Avaleht / Rollid / Lapsevanem / Ohutu ja tervist edendav käitumine

Ohutu ja tervist edendav käitumine

  • Ohutus on seisund, kus igasugused ohud, mis võivad tekitada kahjustusi, on kontrolli all, et säiliks inimese ning ühiskonna tervis ja heaolu.
  • Tervis ei ole ainult haiguse või puude puudumine, vaid ka füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu.
  • Käitumine on inimese igasugune tegevus, mis võib olla nii enda algatatud käitumine kui ka tema vastu­reaktsioon välistele stiimulitele.

Riskikäitumine ja -tegevus on toimingud, mille tulemusel juhtub õnnetus, ja seetõttu võib kannatada või haigestuda inimene, kusjuures mitte alati just riskikäitumisega isik. Need võivad olla pereliikmed, sõbrad, klassikaaslased, tut­tavad, lihtsalt möödujad või teised inimesed, kes õnnetusjuhtumi ajal on lähedal. Ohtlik tegevus võib põhjustada ka varalist kahju, näiteks võib kahjustuda omand (mööbel, sõidukid jne).

Tervis ja ohutus põhineb valikutel, mida inimesed teevad eluajal – igaüks meist valib, kas käituda ohutult või ohtlikult, tervislikult või ebatervislikult.

Riskikäitumine
  • käitumine, mida inimesed ei teadvusta ohtliku või kahjulikuna (selline käitumine on sagedamini iseloomu­lik noorematele lastele, kellel puuduvad teadmised ohutust käitumisest ning arusaamine käitumise ja tagajärgede seostest, näiteks mängimine tikkudega ja tulekahju teke);
  • käitumine, mida inimesed küll teadvustavad ohtlikuna, kuid ignoreerivad ohutusega seotud kaalutlusi ja eeldavad, et õnnetusjuhtumi võimalus on väike (selline käitumine on sagedamini iseloomulik suurematele lastele, näiteks kiivrid, põlve- ja küünarnukikaitsmed rulluisutades või hoolimatud hüpped kiigelt).

Täiskasvanud võivad käituda ja tegutseda täiesti ohutult ühes olukorras (nt alati kinnitada autos turvavööd), samas riskantselt teises (nt ei kasuta helkureid öisel tänaval või teel), toituvad tervislikult, kuid kasutavad ülemääraselt erine­vaid toidulisandeid. Kõige enam on ohtlikule käitumisele ja selle tagajärgedele altid lapsed ja noorukid. Nad sageli ei teadvusta oma käitumise võimalikke tagajärgi. Lisaks on riskikäitumine ja selle tagajärjed nii laste ja noorukite teadli­kult või alateadlikult algatatud kui ka täiskasvanute poolt tekitatud.

Laste füüsiline ja emotsionaalne areng toimub järk-järgult ning sageli jäljendavad nad täiskasvanuid (nt vanemaid, vanavanemaid, õpetajaid), kuid neil ei ole piisavalt oskusi, et käituda ohutult. Seepärast tuleb täiskasvanutel käituda ohutult ja tervislikult alati, igas eluolukorras, mitte ainult olles või tegeledes lastega. Lastele tuleb selgitada, mil viisil avaldub ohtlik või hoolimatu käitumine ja millised võivad olla selle tagajärjed.

Täiskasvanud, pidage meeles: lapsed õpivad oma kogemustest ja täiskasvanutest, eriti oma lähedastest ja autoriteetidest. Alati näidake oma tegevusega õiget käitumist ja sel viisil õpetage lastele, kuidas käituda ohutult ja hoolitseda tervise eest.

Pärast õnnetust lapsed ja eriti noorukid peaaegu alati selgitavad oma käitumist väliste teguritega – isegi kui nad tun­nistavad oma ohtlikku käitumist, väidavad nad siiski, et neil ei olnud muud valikut või võimalust. Asjaolu, et lapsed, teismelised ja noorukid ignoreerivad oma teadmisi ohutust käitumisest, on seotud peaaju osade erineva arenguga eri­nevates vanuseetappides. Näiteks, puberteedieas areneb kiiresti aju see osa, mis hoolitseb emotsionaalse ja sotsiaalse suhtlemise eest, kuid aju osa, mis hoolitseb kriitilisest mõtlemisest, areneb hiljem (see areneb 25. eluaastani).

4–7aastastel lastel on elav kujutlusvõime – nad ei mõista riske ega tunneta oma tegude tagajärgi, mistõttu suudavad välja mõelda hulljulgeid as ju ja ohtlike mänge. Lapsi tuleb nende mängudes (igapäevakogemuste, mitte teoreetili­sel tasandil) juhendada ning hoiatada ohtliku ja ebatervisliku käitumise eest. Tihti on õnnetused nooremate lastega täiskasvanute läbimõtlematu tegevuse tagajärg – näiteks tikud, põlev vedelik, sigaretid on jäetud lapsele kergesti kättesaadavasse kohta. Laps hakkab mängima nende asjadega ja põhjustab juhuslikult tulekahju või põletab ennast. 4–7aastased lapsed on väga aktiivsed ja liikuvad, nii et täiskasvanud peaksid alati olema laste läheduses, et vajadusel vältida ohtlikku olukorda, sest selles eas lapse enesekontrollivõime alles areneb.

8–11aastases lapses on veel palju selliseid omadusi nagu naiivsus ja kergemeelsus. Ta peab täiskasvanut jätkuvalt kõige targemaks, kõige tugevamaks, ideaalseks, keda jäljendada, kuid lapses ilmnevad ka uued omadused ja loogikavõime, lapsed hakkavad kaotama oma lapselikku otsekohesust, muutuvad nende huvid, sotsiaalne staatus ja elurütm.

Kasvades areneb lapsel tema isiklik identiteet ja kasvab sotsiaalne kogemustepagas. Tekib soov panna proovile oma iseseisvus, nii eksperimenteerib laps sageli erinevate käitumisviisidega, mis selles arengustaadiumis iseloomustab tema vajadusi.

Inimestel on mitmeid emotsionaalseid vajadusi, mille täitumine võib põhjustada ohtliku käitumise:

  • kuulumine mingisse gruppi (perekond, sõprade seltskond, klass jne);
  • väide "mina suudan" (laps üritab tõestada, et ta on tähtis ja et temaga peab arvestama);
  • väide "mind respekteeritakse", "mul on mõjuvõimu";
  • väide "mul on julgust" (ka tegutsedes hulljulgelt, imiteerides vanemaid lapsi või täiskasvanuid ja sageli öeldes: "Vaata, mida mina suudan!").

Olukord on alati ohtlik, kui laps on sõprade või eakaaslaste seltskonnas, mõnes suuremas grupis. Seda ohtu tugevdab:

  • ümbritseva rühma surve;
  • soov avaldada oma sõpradele muljet;
  • soov, et teda võetaks rühma;
  • soov integreeruda rühma, mitte olla tõrjutu;
  • vastumeelsus öelda midagi valjusti, kui tuleb käituda ohtlikult.

Külastusi 3108, sellel kuul 3108

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks