Menüü

Avaleht / Töötajale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Füüsikalised ohutegurid

Ioniseeriv kiirgus

Viimati uuendatud: 19.07.2016


Kiirgused liigitatakse nende võime järgi organismile kahju tekitada kaheks ioniseerivaks ja mitteioniseerivaks kiirguseks.

Mitteioniseeriva kiirguse alla kuuluvad näiteks infrapunakiirgus, raadio- ja mikrolained, ultraviolettkiirgus. Lühilaineline ultraviolettkiirgus võib olla ka ioniseeriv, kuid kergesti varjestatav näiteks riietuse, aga ka naha poolt. Nendest kiirgustest loe lähemalt selle veebilehe teistes rubriikides.

Ioniseeriv kiirgus ehk radioaktiivsus ehk radioaktiivne lagunemine iseloomustab aatomitest välja paiskuvaid osakesi või energiat. Sellist substantsi nimetatakse radioaktiivseks materjaliks. Piltlikult võib radioaktiivset ainet võrrelda avatud pop-corni masinaga, kust kaootiliselt osakesi igas suunas välja paiskub. Erinevalt väljapaiskuvast pop-cornist on radioaktiivne osake imeväikene ning suure energiaga. Juhul kui see osakene peaks tabama inimest, omab see eluskudede aatomite suhtes ioniseerivat mõju ehk võib neid aatomeid „vigastada”.

Ioniseeriv kiirgus inimese jaoks igapäevane nähtus. See on saatnud inimest tema evolutsiooni käigus ning mõnede teadlaste arvates lausa kaasa aidanud inimese arengule. Lisaks looduslikele kiirgusallikatele on kaasaegne inimene eksponeeritud radioaktiivusele ka tehisallikatest.

Looduslikust kiirgusdoosist koosneb peamiselt pinnase ning ehitusmaterjalide kiirgusest, kosmilisest kiirgusest ning inimese kehasse sattunud radionukleiididest ja radoonist. Viimased kaks moodustavad umbes poole looduslikust kiirgusdoosist. Eestis võib radooni osakaal olla paiguti veelgi suurem, lähtuvalt kõrgendatud radooniesinemisega piirkondadest. Radionukleiidid satuvad kehasse sissevõetava toidu ja vee läbi.

Kosmiline kiirgusfoon võib ametialaselt olla suur panustaja töötaja aastasesse kiirgusdoosi. N 15km kõrgusel, kus lendavad reisilennukid, on kiirgustase 10 μSv/h (mikrosiivertit tunnis). Samas merepinnakõrgusel 0,03 μSv/h (IAEA).

Tabel. Radioaktiivne kiirgus liigitatakse kolme klassi.

 

alfakiirgus

beetakiirgus

gammakiirgus

iseloomustus

Alfaosakesed on tugeva   energiaga, kuid ei kesta kaua. Ei suuda isegi läbi paberi tungida. Ka nahk peatab alfaosakese.

Beetaosakene on   alfaosakesest palju väiksem ning võib tungida palju sügavamale materjalidesse   ja eluskudedesse. Tal on ka rohkem energiat ja seetõttu suurem võime kahju   teha. Beetaosakese peatab n alumiiniumpaber, plastik, klaas või puutükk.

Väga suure energiaga footonid, mis on kõrgeima läbitungimisvõimega radioaktiivne kiirgus. Peatamiseks on vaja paksu kihti tihedat ainet (n plii või teras) või suures   koguses pinnast või betooni.

ohtlikkus

Kujutab vähe ohtu, kui puutub kehaga kokku välispidiselt. Kujutab suuremat ohtu kui satub kehasse sissehingamisel või   allaneelamisel. Näiteks radoon (ohtlikkus seisneb sissehingamises)

Kujutab ohtu
1) seespidiselt sisse võttes ja
2) välispidiselt nahale. Võib põhjustada kahjulikke „beta-põletusi” nahale ja kahjustada ka nahapinnaalust   veresüsteemi. Tavaliselt siiski ei tungi naha pealisp innast sügavamale. Kujutab suuremat ohtu kui satub kehasse sissehingamisel või allaneelamisel (n kui   toit on saastatud).

Gammakiirgus võib   siseelundeid tugevalt kahjustada, ilma et seda peaks sisse võtma. Kujutab ohtu
1) välispidiselt tervele kehale ja
2) seespidiselt tervele kehale. Võib   kahjustada organismi tugevalt ja pöördumatult.

ohutus

1) suletud anumad. Alfakiirguse   peavad kinni tavaliselt riided või naha välimised kihid. Kõrgendatud   riskiastmega töökohtadel alfakiirgusega toimetulemiseks tuleb järgida   hügieeninõudeid ning saaste puhastamise protseduure.

1) suletud anumad,
2) lokaalne varjestamine ja
3) kokkupuuteaja jälgimine.

Kõrgendatud riskiastmega   töökohtadel betakiirgusega toimetulemiseks tuleb järgida hügieeninõudeid ning   saaste puhastamise protseduure .

1) kiirgusallikast kaugemale minemine;
2) varjestamine;
3) kokkupuuteaja minimeerimine. Keemiakaitserõivastus   ei paku mingit kaitset gammakiirguse enda vastu, kuid samas   hingamismaskide(filtrite) ja katserõivastuse kandmine aitab kaasa, et   radioaktiivsed materjalid ei satuks kehase.

Gammakiirgust ei ole   võimalik täielikult varjestusega peatada – selle intensiivsust saab vaid   vähendada. Gammakiirguse varjestustegur sõltub ekraani materjalist ja selle   paksusest.

Peamised radioaktiivse kiirguse allikateks on näiteks:

  • meditsiiniline röntgenkiirgus,
  • radioaktiivne saaste, mis tekib tuumarelvade katsetamisel atmosfääris,
  • tuumatööstuse radioaktiivsete heitmete vabanemine keskkonda,
  • tööstuslik gammakiirgus,
  • muud tekitajad, näiteks tarbekaubad.

Eestis võib tööalane kokkupuude esineda radioaktiivsusega peamiselt kahel juhul:

  • radioaktiivsete jäätmete käitlemisel ja transpordil avarii või ohutushoiu eiramine,
  • kiirgusallikaga töötegemisel ohutushoiu vastu eksimine.

Lisaks ülalmainituile võib riskiallikatena käsitleda ka naaberriikides asetsevaid tuumajaamu, mis avarii korral kujutavad ohtu ka Eesti elanikkonnale (Loviisa Soomes, Sosnovõi Bor Venemaal ja Ignalina Leedus).

Tervisemõjud

Radioaktiivsus võib inimest mõjutada peamiselt kahel moel: seesmiselt ja väljastpoolt. Mõjutades keha väljastpoolt, lähtub kiirgus radioaktiivsest materjalist, mis kiiritab inimkeha alfa-, beeta- või gammakiirgusega. Seespidine kiiritus leiab aga aset pärast viibimist radioaktiivselt saastunud keskkonnas - kehasse hingamise või allaneelamise teel sattunud radionukliidid jätkavad oma „kiiritustööd” inimkeha sees. Radionukliidid võivad näiteks maapinnale sadeneda atmosfäärist ning seejärel siseneda toitumisahelasse või sattuda joogivette.

Radioaktiivselt saastatud osakeste sattumine organismi

Joonis. Radioaktiivselt saastatud osakeste sattumine organismi (suurendamiseks klõpsa pildil)

__thumb_-2-radioaktiivne_doos.jpg

Joonis. Keskmine aastane kiirgusdoos tuleneb neist allikatest (IAEA) (suurendamiseks klõpsa pildil)

Radioaktiivse lagunemise poolt avaldatud energia on ohtlik bioloogilistele kudedele (inimesele). Kiirgus kahjustab geneetilist materjali raku sees, millest saab alguse kasvajate oht. Mida rohkem kiirgust saadakse, seda suurem on kahju keharakkudele. Geneetilised kahjustused ulatuvad põlvest-põlve ning kujutavad terviseriski ka järeltulevatele põlvedele.

Suurele kogusele kiirgusele järgnevad mõne päeva jooksul rasked haigusnähud ning raskema doosi korral isegi surm (kui intsidendi jooksul saadi enam kui 1000-kordne aastadoos). Mõõdukas kiirgusega kokkupuutumine ei pruugi kohe välja lüüa, kuid terviseprobleemid võivad alata aastate pärast.

Kõik inimesed on saavad igapäevaselt väikeseid kiirgusdoose keskkonnast, mis aga ei kahjusta tervist.

Kiiritusega kokkupuutumise kahjulikkus sõltub peamiselt doosist ja kokkupuuteajast. Doos sõltub kiirgusallika intensiivsusest, kuivõrd lähedal inimene sellele on ning mil määral on inimene kaitstud isikukaitsevahenditega.

Pärast radioaktiivsusega kokkupuudet võivad avalduda järgnevad sümptomid:

  • kahjustused nahal punetusest põletuseni,
  • haavad ja veritsused suu, nina ja seedetrakti limaskestal,
  • iiveldus, oksendus, kõhulahistus,
  • kätevärin, krambid,
  • peavalud, nõrkus, südamekloppimine,
  • juuste jt kehakarvade väljalangemine,
  • isutus, apaatia, masendus (vereloomesüsteem on kahjustunud).

Riskirühma kuuluvad lapseootel naised, kuna radioaktiivsusega kokkupuude võib loote arengut kahjulikult mõjutada. Suurte kiirgusdooside puhul võib tagajärjeks olla loote surm või raske kahjustus. ICRP andmetel on otsene seos lapse hilisema intelligentsuse ja looteeas saadud kiirgusdoosi vahel. Kasvab ka pahaloomuliste kasvajate risk, kui inimene sai enne sündi radioaktiivselt kiiritada.

Külastusi 10919, sellel kuul 10919

Lisalugemist

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks