Avaleht / Rollid / Lapsevanem / Aktiivne puhkus

Aktiivne puhkus

Aktiivselt puhates või tehes sporti, näiteks jalgrattasõidul, rulluisutades, hüpates batuudil või kiikudes, on võimalikud erinevad õnnetused. Kusjuures kannatada võivad saada nii hetkel aktiivselt puhkavad lapsed kui ka teised lähedal olijad.

See tähendab, et ei tohi mängida liikuvate objektide, näiteks kiikede, lähedal või teedel. Suhteliselt kerged vigastused, mida lapsed saavad, on muhud, sinikad, väikesed haavad ja marrastused. Kuid lapsed saavad tihti ka erinevaid luu­murde, peavigastusi, sügavaid haavu, liigesenihestusi. Et vältida venitusi ja lihaste vigastusi, tuleb end enne aktiivse puhkuse alustamist (näiteks enne batuudile astumist) korralikult soojendada ja venitada.

Kui on juhtunud õnnetus, on esimene reegel katkestada tegevus, minna koju ja teatada vanematele juhtunust. Raskematel juhtudel helistada telefonil 112 ja kutsuda abi.

Jalgrattaga sõites

Jalgratta, rulluiskude või rula ostmisel peaks lapsele kohe hankima ka kiivri, põlve- ja käekaitsmed ning veenduma, et need vastavad ohutusnõuetele. Jalgrattaga sõites on soovitatav kanda heledaid rõivaid – nii on sõitja paremini nähtav nii autojuhtidele kui ka jalakäijatele. Jalgrattaga ei tohiks sõita pimedas, hämaras, udus või kui nähtavus on halb. Kui see on siiski vajalik, tuleb kasutada spetsiaalseid jalgrattalaternaid ees ja taga, veendudes eelnevalt, et need on piisav­alt eredad. Oluline on, et üleriided peegeldaksid valgust (näiteks helkurvest), see muudab ratturi hästi nähtavaks. Ei ole lubatud hoolimatu sõit, tõstes mõlemad käed juhtraualt või jalad pedaalidelt.

Jalgrattaga sõites alati tuleb kanda kiivrit ja muid kaitsevahendeid, ükskõik kui lähedale või kaugele kodust on vaja sõita. Lapsed saavad sageli jalgrattatraumasid just oma koduhoovis. Kahjuks endiselt ei ole Lätis kiivri kandmine jal­grattaga sõites eriti populaarne. Lapsed ja noorukid ei kasuta kiivrit, sest täiskasvanud seda ei tee, kuid lapsed ise selle vajalikkusele ei mõtle; tavaliselt on suurematel lastel häbi või kardavad nad eakaaslaste poolt naeruvääristamist või lihtsalt eiravad võimalikke riske. Kui lapsele ostetakse jalgratas, siis tuleks kindlasti osta ka kiiver! Ideaalis valigu laps ise endale selline kiiver, millist ta tahaks kanda (näiteks laps saab valida millist värvi on kiiver või millised on sellel olevad pildid).

Väikelaste jalgrattad tuleks täiendava ohutusmeetmena varustada spetsiaalse lipuga, mis kerkib märgatavalt üle ratta ja annab märku väikesest ratturist, kui on ees mingid takistused, mis raskendavad nähtavust ja varjavad lapse madalat jalgrattast, näiteks jalakäijate ülekäiguradadel, tänava äärde pargitud autode vahel või sõites ülesmäge, kus nähtavus on piiratud.

Jalgratas peab olema tehniliselt korras. Alati enne sõitu tuleb veenduda, et jalgratta helkurid on kõvasti kinnitatud, pidurid töötavad hästi, juhtraud liigub kergesti, kõik rattad on kindlalt kinnitatud raami külge ja rehvid on täis pum­batud. On soovitatav muuta selline kontrollimine lapsele harjumuseks, mis omakorda arendab tema kaasvastutust ja iseseisvust.

Vigastused jalgrattasõidul võivad tekkida ka siis, kui laps on reisija täiskasvanu jalgrattal. Sellistes olukordades tuleb kasutada spetsiaalset lapse jalgrattaistet, et vältida lapse jalgade sattumist rattakodaratesse. Samuti on oluline nii ratturil kui ka reisijal kanda sobivat riietust, vältides laiade säärtega pükse või seelikud, mida on võimalik tõmmata rat­takodaratesse või keti vahele.

Rulluisutades

Rulluisutades tuleb alati kasutada randmekaitsmed, kuna kukkudes püüavad inimesed instinktiivselt toetuda kätele ja võivad vigastada randmeliigeseid. Rulluisutaja võib tasakaalu kaotada ka väikeste kivide, konarliku tee või t eekatte vuugikohtade tõttu, sest rula ega rulluiskudega ei ole võimalik järsku peatuda. Ohtlikud on kõnnitee ja tänava ris­tumiskohad – kõnniteel võib olla kerge kalle, mis takistab peatumist ja laps võib välja sõita sõiduteele. Kõnniteede asemel on parem valida rulluisutamiseks ettenähtud kohad, pargid või siseõued, kus ei liigu autosid.

Batuudil hüpates

Batuut peab olema varustatud turvavõrguga, et hüppaja ei kukuks batuudilt maha, ei põrkaks vastu selle met­allkonstruktsioone ja et tema jalg ei libiseks vedrude vahele. Sageli unustatakse batuudi ostmisel osta turvavõrk hoitakse selle arvelt kokku. Samuti on hüppamise ajal oluline kanda selleks tegevuseks sobivat riietust, näiteks T-särk, lühikesed püksid või spordipüksid, võimlemissussid, paksud sokid, või olla lihtsalt paljajalu. Esimestel hüp­pamiskordadel alustada kergemate hüpetega ja veenduda, et hüppaja suudab kontrollida oma liigutusi (lahtitõu­kamise koht ühtib maandumiskohaga). Ainult siis tohib järk-järgult õppida keerulisemaid hüppeharjutusi.

Batuuti ei tohi kasutada, kui see on märg (näiteks pärast vihma), sest siis on see libe. Et vältida kokkupõrkeid ja õnne­tusi, tohib batuuti kasutada ainult üks inimene korraga. Oluline on vältida kukerpallitamist, sest ebaõige maandumine batuudile võib põhjustada selja-, kaela- ja peatraumasid.

Batuudi all ei tohi olla kõrvalisi esemeid, et kellelgi ei tekiks soovi ronida batuudi alla ajal, kui keegi sellel hüppab (näiteks, kui batuudi alla veereb pall, võib sellele järgi minna alles siis, kui hüppaja on batuudilt maha tulnud).

Mängides

Liumägede, rippkiikede, rõngaste, trapetsite, köite ja teiste talade või sammaste külge kinnitatavate mänguasjade ohutus algab juba nende nõuetekohasest kokkupanemisest. Seetõttu on oluline lugeda hoolikalt kasutusjuhendis olevat teavet (selles pööratakse erilist tähelepanu detailidele, mis võivad olla ohtlikud, kui need ei ole korralikult kokku pandud). Sellised mänguasjad vajavad perioodilist kontrolli ja tehnilist hooldust – näiteks riputussüsteemid, kinnitused, toed – et need ei põhjustaks kukkumist ega läheks ümber.

Iga kord enne kiikumist tuleb veenduda kiige ohutuses, kuna sageli on eelnevatel aastatel ülesse riputatud köis- või lattkiiged muutunud pärast talve ohtlikuks.

Oluline on selgitada lastele ohutu kiikumise põhimõtteid:

  • kui kiigel keegi juba kiigub, siis peab seisma kiigest piisavalt kaugel, et vältida kokkupõrkeid kiigega ja vigas­tusi;
  • kiigelt ei tohi maha hüpata selle liikumise ajal;
  • ei tohi kiigutada tühja kiike või esemeid sellel (esemed võivad kukkudes kedagi vigastada);
  • kiikudes ei tohi püüda ega peatada teisi lapsi;
  • kiigel tuleb istuda selle keskel, kogu raskusega istmel;
  • ei tohi kiikuda püstiasendis (v.a juhul, kui kiik on just selleks ette nähtud);
  • ühel istmel võib istuda vaid üks laps.

Ka liumägi on ohtlik koht mänguväljakul. Liugu tohib lasta ainult istuvas asendis. Otsese päikesevalguse toimel võivad liumäe detailid kuumeneda ja lapsed võivad saada põletusi. Mänguväljakutel ei tohi midagi siduda atraktsioonide külge (näiteks jakid, nöörid, aasad, lemmikloomade rihmad), sest see on ohtlik (tekkib kägistamise oht). Rippumine pea alaspidi mis tahes võimlemisseadmest tekitab ohu kukkuda ja maanduda pea peale, mis võib põhjustada tõsiseid seljavigastusi. Samuti on sage õnnetuste põhjus kõikides vanuserühmades palliga mängimine sõidutee lähedal.

Talvel

Talvel kannatavad lapsed kõige enam mäest alla sõites, näiteks kelkude, liugurite, kiledega, samuti suusatades, lume­lauasõidul või uisutades. Aeg-ajalt esineb ka libastumisi libedal tänaval või katuselt lume ja jääpurikate kukkumisega seotud vigastusi. Kahel viimasel juhul on kõige olulisem vältida ohtlikke kohti, näiteks, kui tänaval kõndides on näha, et hoone katuselt on äsja kukkunud lund või jäätükke või hoone katust puhastatakse, peaks minema teisele poole tänavat.

Aktiivsel sportimisel juhtub enim õnnetusi siis, kui sõitja ei suud a valitseda kelku, suuski või lumelauda ning kihutab tak­istuse (näiteks puu või aed) vastu, samuti põrgates kokku teiste talverõõmude nautijatega. Eriti ohtlikud on olukorrad, kus lapsed sõidavad mööda isetehtud radu, mis lõppevad otse sõidutee ääres või ületavad seda. Oluline on õpetada lastele erinevaid pidurdus-, pööramis- ja ohutu kukkumise viise, et nad saaksid vältida erinevaid takistusi ja end kaitsta.

Kui suuremad lapsed hakkavad mäel üksi käima, on täiskasvanutel oluline teada, kuhu nad lähevad. Enne seda tuleb lastega arutada, millist nõlva mööda on ohutu sõita. Oht sattuda õnnetusse sõltub kõige enam sõitja käitumisest ja sõidutingimustest, samuti varustuse (näiteks suusad) tehnilisest seisukorrast.

Näited ettevaatamatust käitumisest talvel:

  • pikivahe eiramine (igaühel on kohustus vältida kokkupõrget eessõitjaga, kes ei näe, mis toimub tema selja taga). Selle kohustuse selgitamiseks lastele sobib hästi võrdlus liikluseeskirjadega;
  • sõitmine nii, et omavahel hoiab kätest kinni mitu suusatajat või uisutajat;
  • kahe puu vahelt läbi sõitmine (näiteks kelguga);
  • sõitmine mäkke või mäest alla suure sagina ajal;
  • tagaajamise mängimine liuväljal;
  • uisutamise suuna mittejärgimine (uisutatakse tavaliselt vastupäeva);
  • mäest alla sõitmine kilega (isegi kui teel juhtub olema väike kivi või kõvem jäätükk, võib vigastada lülisammast, eriti sabaluud);
  • sõitmine kelgu või kilega, hoides kinni autodest või ühistranspordist.

Suusamäel on oluline kasutada kaitsekiivrit. Nii suusatamisel kui ka sõitmisel lumelaua ja kelguga sobib sama kiiver, mida laps kasutab jalgrattasõidul. Kiivri kandmine mäel peaks olema kohustuslikud kõigile sõitjatele. Enne suusa­tamist mäel või suusaradadel ja uisutamist liuväljal on oluline tutvuda nende kasutustingimustega. Kasutustingimusi võib tavaliselt leida puhkekoha kodulehelt, samuti võivad need olla välja pandud suusaraja või liuväljal äärde hästi nähtavasse kohta.

Külastusi 1941, sellel kuul 1941

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks