatu. Samuti arvatakse ekslikult, et lühiajaline mürakogemus ei tee kahju, kuigi tegelikult võib juba mõneminutiline kokkupuude tugeva müraga põhjustada püsivat kuulmisrakkude kahjustust,“ rõhutab Vilms.
Tööinspektsiooni praktikas on olnud juhtumeid, kus töötajad kannavad kõrvaklappe ainult siis, kui juhtkond ruumis viibib. Reisberg jagab üht näidet plastitööstusest: „Tööandja nägi, et töötajad panid kõrvaklapid pähe ainult tema juuresolekul. Kui juht lahkus ja siis ootamatult tagasi tuli, olid klapid jälle laual, räägib ta. „Sellistes olukordades võib aidata töötajate teadlikkuse tõstmine – see tööandja kutsus kuulmiskahjustusi käsitlevale vestlusele töötervishoiuarsti, mis muutis töötajate suhtumist täielikult ja töötajad hakkasid kuulmiskaitsevahendeid kasutama pidevalt.“
Väga oluline on kaitsevahendite regulaarne puhastamine. „Kõrvaklapid ja -tropid peaksid olema individuaalsed, kuid kui see pole võimalik, tuleb tagada nende hügieeniline puhastamine. Kui seda ei tehta, võib see põhjustada kõrvapõletikke, millel võivad olla omakorda pikaajalised tagajärjed,“ hoiatab Vilms.
Eriti suureks probleemiks on ühekordsed kõrvatropid, mida töötajad kipuvad kasutama korduvalt. „Need on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, kuid tihti võetakse need korra ära ja pannakse uuesti kõrva, unustades, et käed ei pruugi olla puhtad. Sellega viiakse mustus otse kõrva, mis suurendab põletike riski,” selgitab ta.
Korduvkasutatavaid kõrvatroppe saab kasutada ohutult, kuid neid tuleb korrapäraselt pesta ja hooldada. „Kui töökeskkonnas on palju tolmu või mustust, peaks kõrvatroppe pesema vähemalt kord päevas. Hügieeni ja kaitse tõhususe tagamiseks tuleb järgida tootja juhiseid,“ soovitab Vilms.
Lisaks isikukaitsevahenditele on tähtis ka töökeskkonna ümberkorraldamine. Kui võimalik, tuleks paigutada müra tekitavad masinad eraldi ruumidesse või kasutada müra summutavaid lahendusi. Samuti saab vältida olukordi, kus müra käes viibivad need töötajad, kelle töö seda otseselt ei nõua.
Kui töökeskkonnas esineb mürarisk, tuleb töötajatel käia regulaarselt kuulmiskontrollis. Esmane kontroll määrab ära kuulmistaseme, mille alusel saab töötervishoiuarst jälgida muutusi. Kontrolli sagedus sõltub riskitasemest – näiteks võib arst soovitada mõnele töötajale sagedasemaid kontrollkäike, kui on märgata esimesi muutusi kuulmises.
Kust tekib kuulmiskahjustus – töökeskkonnast või igapäevaelust?
Kui kuulmine on juba kahjustada saanud, tekib sageli küsimus, kas selle põhjustas töökeskkond või igapäevaelus kogetud valjud helid. Maris Vilms selgitab, et mürakogemus ei piirdu ainult tööpäevaga – inimene puutub müraga kokku ka vabal ajal. „Näiteks kui keegi töötab päev läbi 85 detsibelli juures ja seejärel läheb valju muusikaga kontserdile, võib nende tegurite koosmõju kiirendada kuulmiskahjustuse teket,“ ütleb ta. „Ka rühmatreeningutes on muusika tihti nii vali, et treenerid, kes töötavad sellises keskkonnas iga päev, kuuluvad suurema kuulmislanguse riskigruppi.“
Kuna müra mõju avaldub pika aja jooksul, võib kuulmislanguse täpset põhjust olla keeruline kindlaks teha. „Töötervishoiuarst hindab, millistes tingimustes inimene on töötanud ja milline oli töökeskkonna müratase. Kui kaitsevahendid olid kättesaadavad, kuid töötaja neid ei kasutanud, on kutsehaigestumise üks põhjus nõuete järgimata jätmine töötaja poolt,“ selgitab Tööinspektsiooni konsultant Rein Reisberg. „Kui kuulmislangus tuvastatakse töökohal saadud kutsehaigusena, peab tööandja pakkuma töötajale võimalusel sobivamat töökohta, mis ei halvendaks tema seisundit.“
Audioloog Maris Vilms paneb südamele, et liigset müra tuleb vältida igas keskkonnas ja igal võimalusel. Eriti suur risk on kontserdid ja spordiüritused, kus muusika mängib väga tugevalt. „Keskmine võimendusega kontserdil esinev müratase on umbes 100 detsibelli, mis tähendab, et juba 15-minutiline viibimine keskkonnas võib hakata kuulmist kahjustama,“ selgitab ta. Seetõttu soovitab Vilms kasutada filtritega kõrvatroppe, mis vähendavad helitaset, kuid säilitavad muusika kvaliteedi. „See on väga levinud väärarusaam, et kõrvatroppidega ei kuule muusikat korralikult – tegelikult aitavad õiged kõrvatropid hoopis kaitsta kuulmist nii, et kontserdikogemus ei kannata.“
