Vastab Johan Pastarus, Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant:
Ahistamist võib kogeda nii töökohal kui ka igapäevaelus. Ahistamine on käitumine, mille eesmärk on teist inimest solvata, alandada või ebamugavust tekitada.
Seksuaalvägivald on vägistamine või sellega ähvardamine, aga ka pealesunnitud puudutused. Seksuaalvägivald mõjub ohvrile šokeerivalt ning sellest rääkimine võib osutuda äärmiselt raskeks. Siinkohal on oluline lähedaste inimeste toetus, kellele kannatanu võib oma probleemi jagada. Lähedase tugi aitab vältida olukorda, kus ohver tunneb ennast probleemiga üksi ja otsustab vaikida. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse (SAK) peaks pöörduma siis, kui seksuaalvägivald on toimunud vähem kui seitse päeva tagasi. Seal tehakse tasuta vajalikud uuringud, fikseeritakse vigastused ja pakutakse psühholoogilist tuge. Kui seksuaalvägivallast või selle kahtlusest on möödas rohkem kui nädal, on mõistlik võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni 116 006, kus koolitatud nõustajad saavad pakkuda tuge.
Seksuaalvägivald on laastav kogemus, mis võib elu väga pikalt mõjutada. Kui tunned, et emotsioonid hakkavad üle pea kasvama ja igapäevaelu liialt häirima, otsi leevendust mõne lähedase inimese või professionaalse abistaja käest. Üks abi võimalusi on tugigrupp, mis on üks osa vaimse tervise teenustest, millega toetatakse traumast taastumist. Tugigrupp on rühm inimesi, kellel on ühised kogemused või mured ja kes pakuvad üksteisele emotsionaalset ja moraalset tuge. Tugigruppide eesmärk on toetada seksuaalvägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut, pakkudes võimalust turvalises ja toetatud keskkonnas, professionaalsete grupijuhtide abiga tegeleda grupiliikmetele oluliste küsimuste ja teemadega.“ Tugigruppide kohta leiab infot SIIT.
Töökeskkonnas võivad ahistajaks olla kliendid, töökaaslased või ka tööandja. Esimese kahe puhul on oluline rääkida olukorrast tööandjale. Soovitame seda teha kirjalikus vormis, näiteks meili teel. Tööandjal on kohustus tagada töökeskkond, kus töötajad on psühhosotsiaalsete ohtude eest kaitstud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peetakse psühhosotsiaalseteks ohuteguriteks kiusamist ja ahistamist tööl ning töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegureid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist. Tööandja peab tagama erinevate meetmetega (turvalisus, töögraafiku muutmine, koolitamine, vestlused, töötamine paarides), et ahistamist töökohal enam ei esineks.
Kui tööandja korduvatele pöördumistele ei reageeri või kui töötaja ei saa tööandjapoolse rikkumise erilise raskuse tõttu töösuhet jätkata, tekib töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel. Sellisel juhul maksab tööandja hüvitist töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.
Kõige olulisem selle teema juures on, et kannatanu ei jääks oma probleemidega üksi. Ahistamist või seksuaalvägivalda kogenud inimesed võivad tõmbuda endasse ning vaikimine võib tunduda lihtsam. Küll aga võib vaikimine viia välja ärevushäire ning depressioonini. Seega tuleks psühholoogilise raviga alustada võimalikult varakult. Abi sellistel juhtudel saab nii eesti, vene kui inglise keeles sotsiaalkindlustusameti ööpäevaringselt ohvriabi kriisiabi telefonil 116 006 või veebivestluse aknast lehel palunabi.ee. Tuge saab ka sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonilt 116 123 (kell 10-24 vastavad kõnedele emotsionaalse toe nõustajad ning kell 16-24 hingehoiu nõustajad)
Infot leiab ka siit: palunabi.ee, peaasi.ee, volinik.ee, ahistamine.ee, toetav.ee.
