Avaleht / Töötajale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Füüsikalised ohutegurid

Infrapunakiirgus

Viimati uuendatud: 19.07.2016


Infrapunakiirgus on loomulik osa inimese elu- ja töökeskkonnast, seega on inimesed sellega kokkupuutes regulaarselt. Näiteks Päikese käes olles mõjub päikesekiirguse infrapunane osa soojustundena. Samuti (kivi)ahju kütmisel, lähtub soojenenud kividest infrapunakiirgus. Kui ka kaks või enam inimest alasti üksteise ligi viibivad, tunnevad nad teistest kiirguvat soojust (infrapunakiirgust).

Mitmed tööstuslikud protsessid vajavad tugevat kuumust, mis tõstab nende protsessidega seotud tööliste ekspositsiooni infrapunakiirgusele palju suuremaks võrreldes teiste tööstusharudega. Sellisteks tööprotsessideks on näiteks tuletõrje, küpsetamine, klaasipuhumine,  kuivatus, põletamine, keevitamine, vormivalu, sulatamine jm rauatööd. Ka mitmed tööstuslikud, meditsiinilised ja laboratoorsed laserid tekitavad tugevat infrapunakiirgust.

Tabel. Näiteid tööalasest kokkupuutest infrapunakiirgusega.

allikas

tegevused ja kokkupuutuvad isikud

ekspositsioon

päikesevalgus

välitöölised: põllumehed, ehitustöölised, meremehed jt

500 W/m²

hõõglambid

tindi- ja värvikuivatamine, tavavalgustus

105-106 W/m²/sr

halogeenlambid

kuivatamine, küpsetamine, kuumutamine, kopeerimismasinad

50-200 W/m² (50cm kaugusel)

ksenoonlambid

printimisprotsessid, projektsioonisüsteemid, prožektorid, laboripersonal

107 W/m²/sr

rauasulatus

sulatusahjudega seotud tööd

105 W/m²/sr

infrapunalambid

tööstuslik kuivatamine ja kuumutamine

103-8x103 W/m²

haiglate infrapunalambid

inkubaatorid

100-300 W/m²

Infrapunakiirgus (ka infrapunavalgus) jääb väljapoole inimese nägemistaju, alates 780 nanomeetrist (viimased punased lainepikkused mida inimene on võimeline nägema). Inimene on võimeline silmadega tajuma vaid üliväikest osa (400-780nm) tervest elektromagnetilisest spektrist, seda piirkonda eristab ta värvidena: violetne, sinine, roheline, kollane, oranž, punane.

Infrapunakiirgust nimetatakse teinekord ka soojuskiirguseks, sest osasid lainepikkusi sellest on inimene võimeline tajuma oma nahal soojusena.

Infrapunane kiirgus liigitatakse (ISO 20473 alusel) kolmeks piirkonnaks (klõpsa ka juuresoleval pildil):
lähiinfrapuna 0,78-3 μm, keskinfrapuna 3-50 μm, kauginfrapuna 50-1000 μm.

__thumb_-2-spekter-IR.jpg

Joonis. Infrapunakiirguse paiknemine elektromagnetilisel spektril (suurendamiseks klõpsa pildil)

Tervisemõjud

Kuna optiline kiirgus üldiselt ei tungi väga sügavale bioloogilistesse kudedesse, siis enim tähelepanu tuleb osutada silmadele ja nahale. Kokkupuutel infrapunakiirgusega tuleb enamasti tegeleda termoefektiga.

Silmad

Üldiselt on inimese silmad hästi kaitstud loodusliku optilise kiirguse sealhulgas päikesekiirguse eest . See kaitse laieneb ka eredale tehisvalgustusele. Kiirgus mõjub peamiselt silma võrkkestale, kuna silmaseesmine ollus on valgust läbilaskev. Silma läätse läbipaistvus võib aga kahaneda, kui vaadata otse eredat lähiinfrapunakiirgusallikat.

Silmaläätsekahjustused leiavad aset lainepikkustel alla 3μm (ere lähiinfrapuna ja nähtav valgus). Mida pikemaks muutub infrapunakiirguse lainepikkus, seda väheb jõuab see silma tagapõhja. Kesk- ja kauginfrapunakiirgus aga neeldub suuremalt osalt silma sarvkestas. Pikalainelise infrapunakiirguse neeldumine sarvkestas võib aga viia temperatuuri kasvamiseni silmas. Intensiivne kauginfrapunakiirgus võib põhjustada silma sarvkesta põletusi, sarnaselt nahale. Sellised põletused on aga haruldased, sest enne käivitub valureaktsioon. Kuumusest tulenev silmakahjustus on näiteks katarakt (hall kae), mida esineb teistest ametialadest rohkem klaasipuhujatel.

Infrapunakiirgus ei jõua kehas väga sügavale. Seetõttu tuleb intensiivse infrapunakiirguse korral peamiselt ette paikkondlikku termoefekti ning isegi põletusi. Eriti pikalaineline infrapunakiirgus võib esile kutsuda eksponeeritud kehaosa nahal kõrge temperatuuri ja põletuse. Kuna nahk suudab ka soojust ära juhtida, siis aeg, mille jooksul ebasoodne mõju aset leiab, sõltub intensiivsusest ja kokkupuuteajast. Näiteks infrapunakiirgus võimsusega 10kW/m² kutsub esile valureaktsiooni viie sekundiga; 2kW/m² aga umbes 50 sekundiga. Juhul kui ekspositsioon kestab pikalt, siis kuumakoormus kehale võib olla suur, eriti juhul kui kuuma saab kogu keha (näiteks rauasulatusahju ees töötades). Tagajärjeks võib olla tasakaalust välja viidud organismi termoregulatsioonimehhanism. Selliste keskkondade taluvus sõltub muuseas ka töötaja isiklikust taluvusvõimest ning keskkonnatingimustest (niiskus, õhuliikumiskiirus). Füüsilist tööd tegemata võib inimene taluda 300W/m² 8-tunnises tööpäevas, samas kui raske füüsilise töö juures vaid 140 W/m².

Tabel. Kahjustustundlikud organid infrapunakiirguse suhtes

infrapunakiirgustüüp

silmas

nahal

IRA

võrkkest

nahaalane   kude

IRB

sarvkest

verenahk

IRC

sarvkest

sarvkiht

Ennetamine

Infrapunakiirgus üldkasutuses olevatest lampidest või enamikest tööstuslikest seadmetest ei kujuta ohtu töötajatele. Teatud töökohtadel, kus kasutusel on eriotstarbelised lambid, kuumutid ja muud infrapunakiirguseallikad, võib tööprotsess aga kahjustada töötajate tervist.

Kõige efektiivsem kaitse infrapunakiirguse eest on kiirgusallika täielik ekraniseerimine. Samuti tuleb tähelepanu juhtida kuumasildadele, mis võivad allikast lähtuda. Enamikel juhtudel viib kiirgusallika termoekraniseerimine töökeskkonna vastavusse piirnormidega. Muudel juhtudel tuleb kasutusse võtta isikukaitsevahendid. Termiliselt ekraniseerivate isikukaitsevahendite alla kuuluvad:

  • näokate või kaitseprillid,
  • termoülikond,
  • termokindad, termojalanõud ja peakate.

Erandlikel juhtudel, kus töötingimused ei luba eelnevaid kaitsemeetmeid rakendada, tuleb kasutada töötajate kaitseks töökorralduslikke abinõusid. Näiteks saab piirata töötajate ligipääsu väga kuumadele tööaladele. Samuti saab vähendada kuumusallika sisendvõimsust selleks perioodiks, mil töötajad selle läheduses peavad olema. Ka tööaja lühendamist, rohkemate pauside tegemist ning vahetustega tööd võib kasutada ühe töötaja kokkupuuteaja minimeerimiseks. Arvestada tuleb, et kuumas keskkonnas töötamine kutsub inimeses esile kuumastressi, mistõttu vajab ta rohkemat puhkeaega taastumiseks.

Infrapunakiirguse bioloogiliste mõjude hindamisel on vaja arvestada kiirgusallika lainepikkuste, intensiivsuse ja töötaja kokkupuuteajaga. Peamiselt kaitsevad piirnormid võrkkestale ja sarvkestale avalduva kahjuliku termomõju eest. Samuti kaitsevad piirnormid viitajaga avalduvat kahjulikku mõju läätsele.

Tööandja kohustus on selgitada välja infrapunakiirguse allikad töökeskkonnas. Juhul kui neid  esineb, tuleb hinnata või vajadusel mõõta kiirguse taset ning vajadusel rakendada meetmeid kiirguse piiramiseks piirnormideni. Ohuteguritena ei käsitleta ettevõttes tavalisi valgusallikaid.

Tööandja peab informeerima töötajaid kõikidest ohuteguritest ning nõudma isikukaitsevahendite kasutamist, samuti lubama silmadele puhkepause.

Külastusi 5477, sellel kuul 5477

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks