Avaleht / Uudised

Meie inimene: Kaire Saarep - nõustamisel paljastub meile tuhandete ettevõtete siseelu

26.09.2019


Jaanika Palm

Tõrvast pärit Kaire Saarep asus Tööinspektsiooni nõustamisjuristina tööle 2016. aasta jaanuaris. Tema usinust ja tööle pühendumist märkasid kolleegid kohe ja ta pärjati parima uue tulija tiitliga. Kui Kaire Saarepile tehti ettepanek asuda nõustamistalituse juhataja kohale, siis võttis ta ettepaneku hea meelega vastu, sest talle meeldib areneda ja kogu aeg midagi uut õppida.

Kuidas Tööinspektsiooni tööle sattusite?

Õppisin Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes personalitööd ja töötasin selle kõrvalt klienditeenindajana.

Kooli õppekavas oli tööõigus, mis sai kohe minu lemmikaineks. Töökohtades, kus ma tol ajal töötasin, märkasin, et tööandjad ei oska tööõigust tõlgendada või hiilivad selle täitmisest mööda. See innustas mind pidama blogi, kus kirjutasin ja selgitasin tööõiguse erinevaid aspekte. Blogi muutus üpris kiiresti populaarseks.

Toonane nõustamistalituse juhataja Anni Koha märkas minu blogi ja võttis ühendust, et mind tööle kutsuda. Tulingi tema kutsel töövestlusele ning mind peeti sobivaks nõustamisjuristi ametikohale.

Mäletan, et ööl enne esimest tööpäeva Tööinspektsioonis olin väga ärevil ega saanud magadagi.

Kas vahel on kahju, et ei tööta  valitud erialal ega saa personalitööd teha?

Enne personalitöö õppimist kaitsesin bakalaureusekraadi Tallinna Ülikoolis rekreatsiooni erialal. Kuna olin kooliajal väga aktiivne noor ja osalesin mitmesugustes huvitegevustes ning korraldasin ise erinevaid üritusi, siis rekreatsiooni õppida tundus väga loogiline.

Kui ühel hetkel mõistsin, et edaspidi tulebki pidevalt eri tegevusi organiseerida, siis see enam nii ahvatlev ei tundunud. Nii läksin magistriõppesse hoopis personalitööd õppima ja sealt liikusin tööõiguse juurde, mille puhul ma tunnen, et olen jõudnud õige erialani.

Vahel mõtlen, et oleksin võinud kohe minna õigusteadust õppima, aga gümnaasiumis mul polnud sellist mõtetki.

Mida nõustamistalituse juhataja teeb?

Üks osa minu tööst on sama, mida teevad kõik nõustamisjuristid: nõustan tööandjaid ja töötajaid telefoni ja kirja teel ning esinen infohommikutel ja teabepäevadel tööandjatele. Aeg-ajalt tuleb inimesi büroos ka vastu võtta.

Juhatajana on minu ülesanne planeerida kogu talituse tööd. Aeg-ajalt tuleb ette suhtlemist ajakirjanikega ning vastata nende küsimustele.

Juhataja teeb lisaks nõustamisele taustatööd, et kogu osakonna töö sujuks ja ükski küsimus ei jääks vastuseta.

Kas on olnud soovi ka erasektorisse tööle minna?

Tegelikult ei ole olnud, sest töö Tööinspektsioonis on nii vaheldusrikas. Nõustamistalitus saab kuus keskmiselt 3000–3500 kõnet ja 500–700 kirja, milles inimesed paluvad nõu ja abi. Pöördutakse mitmesugustel teemadel. Siin töötades saab meeletu kogemuse erinevate kaasustega. Nõustamisel paljastub meile tuhandete ettevõtete siseelu. See on äärmisel põnev.

Ühes ettevõttes töötades näeksin vaid üliväikest osa tööelu aspektidest. Muidugi ma ei välista, et kunagi võin tunda huvi erasektoris töötamise vastu.

Mis on kõige kummalisem asi,  mida nõustamisel on küsitud?

Vahel tundub, et miski ei suuda mind enam üllatada, aga siis pöördub mõni töötaja või tööandja, kellel on mõni uus mure. Samuti võib ette tulla olukordi, kus sama probleemiga seoses kirjutab nii töötaja kui ka tööandja ning esmapilgul jääb mulje, et tegemist on kahe eri juhtumiga, sest vaatenurgad on nii erinevad.

Kummalised küsimused saab jagada kaheks: ühtedele on juriidiliselt lihtne vastata, kuid need kummastavad muus mõttes. Näiteks küsis üks töötaja, et kus on kirjas, et ta ei või klienditeenindajana nätsu närida. Või siis rääkis üks inimene, et kaastöötaja soovis tulla külla, aga tema seda ei soovinud, ning küsis nõu, mida teha.

Teine tüüp on juriidiliselt keerulised küsimused, mille puhul ma tihti imestan, kuidas mõnda paragrahvi suudetakse nõnda erinevalt tõlgendada.

Tegelikult on ka kolmas tüüp küsimusi, kus mind paneb imestama inimeste õelus ja pahatahtlikkus. Tihti on need töökiusamisega seotud juhtumid. Näiteks kirjutas üks töötaja, et tööandja käis tal kodus laupa katsumas, et veenduda, kas ta ikka on haige.

Mõned raamatupidajad ja personalijuhid järgivad ikka veel kümme aastat vana töö- ja puhkeajaseadust. Paneb imestama, et ei olda kursis oma valdkonna õigusaktidega.

Kuidas on muutunud teemad ja probleemid, mille kohta töötajad  ja tööandjad küsivad?

Kui ma kolm ja pool aastat tagasi tööd alustasin, siis saime ingliskeelseid kirju 1–2 tükki kuus. Nüüd tuleb neid keskmiselt 20. Väga palju on juurde tulnud välismaalastega ja välismaal töötamisega seotud küsimusi. Need on tihti juriidiliselt keerukad juhtumid, mille puhul tuleb mõelda, millise riigi õigust kohaldada. Näiteks kui töötaja töötab osaliselt Soomes, tööandja on Eestis, kuid töötaja ise on päris Ukrainast ning lepinguga on nad kokku leppinud, et järgitakse Eesti õigust.

Töökiusamise kohta varem ei küsitud. Nüüd helistatakse töökiusamisega seoses päevas keskmiselt 6–8 korda. Peamiselt küsivad töötajad, mida teha, kui tööandja töötaja peale karjus, teda sõimas, mõnitas või jälitas. On juhtumeid, kus tööandja jälgib läbi kaamera kogu aeg oma töötajaid. Vaadatakse pidevalt, mida töötaja teeb, ning päritakse aru, miks töötaja näiteks klaase kohe laualt ei koristanud või miks ta pitsa peale just nii palju juustu pani. Räige kontrollimine on samuti töökiusu vorm.

Kuigi töökiusamisega seoses on meil üha rohkem nõustamist, siis ma kardan, et tööinspektsiooni jõuab neist juhtumeist vaid murdosa.

Mis on selle töö juures kõige raskem?

Vahel tuleb ette suhtlemist väga pahase või vihase kliendiga. Tavaliselt on ta pahane kõige peale – riigi, seaduste, Tööinspektsiooni ja minu peale. Näiteks juhtum, kus tööandja ei tahtnud anda oma töötajale õppepuhkust. Ta arvas, et seadus on mõttetu, ning karjus minu peale. Mina ei ole seda seadust ju teinud ning kui inimene ei soovi seadust täita, siis see ei tähenda, et see seadus on mõttetu. Õnneks ei ole selliseid juhtumeid palju.

Tuleb ette ka kurbi olukordi, mida on raske taluda. Näiteks inimkaubanduse juhtumid, kus välismaalased töötavad 50 euro eest nädalas ja elavad vanas laohoones, kus madratsid on magamiseks maha pandud. Raske on uskuda, et see on Eestis võimalik. See teeb kurvaks ja jõuetuks.

Missugused on teie vaba aja meelistegevused?

Mulle meeldib sporti teha. Jooksmine aitab pingeid maandada. Jooksuvõistlustel ma ei käi, aga jooksurajal tunnen ma ennast hästi.

Ma pakun hoiukodu kassidele. Hetkel on mul kodus neli kassipoega. Kõik on tänavalt ja nende olukord ei ole kõige parem. Poputan nad üles ja siis saavad nad oma päriskoju minna.

Mulle meeldib väga ka reisida.

Reisisite neli kuud Aasias ja  samal ajal jätkasite tööd Tööinspektsioonis. Kuidas see õnnestus?

Kui ma veel nõustamisjurist olin, oli mul võimalus neli kuud Eestist ära olla. Kuu aega olin Balil, kuu aega Kuala Lumpuris, seejärel läksin Langkawi saarele Malaisias ning sealt edasi Singapuri ja Bruneisse.

Kui Eestis on kell 8 hommikul, siis Aasias on kell 2 päeval.

Olin ühes kohas väga pikalt ja ma ei pidanud tormama kõiki vaatamisväärsusi paari päevaga üle vaatama. Hommikuti käisime paari huvipakkuvat kohta vaatamas ja päeval kell 2 oli minu n-ö turismiaeg läbi. Eestis sai samal ajal kell 8 hommikul ning mina alustasin tööpäevaga.

Ühest riigist teise reisimiseks kasutasin nädalavahetust. Kui tahtsime pikemalt ringi käia, siis kasutasin ka puhkusepäevi.

Ma tundsin endal vastutust: kui mina saan esimesena sellist võimalust kasutada ja jätan midagi tegemata, siis järgmistele sellist töötamise võimalust enam ei võimaldata.

Ma usun, et kasutan seda võimalust kunagi veel, sest mu elukaaslane on muusik ja ta töötab kõikjal maailmas. Nõustamistalituse juhina on töö planeerimine võib-olla keerulisem, kuid mitte võimatu.

Kuidas suhtuti Tööinspektsioonis sellesse, et soovite kaugtööd nõnda kaugelt teha?

Kui ma sellest plaanist toonasele ülemusele rääkisin, siis ta vaatas, et seda tööd on võimalik pisut ümber planeerides teha ka kaugelt, ja seetõttu ei olnud takistusi.

Nõustamistalitus on üle Eesti laiali, Tallinnas on vaid neli töökohta. Enamiku ajast töötan büroos üksi, sest teised eelistavad teha kaugtööd.

Tööinspektsioonis on kaugtöö tavapärane, aga tõsi, enamasti viibitakse siiski Eestis. Suhtleme kolleegidega tööasjus peamiselt Skype’is ja ka kaugtööl olles olin kogu aeg kättesaadav. Mitmed kolleegid ütlesid, et nad ei saanud arugi, et ma ära olin. Kolleegide suhtumine oli toetav ja tunti heameelt, et Tööinspektsioonis sellist töötamist võimaldatakse.

Fotod: erakogu

Tagasi
Meie inimene: Kaire Saarep - nõustamisel  paljastub meile tuhandete  ettevõtete  siseelu
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks