Avaleht / Töötajale / Töösuhted / Puhkus / Puhkuse väljateenimine ja kasutamine
Viimati uuendatud: 13.12.2019
Põhipuhkust antakse töötatud aja eest. Puhkust tuleb kasutada kalendriaasta jooksul, mistõttu on puhkuse arvestamise perioodiks kalendriaasta (1.jaanuarist kuni 31.detsembrini). Tööandjal ei ole keelatud töötajale anda puhkust ka ette ehk töötamata aja eest. Näiteks kasutab töötaja kalendriaasta puhkuse ära täies ulatuses suvel.
Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvatakse lisaks töötatud ajale ka ajutise töövõimetuse aeg; puhkuse aeg; aeg, mil töötajate esindaja esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid ning muu aeg, milles pooled on kokku leppinud. Lapsehoolduspuhkuse ja tasustamata puhkuse aja eest töötaja põhipuhkust ei teeni, kuid ülejäänud puhkuste aeg võetakse puhkuse arvestamisel arvesse, näiteks põhipuhkus, lapsepuhkus, õppepuhkus jne.
Esimesel tööaastal tekib töötajal õigus saada puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Sellisel juhul antakse töötajale puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Näiteks kui töötaja on tööle asunud oktoobri alguses, on puhkuseõigust andvaid kuid kolm (oktoobrist-detsembrini), kuid poolte kokkuleppel saab puhkust kasutada ka pärast kolme kuud töötamist.
Põhipuhkuse võib poolte kokkuleppel jagada osadeks. Sellisel juhul peab vähemalt ühe puhkuseosa pikkuseks olema 14 järjestikust kalendripäeva. Tööandja võib keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevasteks osadeks, kuid kokkuleppel on lühem kui seitsmepäevane põhipuhkus siiski lubatud.
Külastusi 36447, sellel kuul 36447
Küsimused ja vastused
Puhkuse kestus ei olene sellest, kas töötaja töötab täis- või osalise tööajaga, puhkust antakse nii mitu kalendripäeva, kui seadus ja töötajaga sõlmitud tööleping ette näevad. Osaline tööaeg ei tähenda osalist puhkust, seda saab sama palju kui täistööajaga töötamise korral. Töölepingu seaduse § 55 järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Seega vähemalt 28 kalendripäeva puhkust on iga kalendriaasta eest ette nähtud igale töötajal, olenemata sellest kas ta töötab täis- või osalise tööajaga.
Töötaja puhkusenõue tuleb rahuldada. Iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses. Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul ning seadus ei keela sellega juba jaanuaris algust teha. Seda enam, et puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Põhipuhkuse aja määrab küll tööandja, koostades jooksva aasta puhkuste ajakava ja tehes selle töötajatele teatavaks I kvartalis, kuid nii aasta alguses ei ole seda tavaliselt veel tehtud. Pealegi ütleb töölepingu seadus, et õigus nõuda põhipuhkust talle sobival ajal on naisel vahetult enne ja pärast rasedus-sünnituspuhkust (või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust). Ja nii ta teebki. Puhkust osadeks jagada võib ainult poolte kokkuleppel.
Mure, et töötaja kasutab puhkust aastajagu ette, on natuke liialdatud – põhipuhkuse õigust andva aja hulka arvatakse ka 140 päeva rasedus-sünnituspuhkust, mis peaks lõppema alles 7. juulil. Kui töötaja peaks töölt lahkuma enne ette ära puhatud 14 päeva välja teenimata, on tööandjal õigus lõpparve maksmisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta. Kui lõpparvet ei olegi, st töötaja lahkub lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal, siis esmalt tuleks teha talle ettepanek puhkusetasu osa vabatahtlikult tagasi maksta. Kui aga heaga ei saa, siis peaks tööandja pöörduma nõudega töövaidlusorganisse.
Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 68 lõike 2 kohaselt arvestatakse põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg, välja arvatud lapsehoolduspuhkuse ja poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkuse aeg, samuti aeg, kui töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda TLS § 19 punktis 3 nimetatud juhul, ning muu aeg, milles pooled on kokku leppinud. Seaduseandja on eelnimetatud sättes erandina välja toonud TLS § 19 punkti 3, milline sätestab töötaja õiguse keelduda töö tegemisest juhul, kui ta esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid. Seaduseandja ei ole aga teinud erandit sama paragrahvi (TLS § 19) punkti 5 osas, milline sätestab töötaja õiguse keelduda töö tegemisest, juhul kui ta on ajateenistuses või asendusteenistuses või osaleb õppekogunemisel. Eelnevast tulenevalt võib järeldada, et kaitseväe õppekogunemisel oldud aega ei arvata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka. Küll võivad aga töölepingu pooled vajadusel eraldi kokku leppida selles, et õppekogunemisel viibitud aeg arvatakse töötaja põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka.
Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.
Leitud märksõnadMärksõnu ei leitud