Vastab Piret Kaljula, töökeskkonna konsultant:
Õigusaktidega ei ole seatud konkreetseid piirangud teisaldatavale raskusele. Tööandja roll on hinnata teisaldava raskusega kaasnevat võimalikku terviseriski ja seda ennetada. Terviseriski hindamiseks on sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ lisas toodud metoodika. Hindamisel võetakse arvesse nii teisaldatava raskuse massi, teisaldamise aega, kui kehaasendit.
Näiteks on tööl, kus naisterahvas teisaldab 8 kilogrammist raskust 8 tundi vahetuse jooksul (üle 500 korra), tehes seda ülakeha kallutatud ette kuni 30°, raskus toetub vastu keha, istudes, seistes või pikemalt kõndides, hea valgustusega töökohas, kus põrand ei ole libe on riskihindeks 32. Kui aga raskus kaalub 16 kilogrammi, siis on riskihinnang 72.
Riskihinnang 25-50 tähendab, et tegemist on suure koormusega ning füüsilise ülekoormuse tekkimine on võimalik ka füüsiliselt tugeval töötajal. Sellisel juhul on vajalik töökorralduse muutmine ja töökoha ergonoomiline ümberkujundamine. Riskihinne üle 50 tähendab, et koormus on liiga suur, füüsiline koormus on ilmne, töökorralduse muutmine ja töökoha ergonoomiline ümberkujundamine on hädavajalik ning töö tuleb lõpetada kuni ümberkorralduste tegemiseni, näiteks peale tehniliste abivahendite (tõstukid, kärud jm) kasutuselevõttu või teisaldatava raskuse vähendamist.
Ülalnimetatud määruse § 2 lõige 3 võimaldab töötajatel teisaldustööst keelduda juhul, kui vaatamata tööandja antud juhiste täpsele täitmisele osutub teisaldustöö töötajale siiski füüsiliselt liiga koormavaks. Töötaja peab tööst keeldumise otsusest teavitama oma tööandjat, soovitatavalt kirjalikult, et hilisema vaidluse korral oleks võimalik tõendada, miks konkreetse töö tegemisest keelduti.
Arvesse tuleb võtta ka seda, et naistöötajate rakendamisel teisaldustööl peab tööandja jälgima, et teisaldatavad raskused ei ületaks nende eeldatavaid füüsilisi võimeid.
Raskuste teisaldamise kohta saab pikemalt lugeda siit.
