Avaleht / Töötajale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Keemilised ohutegurid

Nanoosakesed

Viimati uuendatud: 25.09.2017


Nanoosakesteks ehk nanodeks nimetatakse osakesi, mille vähemalt üks mõõde on vahemikus 1-100 nanomeetrit (nm). Inimese silma lahutusvõime on üle tuhande korra väiksem - 100 000 nm võrdub 0,1 mm, mis on umbes paberilehe paksus.

Nanod võib tekke alusel jaotada looduslikeks ja inimese toodetuteks. Looduslikud nanod tekivad näiteks vulkaanipursete ja metsatulekahjude käigus. Samuti on viirused nanosuuruses. Inimese toodetud nanosid töötatakse välja sihipäraselt vastavalt soovitud omadustele. Nende ohutus tervisele ja keskkonnale ei ole veel tõestatud.

Tänapäeva võimaluste juures saab nanosid rakendada igas valdkonnas, kus kasutatakse mingit materjali: mustusthülgavad ja mittekortsuvad riided, isepuhastuvad aknad, kütusesäästlikumad mootorid.

Nanosid saab n-ö programmeerida, näiteks putukatõrjemürgi võib „pakendada“ nanodesse, mis „avanevad“ ja vallandavad mürgi alles putuka kõhus, vähendades niimoodi soovimatut mõju teistele organismidele.

Tavainimene puutub nanotehnoloogilistest materjalidest kõige rohkem kokku UV-kiirguse eest kaitsva kosmeetikaga. Kui suuremaid titaaniumdioksiidi (TiO2) või tsinkoksiidi (ZnO) osakesi sisaldav päikesekreem jätab nahale valkja kihi, siis samade ainete nanoosakesi sisaldav kreem tundub läbipaistev, sest nanod hajutavad nähtavat valgust vähem.

Tervisemõjud

Nanode omadused, mis nad nii eriliseks teevad, muudavad samavõrd keeruliseks nende mõjude väljaselgitamise. Nanosid tuleb käsitleda täiesti uut tüüpi ainetena.

Nanod mõjuvad organismidele nii heas kui ka halvas mõttes teistmoodi kui samade ainete suuremad osakesed. Et uuringutel peab arvestama kõikvõimalike kaastegurite mõju, võtab teaduslikult tõeste väidete väljaselgitamine aega.

Teadlased on välja selgitanud neliteist kõige kahjulikuma toimega nanomaterjali, mille teadusliku uurimisega tuleks ohutuse aspektist esmajärjekorras tegeleda: nanohõbe, nanoraud, nano-TiO2-, -Al2O3, –CeO, –ZnO-, -SiO2, nanosavid, trükimust, C60-fullereenid, ühekihilised nanotorud, mitmekihilised nanotorud, polüstüreen ja dendrimeerid.

Inimesele põhjustab nanoosakestest tulenevaid terviseriske eelkõige nende sissehingamine. Suure eripinna tõttu võivad nanoosakesed siduda ka näiteks toksilisi raskmetalle ja käituda nende kandjatena, hõlbustades seondunud saasteainete sisenemist rakkudesse.

Peamised ohud hingamisteedele on kantserogeensus ja krooniline mürgisus. Praegu puuduvad kindlad andmed toksilise mõju kohta muudele elunditele peale kopsude. Vähem on teavet nanomaterjalide mõjust nahale ning ei ole leitud tõendeid nende terve naha kaudu organismi sattumise mõju kohta.

Ennetamine

Võttes arvesse ebakindlust seoses nanomaterjalide terviseriskidega ning õhus leiduvate nanomaterjalide tuvastamise ja mõõtmise piiranguid, tuleks kohaldada ettevaatusprintsiipi. Õhus leiduvate nanomaterjalide suhtes soovitatavad kaitsemeetmed on samad kui aerosoolide ja peene tolmu puhul.

Tulevaste meetmete ja tegevuste korral on esmatähtis välja töötada meetodid nanomaterjalidega kokkupuute mõõtmiseks töökohas ning hinnata täiendavalt kaitsevahendite, näiteks ventilatsiooni, filtrite ja isikukaitsevahendite, tõhusust. Piiratud teabe tõttu nanomaterjalide toimest soovitatakse praegu samu isikukaitsevahendeid kui gaaside ja aerosoolide korral.

Samuti on töökohal vaja nanomaterjalide ohutu käsitsemise praktilisi juhendeid.

Külastusi 4026, sellel kuul 4026

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks