Sellist enesekeskset mõttekonstruktsiooni võib kohata muudelgi teemadel. Näiteks inimese suust, kes pole ise läbipõlemist kogenud, võib kuulda mõtteid selle või teise inimese kehvast tööeetikast või üleliigsest vingumisest. Või kui näiteks tööandja ei mõista, kuidas kaamera paigaldamine võiks kedagi häirida, sest teda ju ei häiriks (olgugi et ta pole kunagi 12-tunnistes vahetustes intensiivse jälgimise all töötanud), siis ta selle kaamera ka paigaldab. Töövaidlustes näeme, kuidas üks pool süüdistab teist ülereageerimises, kui tema mõtteid ei võetud kuulda.
Iga selline sõnavõtt või reageering võib kellelegi liiga teha. Näiteks kui sa kasutad oma tuntust ja platvormi selleks, et hõigata, kuidas sinuga keegi ebasündsalt käituda ei saa ja ei saaks ka ühegi teise naisega, kui ta endast lugu peaks, siis oled sa alavääristanud ohvreid, kellele pole eluteele kaasa antud samasugust sotsiaalset kapitali (näiteks oskus ennast kehtestada, aga ka iseennast armastada). Rääkimata selliste olukordade alahindamisest, kuhu inimene ise pole sattunud. Samamoodi võib tööandja oma inimestele liiga teha, kui ta ei mõista, kuidas liigne kontrollimine, nii mikromanageerimine kui ka iga sammu salvestamine ja analüüsimine tehnika abil (kaamerad, sõrmejäljelugejad, arvutiekraani jälgimine jm) laastab vaimset tervist. Ringiga jõuab töötaja usaldamatusest tekkinud kehv enesetunne muidugi töötulemustesse ja siis tekib tööandjal küsimus, kuidas küll see läbipõlemine või tööstress „täiesti ootamatult“ saabus.
Lühidalt: isikliku perspektiivi seadmine teiste mõõtmiseks on ohtlik tegevus, millel on päriselus tagajärjed. Enesekesksusega naeruvääristatakse teema tõsidust ega osata näha põhjuse ja tagajärje seoseid. Näiteks kaamerate kasutamise puhul on väga paljude uuringute tulemusel ammu selge, et see mõjub vaimsele tervisele halvasti, demotiveerib töötajat ning töötulemuste kvaliteet ja kvantiteet langevad.
Hiljuti sai Tööinspektsioon vihje juhtumi kohta, kus tööandja lehvitab roheliste ja punaste kaartidega, mis tähendavad teatud summat, mis töötasust maha arvestatakse, kui töötaja näiteks hilineb. Jättes kõrvale asjaolu, et selline „trahvimine“ on täiesti ebaseaduslik, on see ka teist isikut alavääristav ja mõju vaimsele tervisele ei lase ennast kaua oodata. Keerulisem on juhtumitega, mis on mitmekihilisemad, näiteks tööülesannete jagamine, kus kõik on küll seaduslik, kuid korralduste (ala)toon on negatiivne, jagamine ebavõrdne, tähtajad ebamõistlikult lühikesed ja korralduse sisu muutub tööandja suvale.
Vaimne tervis pole lihtsalt moodne sõnakõlks, vaid oluline ressurss, mille hävitamisel on majanduslikud mõjud nii tööandjale kui ka riigile tervikuna. Seevastu täiesti argised tegevused, nagu arvamuse küsimine töötajatelt, nendega arvestamine, inimlik käitumine ja usaldamine on kasulik kõikidele osapooltele nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Vaimse heaolu toetamine algab arusaamast, et kõigi kogemused on unikaalsed ja nende väärtustamine on osa kestlikust töökultuurist. Kui suudame lõpetada oma isikliku kogemuste mõõdupuuna kasutamise teiste hindamisel, avame ukse teadlikumale ja toetavamale töökeskkonnale.
Kaire Saarep
Tööinspektsiooni peadirektor
