Uuest aastast jõustuv tööturumeetmete seadus loob selguse, mis abi inimestel on võimalik töötukassast saada

Seni kehtiv tööturuteenuste ja -toetuste seadus jõustus 17 aastat tagasi ning aja jooksul on muutunud tööturuteenuste süsteem õiguslikult väga keerukaks. On väga hea, et inimeste tööle aitamiseks on vastavalt inimese ja tööturu vajadusele valida mitmekümne erineva tööturuteenuse seast. Paraku olid aga erinevad teenused ja sihtrühmad pihustatud laiali väga mitmete erinevate õigusaktide vahel, milleks on tööturuteenuste ja -toetuste seadus, Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatav tööhõiveprogramm ja erinevad ministri käskkirjaga kinnitatud programmid välisvahenditest rahastatavate teenuste osutamiseks. Erinevate õigusaktide detailsusaste teenuste reguleerimisel on seejuures sarnane ning sageli on sama teenus reguleeritud erinevates õigusaktides mõne sihtrühma või teenuse tingimuse nüansiga.

Ehkki tööturuteenuste süsteem Eestis toimib hästi ja Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) pakub inimestele tõhusat tuge ning töötukassa kodulehel on töötukassa kaudu pakutavate teenuste kokkuvõtlik teave inimeste jaoks kiirelt leitav, tekib probleem siis, kui inimene soovib leida otse õigusaktidest teenuste tingimuste ja korra kohta täpsemat infot ja saada õigusaktist tervikpilti, mis tuge töötukassalt oodata on. Aja jooksul üksteisele järjest lisandunud erinevate õigusaktide rägastikust on töö otsimisel tuge vajavatel inimestel ja tööandjatel väga raske aru saada, milliseid teenuseid ning mis tingimustel töötukassa neile pakub. Lisaks on senine süsteem halduslikult väga koormav, kuna teenuste kohandamine vastavalt tööturu vajadusele tähendab pidevat ligi kümne erineva õigusakti muutmist.

Senisel keerukal õiguslikul süsteemil on oma ajaloolised ja õiguslikud põhjused, kuid aastate jooksul sai üha selgemaks, et selliselt edasi minna ei ole mõistlik. 2021. aasta alguseks Sotsiaalministeeriumi, Euroopa Komisjoni ja OECD koostöös valminud põhjalik OECD analüüs „Inimeste kokku viimine töökohtadega: aktiivse tööturupoliitika pakkumise parandamine Eestis"[1] kinnitas, et muudatus on hädavajalik, tuues olulise probleemina välja, et Eesti tööhõivepoliitika õiguslik korraldus on väga keeruline ja killustunud, muutes selle haldamise koormavaks ning inimesele raskesti mõistetavaks. OECD ekspertide soovitusel, valitsuse otsusel ning sotsiaalpartnerite heakskiidul hakkas Sotsiaalministeerium ette valmistama töötukassa pakutava abi õiguslikku korrastamist.

Uus seadus vaatab teenuste osutamist tervikuna ja koondab sama eesmärgiga tööturuteenused teenuste gruppideks ehk tööturumeetmeteks.

Uue baasseadusega muutub selgemaks, millist tüüpi tööturuteenuseid töötukassa pakub. Edaspidi ei ole enam nii, et osad töötukassa teenused on seaduses ja osad tööhõiveprogrammis vaid seadus paneb paika üldise raamistiku ning konkreetsed teenused ja nende tingimused kehtestatakse seaduse rakendusaktiks oleva määrusega ehk Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tööhõiveprogrammiga (edaspidi ka THP).  

OECD analüüsiga loeti kokku ligi 50 erinevat tööturuteenust 8 erinevas õigusaktis. Uue seadusega grupeeritakse tööturuteenused ja -turutoetused vastavalt eesmärgile kümneks tööturumeetmeteks ning nende loetelu on seaduses lõplik. Pakutavad tööturumeetmed on:

1. tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest teavitamine
2. töövahendus
3. karjääriteenused
4. töökeskne nõustamine
5. oskuste arendamine
6. ettevõtluse toetamine
7. töövalmiduse toetamine
8. töövõime toetamine
9. tööle asumise ja tööl püsimise toetamine
10. tööturuteenusel osalemise toetamine.

See tähendab, et iga konkreetne tööturuteenus või tööturutoetus peab eesmärgilt ja olemuselt liigituma mõne ülal loetletud meetme alla. Samuti täpsustatakse seaduses, millistele sihtrühmadele milliseid meetmed on mõeldud.

Tööturumeetmetena käsitleb seadus aktiivseid tööturumeetmeid, mis ei hõlma töötushüvitisi. Aktiivsed tööturumeetmed sisaldavad lisaks tööturuteenustele ka tööturutoetusi.  Tööturutoetusteks on otseselt teenustel osalemisega seotud aktiivsustoetused: stipendiumid ja sõidu- ja majutuskulude hüvitamine. Võrreldes kehtiva õigusega on selline süstematiseerimine uus ning aitab korrastada tööturuteenuste, tööturutoetuste ja töötushüvitiste struktuuri riigisiseses õiguses.

Inimese jaoks tähendab selline lähenemine, et ta saab seaduse tasandil aru, millist tüüpi tööturuteenuseid ja kellele töötukassa üldse pakub. Kui seaduses on öeldud, et töötule pakutakse teatud loetelu meetmeid, siis see tähendab, et meetmete grupis peavad igal juhul sisalduma teenuseid, mis on suunatud töötutele. Igal üksikjuhul osutatakse teenuseid aga alati vastavalt inimese vajadusele ja tööturu takistustele. Seejuures töötule, kui seaduse kesksele sihtrühmale, pakutakse töötuna arvele võetuna kõige laiemat valikut tööturuteenustest ja -toetustest. Töötajatele ja muudele isikutele, kes ei tööta, kuid ei ole ka töötuna arvele võetud, pakub töötukassa samuti meetmeid, kuid neid on oluliselt vähem.

Kuhu kadus tööotsija?

Uus seadus ei tee sisulisi muudatusi tööturuteenuste sihtrühma õigustes ega kohustustes. Küll aga korrastab TöMS mõisted ning kaob ära „töötu“ ja „töötaja“ kõrval vahekategooria „tööotsija“ ning täpsustab termini „muu isik“ sisu. Korrastatud vaates on keskpunktiks inimese tööturustaatus. Sihtrühmaks on töötud, töötajad ja tööandjad ning mittetöötavad nö muud isikud. Erinevatel sihtrühmadel on erinevas ulatuses teenuste saamise õigus.

Võrreldes kehtiva õigusega ei kasutata uues seaduses terminit „tööotsija“, kuid teenuse saaja tööotsijana käsitlemine kui aktiivne hoiak tööturul on meetmete pakkumise mõttes läbiv vaade. Kehtiva seaduse kohaselt on tööotsija kategooria, mis nõuab eraldi tööotsijana töötukassas arvele võtmist ning vähemalt kord 90 päeva jooksul töövahendusteenuse saamiseks töötukassa poole pöördumist. Tööotsija saab TTTS-i alusel väga piiratud hulka teenuseid ning juhul kui tegemist on koondamisteatega või avavanglas karistust kandva tööotsijaga, on teenuste ring tööhõiveprogrammiga mõnevõrra laiendatud. Laiem ring teenuseid on olnud lisaks kättesaadavad Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) programmide alusel pensioniealistele ja vähenenud töövõimega tööotsijaile. Uus seadus korrastab lähenemisviisid ning hõlmab need sihtrühmad vastavalt inimese hõivestaatusele töötaja või muu isiku alla.

Mõiste „muu isik“ on tuttav ka kehtivast õigusest. Uues seaduses on täpsustatud, et muu isik on inimene, kes ei tööta ega ole töötukassas töötuna arvel, kuid pöördub töötukassa poole tööturumeetme saamiseks. Kuna töötuna arvele võtmisel on kindlad tingimused, kuid samas on sihtrühmi, kelle puhul on oluline toetada nende tööturul osalemist ka töötuna arvele võtmata, siis on selline muu isiku kategooria oluline, ehkki neile osutatavate teenuste hulk on piiratud. Muu isikuna on käsitletavad näiteks pensioniealised inimesed, kes ei saa end töötuna arvele võtta, kuid kelle tööturul osalemise toetamine on oluline.

Töötajate käsitlus ei muutu võrreldes sellega, kes kehtiva õiguse kohaselt töötukassa kaudu tööturuteenuseid juba saavad. Küll aga on erinevalt varasemast seaduses selgelt defineeritud, keda selles kontekstis mõistetakse töötava inimesena.

Kokkuvõtlikult pakub töötukassa abi järgmistele sihtrühmadele:

1. töö kaotanud inimesed, kes nõutavatele tingimustele vastates saavad end arvele võtta töötuna;
2. inimestele, kes töötavad;
3. tööandjatele;
4. neile, kes ei tööta, aga ei ole ka arvele võetud töötuna ehk kes on mitteaktiivsed või ei ole valmis või ei saa end töötuna arvele võtta.

Täiendavad teenuste sihtrühmade täpsustamised lähtuvalt inimese terviseseisundist, töötuse kestusest, haridustasemest jne jäävad teenuste disaini ehk tööhõiveprogrammi tasandile. Ehk siis, millised teenused täpsemalt on suunatud noortele, madala haridustasemega või terviseprobleemidega töötule, see on sätestatud THP tasandil.

Tööhõiveprogrammi olemus on varasemast erinev.

Töötukassa osutatavad tööturuteenused ja nende tingimused koondatakse kokku Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavasse tähtajalisse tööhõiveprogrammi. Erinevalt varasematest tööhõiveprogrammidest ei ole uus THP seaduses sätestatud teenuste täiendamiseks või laiendamiseks vaid tööhõiveprogramm ongi see õigusakt, mis loetleb ja sisustab töötukassa kaudu osutatavad teenused. Lisaks on uuenduseks see, et tööhõiveprogramm ei hõlma vaid töötuskindlustuse vahenditest ja riigieelarvest rahastatavaid teenuseid vaid lisatud on ka need töötukassa teenused, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest. Selline eelarvevahendite ülene vaade TöMS-is ja THP-s on uus ja tööhõivepoliitika tervikvaadet senisest oluliselt paremini toetav.

Tööturuteenuseid võib olla ühe meetme all mitmeid: näiteks oskuste arendamise meede sisaldab erinevaid teenuseid nagu tööturukoolitus, tasemeõppes osalemise toetus, kvalifikatsiooni saamise toetamine, tööandja koolitustoetus, arengutreening ja tööpraktika. Teenuste tingimusi saab kohandada vastavalt muudatustele tööturu olukorras. Sellega väheneb erinevates õigusaktides dubleerimine, suureneb läbipaistvus ning võimalus efektiivselt reageerida tööturu olukorrale.

Uus tööhõiveprogramm kehtestatakse aastateks 2024-2029, mis on pikem periood kui kehtival tööhõiveprogrammil (2021-2023) ning see on ühildatud nii riigieelarve kui Euroopa Liidu eelarve planeerimise loogikaga.

Autor: Kristi Suur, tööturuteenuste juht, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium