Avaleht / Tööandjale / Töösuhted / Võrdne kohtlemine, võrdsed võimalused / Inimkaubandus ja tööalane ärakasutamine

Inimkaubandus ja tööalane ärakasutamine

Viimati uuendatud: 23.05.2017

Inimkaubandus on tegevus, mille eesmärgiks on teiste inimeste ekspluateerimine kaubitseja poolt või selle võimaldamine teistele. Inimkaubanduse mõiste hõlmab nii siseriiklikku kui rahvusvahelist tegevust. See tähendab, et inimkaubandus ei pea tingimata toimuma üle riigipiiride, see võib aset leida ka riigisiseselt. Inimkaubanduse puhul on tegu nüüdisaegse orjastamisega. Inimkaubitsejad võivad ohvri meelitamiseks ning tema vastupanu murdmiseks kasutada pettust, ähvardusi, füüsilist vägivalda, tema abitut seisundit ja muid meetodeid.

Karistusseadustiku § 133 käsitleb inimkaubandusena:

inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega.

Haavatava seisundina käsitletakse karistusseadustikus olukorda, kus inimesel puudub tegelik või vastuvõetav võimalus mitte täita mõnda nimetatud kohustust.

Tööalast ärakasutamist saab käsitleda kui situatsioonide hulka, mis varieerub kergematest väga raskete tööjõu ekspluateerimise vormideni. Inimkaubandust sunniviisilise töö eesmärgil võib pidada kõige raskemaks tööalase ärakasutamise vormiks, kergemaid ekspluateerimise ja surve avaldamise juhtumeid võib pidada vähem raskeks tööalaseks ärakasutamise vormiks.

ILO (2012) toob esile 11 võimalikku sunniviisilisele tööle viitavat indikaatorit:

• Töötaja haavatava seisundi ärakasutamine.
• Pettus, nt teadlikult vale informatsiooni andmine töötingimuste kohta.
• Töötaja liikumisvabaduse piiramine, sh nt kinnihoidmine, pidev töötaja liikumise kontrollimine või ebamõistlik liikumisvabaduse piiramine.
• Sotsiaalne isoleerimine, sh nt lähedastega suhtlemise keelamine või piiramine või abi otsimise takistamine.
• Füüsilise ja/või seksuaalvägivalla kasutamine.
• Hirmutamine ja ähvardamine, sh nt ähvardamine palga maksmata jätmise või illegaalsete võõrtöötajate võimudele väljaandmisega.
• Isikut tõendavate ja reisidokumentide äravõtmine ja enda käes hoidmine.
• Töötasu kinnipidamine või maksmata jätmine.
• Võlasuhte tekitamine.
• Ebainimlikud töö- ja elutingimused.
• Ülemäärase tööajaga töötama sundimine.

Alati ei ole selge, kas individuaalset juhtumit tuleks identifitseerida tööalaseks ärakasutamiseks või suisa sunniviisilise töö eesmärgil toimuvaks inimkaubanduseks. Mitmed autorid (Lisborg 2012, Skrivankova 2010) täheldavad, et töötajate töökogemused ulatuvad ausast tööst ekstreemse sunniviisilise tööni. Tööalase ärakasutamise kontiinumina kujutamine aitab kergemini mõista fenomeni komplekssust. Ausa töö puhul (joonisel 1A-ga tähistatud olukord) on töötajad vabad astuma töösuhtesse ja lahkuma sellest ning töötingimused on kooskõlas riigi ja rahvusvaheliste standarditega. Siin ei ole tegemist tööalase ärakasutamisega. Kontiinumi teise äärmusse jäävate olukordade puhul (tähistatud E-ga) ei ole töötajad vabad, vaid on vangistatud, röövitud või neid sunnitakse ekspluateerivasse töösuhtesse vägivalla ja muude meetoditega. Niisuguseid juhtumeid tuleb käsitleda tõsise ärakasutamisena – inimkaubandusena illustreerib näitlike situatsioonide kaudu, kuidas tööalane ärakasutamine ei ole kindel olukord, vaid võib teiseneda vastavalt töötajate vabaduse ja sunduse määrale.

Külastusi 7977, sellel kuul 7977