Kuidas toetada kolleegi, kui on juhtunud traagiline sündmus?

Kolleegi hea toimetulek ei tähenda, et tal oleks lihtne

Enamik inimesi tuleb oma eluga toime ka pärast ootamatut või traagilist juhtumit. Näiteks võib kolleegi või tema lähedast olla tabanud kaotus, õnnetus või keeruline haigus. Lisaks ei reageeri kõik alati rasketele olukordadele nähtavalt. Oleme harjunud mõtlema, et kui inimene nutab, siis on tal abi vaja. Tegelikult on vajadus märgata, et kaaslasel on raske, palju laiem. Nutval inimesel on sageli lihtsam, sest ta elab endast emotsiooni välja. See inimene aga, kes ei näita oma olukorra raskust, võib jääda murega üksi.

Esimese asjana paistavad silma inimese käitumuslikud ja füüsilised sümptomid. Inimene hoiab eemale, on silmnähtavalt kurvameelne või hoopis ärev või kergesti ärrituv. Ka ilmnevad näiteks pea- või kõhuvalu, keha väriseb, on väsimus või isutus. Inimene võib väljendada pidevat ebakindlust, kujutades ette juhtumas järgmisi hirmsaid asju. Väga loomulik on, et inimesel tekib süütunne, sest ta otsib juhtunule mõjuvat põhjust. Enamasti on süüd kõige lihtsam otsida endast või kellegi teise käitumisest. Ka traagilise sündmuse järel endasse tõmbunud ja vaikiv inimene vajab abi. Märgid võivad peituda ka välimuses, näiteks ei suuda inimene enda eest enam hoolt kanda.

Vajalik abi võib peituda lihtsates asjades

Igaühel on toimetulekuvõime kriisides olemas. Vahel piisab päris vähesest, et inimene saaks iseseisvalt hakkama. Esmalt peavad olema põhivajadused rahuldatud – kõht täis ja vedelikud tarbitud. Seejärel vajab inimene olukorrast adekvaatset ja praktilist informatsiooni. Mõnikord vajab ta abi praktiliste toimetustega, näiteks ei suuda ta autoga sõita või vajab tegevuste nimekirja.

Oluline on teadmine, et keegi on olemas, valmis ära kuulama ja küsima, kas midagi on vaja. Mida kiiremini pärast juhtumit kolleegile abi pakkuda, seda parem. Inimesega, kellel on raske, ei julgeta tavaliselt suhelda. Arvatakse, et ta tahab olla üksinda oma mõtetega, aga ta on olukorra tõttu juba väga suures üksilduses ega pruugi ümbrusega haakuda. Suure muutuse tõttu ei oska ta ennast enam maailma paigutada. Selle tunde vähendamiseks aitab, kui keegi toetav, rahulik ja sõbralik kaaslane temaga kontakti võtab.

Keerulisem on, kui olukord puudutab kollektiivi ja üks kolleegidest on surma saanud. Töökaaslased peaksid saama omavahel juhtunust vabalt rääkida ja mõtteid jagada. Mõtete jagamine peaks jääma kirjeldavaks, analüüsimisest ja arvamuste jagamisest ei ole abi ja see võib viia täiendavate probleemideni. Võimalusel tuleb jätkata tööl käimist ka siis, kui ei suudeta täies mahus tööd teha. Turvalisus taastub kiiremini tuttavas keskkonnas viibides ja harjumuspäraste rütmide jätkudes. Kui üks kolleegidest on nii puudutatud, et võtab haiguslehe ja jääb koju, ei tohiks teda üksi jätta. Ülemus või mõni lähedasem töökaaslane peaks temaga otsima kontakti ja püüdma välja selgitada tema olukorda ja vajadusi.

Iga tundega tuleb lugupidavalt ümber käia

Nõu anda võib vaid konkreetsete tegevustega seoses juhiste andmiseks, näiteks kuhu minna või mida teha. Juhtunu kohta arvamuste avaldamised ja kellegi süüdistamine suurendab segadust. Sellega teeme pigem asja keerulisemaks. Igasugused lohutavad sõnad ja laused tuleks samuti kõrvale jätta. Näiteks, et sa oled tugev inimene ja hea, et niigi läks. Ei ole olemas lohutavaid lauseid. Lohutus ongi see, et ollakse olemas ja valmis kaaslast kuulama.

Paraku räägitakse ka teiste lugusid – kuidas keegi kannatas ja sellega toime tuli. Või veel hullem, räägitakse iseenda vägitegudest, kuidas ollakse läbi elanud väga raskeid aegu. See on kaotusvalus inimesele pigem tühistav ning alandav ja ei aita mitte kuidagi.

Inimesele tuleb anda võimalus ise jagada ja mitte teda rääkima sundida. Oluline on teadmine, et ta saab jagada, aga ta võib ka lihtsalt vait olla.

Iga tunnet tuleb võtta tõsiselt, selle jagamine on üks viis, kuidas tundest vabaneda. Kui inimene süüdistab ennast, ei tohiks talle öelda, et sa pole süüdi. Oluline on süütunde neutraalne ärakuulamine, et inimene saaks tunnet jagada. Kõigi tunnetega on ühtemoodi, neid peab vastu võtma ja aktsepteerima. Sellisel juhul tunneb inimene, et teda ei hüljata. Teadmine, et ta on endiselt aktsepteeritud ja teretulnud oma kollektiivis, päästab inimest kõige rohkem.

Peame arvestama ka iseenda vajadustega

Kolleegi aidates tuleb mõelda enda vajadustele, et me ise läbi ei põleks. Kaotus võib tunduda nii suur, et tahaks kogu aeg aidata. Mõtete jagamiseks on kasu ka lühematest kohtumistest, näiteks 10–15 minutit. Kui on teada, et kolleegi kuulamiseks on piiratud aeg, oleks hea talle teada anda, kui kaua saab temale keskenduda.

Rasketele teemadele keskendudes vajame vahepeal puhkust. Kriisis toetades on hea hoida ajalisi piire. Enamasti suudab inimene keskenduda rasketele teemadele pool tundi kuni tund. Liiga pikalt kurbadest teemadest rääkides võib emotsioon hakata hoopis paisuma. Inimene peab vahepeal puhkama ja tegema midagi muud, sest siis jaksab ta jälle oma valuga tegeleda.

Omaenda elu tegevusi ei peaks jätma tegemata. Kui oma tasakaal ja rütmid säilivad, jaksad suuremat tuge pakkuda. Muidu võib ennast tabada suur väsimus ning võime tuge pakkuda kaob.

Kriisiolukordades võiks spetsialisti abi pakkuda kohe

Esmane abi võiks inimeseni jõuda esimese paari päeva jooksul. Jagada võib kontakti, kuhu helistada, või pakkuda abi aja kokku leppimiseks. Vahel on läbielamised nii rasked, et inimene ise ei suuda helistada ja endale abi otsida, kuigi tahaks.

Paari päeva möödudes pärast traagilist juhtumit püüab inimene juba ise kuidagi hakkama saada, aga tasakaal, mis luuakse, on habras ja välditakse kõike, mis seda ohustab. Välise abi pakkumine võib tunduda tasakaalu rikkumisena. Kui inimene ei ole vahetult pärast sündmuse toimumist abi saanud, võib juhtuda, et kriisi lahendamine lükkub kaugesse tulevikku.

Kolleegile tuleks abi otsida ka siis, kui tema võime enda ja lähedaste eest hoolitseda on väga drastiliselt langenud, võime oma emotsioone kontrollida on puudulik, ta on kergesti ärrituv või kui nutmine kestab pikalt ja ei lakka.

Kui juhtunud on raske tööõnnetus

Kolleegiga juhtunud tööõnnetus või töösurm puudutab tugevamalt neid, kes on selle inimesega lähedasemad – tihedamalt suhtlevad kolleegid, sõbrad, pere. Olukord võib mõjutada rohkem ka neid töötajaid, kelle elus on olnud raskeid kaotusi või kelle elu on tasakaalust väljas. Samuti häirivad sellised sündmused neid, kellel on suur ärevus või kelle elust on kadunud toetusvõrgustik. Kollektiivides on ka inimesi, kes on tulnud Eestisse mujalt ning kellel siin riigis perekondlik taustsüsteem puudub. Vanus mängib samuti rolli. Noored inimesed, kellel ei ole kokkupuuteid traagiliste sündmustega, võivad olla tugevamini mõjutatud.

Tööõnnetused on tõsine märk tööandjale ja osutab võimalusele, et töökorraldus vajab muutust. Tööõnnetused mõjutavad meie turvalisust töökohal ja sellest taastumine võtab aega. Vahel on tööõnnetuste juhtumise põhjuseks ootus kiirele, intensiivsele ja produktiivsele tegutsemisele, mis ei arvesta inimeste füüsiliste ressurssidega. Tavaolukorras ei pruugi töö olla suure riskiga, kuid üleväsimuse korral risk suureneb ning vead võivad kergesti tekkida. Sellisel juhul peab tööandja üle vaatama ootused oma töötajatele – töötempo, intensiivsus, töökeskkond. Inimesed töötavad tihti suure koormusega, vahel ka ülekoormusega. Töökohast hoitakse kinni majanduslikel põhjustel, mis paneb inimesi rohkem pingutama, ning oma piire ei hinnata adekvaatselt. Tavaliselt ei tajuta ohtu seni, kuni ei ole midagi juhtunud. Õnnetusjuhtumi korral saame aga teadlikuks, et oht on reaalne.

Pärast tööõnnetuse juhtumist on oluline, et tööandja jagab enda arusaama ja samme turvalisuse tõstmiseks. Saab teha uusi kokkuleppeid ja anda lubadusi, mis olukorrast mõjutatud kolleegide turvalisust parandab. Oleks hea langetada töötempot ja jätta ruumi hetkedeks, mil teiste kolleegidega koos istuda. Töösurma juhtumi korral tuleb anda inimestele aega leinata ja näidata lugupidamist hukkunud töötaja vastu. Mõnele kolleegile võib füüsilisele töökohale naasmine tunduda võimatu. Kui tööl tundub turvalisuse kadu suur, peab kohe abiks võtma spetsialisti. Ebakindluse ja ebaturvalisuse tundesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Tekst: Naatan Haamer, hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja