Tekstiversioon

Täna räägime ohtlikest kemikaalidest. Lapsepõlvest saati on meile räägitud, et peale tualetis käimist või enne söögilauda istumist tuleb pesta käsi. Samas kipume unustama, et pärast kemikaalidega kokkupuudet peab samuti pesema käsi, aga ka nägu. Kas pole imelik, et tööandjale kui täiskasvanud inimesele tuleb põhjendada, miks ta peab tagama töötajatele kätepesu võimaluse. „Kus see nõudmine kirjas on?“ küsitakse seepeale. Kas siis see, mis pole otsesõnu keelatud, on lubatud? Või siis on töötaja imestunud, et ta peab pärast detailipesu kemikaalivannis ilmtingimata oma käed korralikult üle loputama. Tihtipeale võime meid ümbritsevas keskkonnas, sealhulgas töökeskkonnas kohata lihtsustatud arusaama ohust – kui see pole vähemalt vihmaussi suurune ja otseselt ühtegi silmaga nähtavat kahju käesoleval hetkel ei põhjusta, siis pole ka probleemi. Kahjuks võivad sellised väärarusaamad, aga põhjustada tööõnnetusi ja kaasa tuua tervisekahjustusi. Mõningate kemikaalide mõjust ollakse küll rohkem kuulnud. Tõenäoliselt mäletavad kõik keskealised ja vanemad inimesed hirmu selle ees, et kraadiklaas läheb kodus katki ja elavhõbe satub põrandaprao vahele, sest nii võis saada elavhõbedamürgituse. Küll aga ei teatud seda, et nõukogude perioodil oli maalrivärvidesse lisatud toksilist pliid (ilmselt värvide vastupidavuse suurendamiseks), millest mürgisemad on ainult kaadmium ja elavhõbe. Nii võiski maalrina töötav inimene toona otsida koos arstiga oma tervisehäirete põhjusi, mis pahatihti leidmata jäidki. Küllap olid arstide teadmised toksikoloogiast veidi kaootilised ning harvu ja ebatüüpilisi mürgistusjuhtumeid ei tuntud lihtsalt ära. Paraku peab tunnistama, et vaatamata inimeste teadlikkuse kasvule ja ühiskonna arengule, ei ole veel praegugi hõiskamiseks põhjust, sest kes meist poleks näinud ehitusmeest lõhkumas vana eterniitkatust või ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Ometigi on asbest on ülimalt ohtlik, sest ligikaudu iga kolmas tööst põhjustatud surm vähkkasvaja tõttu on tingitud asbestist. Ohtlik on selline kemikaal, mis oma omaduste tõttu kahjustab keskkonda, tervist või vara, selgitab kemikaaliseaduse § 5 lõige 1. Rõhutagem, et olulised on aine omadused, mitte kogus. Nii ei saa lugeda parketile voolanud ja niimoodi seda kahjustanud vett ohtlikuks kemikaaliks, sest parketti ei rikkunud mitte vee omadused, vaid selle kogus. Kemikaaliseadus toob veel ära ka niisugused olulised mõisted nagu kemikaali käitlemine ja kemikaali turustamine. Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine, turustamine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus. Kemikaali turustamine on tegevus, millega kemikaal tehakse tasu eest või tasuta kättesaadavaks kas levitamiseks või kasutusele võtmiseks kolmandate isikute poolt. Kemikaali turustamiseks loetakse ka kemikaali importi Euroopa Liidu territooriumile. Mistahes kemikaal, olgu see siis rohkem või vähem ohtlik, peab olema pakendatud originaaltaarasse või taarasse, mis on märgistatud nii, et teave pakendis oleva sisu kohta oleks üheselt arusaadav ja mõistetav. Eriti ohtlik on kui kemikaalid on ümber pakendatud toiduainete pakenditesse. Igal aastal vajab haiglaravi mõni inimene, kes on mõnest limonaadipudelist rüübanud suutäie arvates, et tegemist on kosutava karastusjoogiga, kuid tegelikkuses oli keegi teine sinna ümber villinud kas mõnda lahustit, puhastusainet või mingit muud kemikaali. Kemikaale ei tohi mitte mingil tingimusel ümber villida toiduainete taarasse! Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1272/2008 16. detsembrist 2008 käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist (C – Classification, L – Labelling, P – Packaging, edaspidi CLP-määrus). Selle määruse artikkel 17 sätestab täpsed nõuded, kuidas peab pakend olema märgistatud. Mistahes kemikaal mõjutab inimese organismi. Mõju võib olla rohkemal või vähemal määral kahjulik, sõltuvalt mitmetest asjaoludest, mis on tingitud kas kemikaalist, mitme kemikaali koosmõjust, inimesest endast, aga ka keskkonnast, kus inimene viibib jne. Inimesest endast tingitud subjektiivsed tegurid nagu näiteks vanus, sest kemikaalide puhul ei ole mingeid kindlaid reegleid – noorus võib teinekord olla soodne tegur, vahel on aga eeliseks hoopiski eakus. Sugu, sest kemikaalide erinev mõju meestele ja naistele on tingitud eri sugupoolte füüsilistest omadustest – mehed on tavaliselt suuremat kasvu ja nende lihasmass on suurem, naistel on seevastu vähem lihasmassi ja rohkem rasvkudet. Samuti põetud haigused, pärilikkus, toitumus, väsimus jne, mis kõik võivad mõjutada kemikaali mõju organismile. Kemikaalidel on ka väga erinevad toimed – pöörduvad ja pöördumatud, kohalikud või üldised, ägedad, mis avalduvad 24 tunni jooksul, näiteks 2011. aasta oktoobris sai raske mürgituse masuudimahutit puhastanud mees, kes suri mürgituse tagajärjel või pikaajalised, näiteks diagnoositi 2012. aastal 14-aastase tööstaažiga metallitöötlejal kopsutolmumus, mis oli põhjustatud silikaattolmu sissehingamisest. Kemikaalide toime hindamise teeb keerukaks ka nende omavaheline koosmõju. Kemikaalide koosmõju korral ei kehti üldjuhul võrdus 1 + 1 = 2, sest paljud kemikaalid koosmõjus võimendavad vastastikku terviseohtlikke omadusi. Klassikaliseks näiteks on asbesti ja sigaretisuitsu koosmõju, samuti mitmete keemilises puhastuses kasutatavate kemikaalide koosmõju. Kemikaalidel võivad olla erinevad terviseohtlikud omadused. Euroopa Liidu turul olevast 100 000 kemikaalist põhjustavad osa pahaloomulisi kasvajaid, lootekahjustusi, astmat, kesknärvisüsteemi häireid, hingamisteede haigusi, allergilisi haigusi ja paljusid muid tervisekahjustusi. Kemikaalide toimet organismile on väga raske hinnata, sest kemikaalidel on erinevad organismi sattumise teed, kuid peamiselt on nendeks kolm viisi: läbi hingamisteede, suu kaudu ja imendudes läbi naha. Hingamisteede kaudu - Kemikaali organismi sattumise sagedasim tee töökeskkonnas on hingamisteede kaudu. Töötaja hingab kemikaali sisse ning see kandub kopsudest vereringesse ja mööda keha laiali. Pahatihti on tööinspektorid näinud olukordi, kus töökeskkonda on äratõmbeventilatsioon küll paigaldatud, kuid see on kohas, kuhu jõudmiseks liiguvad gaasid läbi töötaja hingamistsooni. Probleem võib ka olla tõmbeava vales asendis või on äratõmbetoru sootuks katki. Suu kaudu - Tavaliselt ei kujutata ette, et töötaja kokkupuude kemikaaliga võiks toimuda suu kaudu, kuid kahjuks on ka see täiesti võimalik. Aastakümneid tagasi leidis ühes tehases aset mitu kroonilise mürgistuse juhtumit. Algul ei olnud selge, miks ühe ja sama tsehhi töötajatest osal on mürgistustunnused, osal aga mitte. Asja lähemalt uurides selgus, et ühed einetavad tehase sööklas, teised aga söövad kodust kaasavõetud lõunaleiba töökohalt lahkumata ning just viimased said mürgituse. Siit jõuti juba kergesti mürgitusnähtude põhjuseni: koos lõunaga sõid töötajad alati sisse väikese koguse kemikaali, mis oli sadestunud nende kätele ja huultele ning „rikastas“ ka lõunaleiba. Mürgistusnähud puudusid neil töötajatel, kes sõid sööklas ja seega töökeskkonnast väljaspool. Määrava tähtsusega siin oli lõunaleiva saastumine kemikaaliga. Oma rolli, et kemikaali mõju ei avaldunud sööklas lõunatajatel, võis mängida käte pesemine enne sööma hakkamist. Läbi naha imendudes - Kemikaal imendub inimese organismi läbi naha kiiremini, kui sellel on vigastusi ja mikrotraumasid. Ohtliku kemikaali pakendi märgistuse tekst peab olema selle Euroopa Liidu liikmesriigi ametlikus keeles (või keeltes), kus aine või segu turule viiakse, kui asjaomane liikmesriik ei näe ette teisiti. Seega peavad ohtlike kemikaalide pakendid Eesti riigis olema eesti keeles. Tasub teada, et riigikeelsuse nõue on esitatud ka kemikaaliseaduse § 18 lõikes 5: turustamiseks ettenähtud kemikaali märgistus peab olema eestikeelne. Erandina on lubatud saaja nõusolekul tarnida teaduslikus uurimis- või arendustegevuses kasutamiseks kemikaali, mille märgistus on mõnes muus saajale arusaadavas keeles ja vastab CLPmääruse nõuetele. Kemikaali nõuetekohasel pakendil peab olema järgmine teave: tarnija(te) nimi, aadress ja telefoninumber; aine või segu nimikogus pakendis; tootetähised (aine või segu identifitseerimist võimaldavad andmed); ohupiktogrammid (piktogramm on graafiline kompositsioon, mis sisaldab sümbolit ja muid graafilisi elemente, nagu ääris, taustamuster või -värv, ning on mõeldud konkreetse teabe edastamiseks asjaomase ohu kohta); tunnussõnad (sõna, mis viitab ohu suhtelisele raskusastmele, et hoiatada lugejat võimaliku ohu eest. Eristatakse kahte tasandit: „ettevaatust” viitab raskemale ohukategooriale, „hoiatus” vähem tõsisele ohukategooriale); ohulaused (Ohulause on ohuklassile ja ohukategooriale määratud fraas, mis kirjeldab ohtliku aine või seguga seotud ohtude laadi, sealhulgas vajaduse korral ohumäära ja neid tähistatakse tähega H, ohulaused on näiteks plahvatusohtlik, allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav jne; hoiatuslaused (hoiatuslause on fraas, mis kirjeldab ohtliku aine või segu kasutamisest või hävitamisest tuleneva kokkupuute kahjulike mõjude minimeerimiseks või ennetamiseks soovitatud meedet/meetmeid ja neid tähistatakse tähega P. Hoiatuslaused on näiteks hoida pakend tihedalt suletuna, halva enesetunde korral pöörduda arsti poole jne. lisateave. Kemikaaliseaduse § 15 lõige 1 kohustab kemikaali käitlejat rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest tuleneda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali kogust ja ohtlikkust. Kemikaaliseaduse § 17 toob välja kemikaali käitleja põhiliste ohutusnõuete järgimise kohustuse: tal peab olema vajalik teave kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste, ohtlikkuse, ohutusnõuete ja kahjutustamise kohta; ta peab järgima kemikaali käitlemise kohta kehtestatud ohutusnõudeid, ettevõtja on kohustatud looma ettevõttes tingimused ohutusnõuete järgimiseks. Selleks, et tagada töötajate ohutus ja anda suunised tööandjale, on välja antud Vabariigi Valitsuse 20.03.2001 määrus nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded1“. Määrus kohustab tööandjat hindama töökeskkonna riske, mille käigus tuleb arvestada kõigi võimalike ohuteguritega, mis on seotud ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalidega. Vajadusel tuleb mõõta keemiliste ainete sisaldust töökeskkonna õhus ja võrrelda seda piirnormidega. Riskianalüüsi käigus hinnatakse töötaja võimaliku terviseriski suurust, olemust ja kestust ning määratakse ohutusabinõud ja nende rakendamise kord. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ning see võib olla kogu töökeskkonna riskianalüüsi üks osa. On selge, et ainuüksi riskide hindamisest ja tulemuste vormistamisest ei piisa, et tagada töötajate ohutus kemikaalidega töötamisel. Ohtlike kemikaalid, sh tolmuga kokkupuutumist tuleb võimalikult palju vältida, rakendades üldiseid ennetuspõhimõtted: Hankige teavet kasutatavate kemikaalide ja materjalide ohtlikkuse kohta uurige, millised ained on töökohal kasutusel või millised tolmud või aurud võivad tööprotsessi käigus eralduda, otsides kemikaali märgistusest ja ohutuskaardilt teavet aine ohtlikkuse kohta (NB! enne ohtlike kemikaalide või neid sisaldavate materjalide kasutamist on vaja uurida nende märgistust – ohusümboleid, riskilauseid (R-lauseid) ja ohutuslauseid (S-lauseid) ning teavet kasutamisnõuete kohta) tehke kindlaks , mis viisil kemikaalide ja tolmuga kokku puututakse, näiteks kas tegemist on aurude sissehingamisega, nahakontaktiga vms; hinnake, kui kaua tööpäevane kokkupuude kestab ja kui sageli nende ainetega kokku puututakse koostage töökohaspetsiifiline ohutusjuhend ohtlike kemikaalide kasutamiseks. Asendage ohtlikud kemikaalid Asendage ohtlikud ained ja töömeetodid ohututega. Kasutage alati vähem ohtlikku töömeetodit, vähendage kemikaalidega kokkupuutuvate töötajate hulka ning ohtlike kemikaalide kogust töökohal. Ostke näiteks valmissegatud soolhapet ja ärge ületage tsemendi pakendil toodud säilivustähtaega. Isoleerimine ja väljatõmme Kui ohtlike kemikaalide kasutamine on vajalik, tuleb protsess võimalikult suurel määral muust töökeskkonnast isoleerida. Kui ehitusplatsil töödeldakse ehitusmaterjale, tuleb kasutada kohtäratõmmet või masinale monteeritud tolmukogujat. Tööde korraldamisel tuleb eriti saastav töö töökeskkonna muust osast eraldada nii, et kahjustava toimega keskkonnas viibiks võimalikult vähe inimesi. Vältige kokkupuudet tolmuga Töö tuleb korraldada nii, et töötajad puutuvad tolmuga kokku võimalikult vähe. Ruumide puhastamisel kasutada harjaga pühkimise asemel tolmuimejat. Isikukaitsevahendid Kui ohtlike kemikaalidega kokkupuudet ei ole muul viisil võimalik vältida ja ohtu vähendada, tuleb kasutada sobivaid isikukaitsevahendeid (hingamiskaitsevahendid, kaitsekindad, -prillid jne). Paraku võib kõikidele ettevaatusabinõudele vaatamata tekkida olukord, kus töötaja tervis saab ohtlike kemikaalidega töötamisel kahjustada. Selleks, et avastada mistahes tervisehäired võimalikult vara, on tööandja kohustus korraldada kõigile kemikaalidega kokkupuutuvatele töötajatele tervisekontroll töötervishoiuarsti juures. Kontrolli käigus võib töötervishoiuarst pidada vajalikuks ka bioloogilist seiret, et määrata töötaja veres või uriinis kemikaali või selle metaboliidi sisaldus. (Metaboliit ehk ainevahetussaadus on organismis ainevahetuse tagajärjel tekkinud aine.) Pärast haiguse diagnoosimist ei ole enam oluline, millal pidi kätte jõudma töötervishoiuarsti poolt märgitud järgmise läbivaatuse tähtaeg (näiteks pidi see toimuma alles 1–2 aasta pärast), vaid tervisekontroll korraldatakse kõikidele töötajatele kohe. Tervisekontrolli üldisest korrast erineb ka taoliste andmete säilitamise tähtaeg: pärast töötaja viimast kokkupuudet ohtlike kemikaalidega või neid sisaldavate materjalidega säilitatakse tervisekontrolli andmeid töötervishoiuteenistuses 40 aastat. Kui töötervishoiuarst on andnud tööandjale mingeid soovitusi töökeskkonnast tuleneva ohu vähendamiseks, on tööandja kohustatud nendega arvestama. Näiteks on töötervishoiuarst soovitanud tööandjale paigaldada kohtäratõmbeventilatsioon või asendada mõni ohtlik kemikaal ohutumaga. Peale selle on tööandja kohustatud tervisekontrolli tulemuste alusel rakendama töötervishoiuarsti soovitusi, tagama vajalikud kaitse- ja ennetusabinõud ning seiresüsteemide töö. Töötervishoiuarst esitab konkreetsed soovitused iga töötaja kohta, näiteks tõhusam isikukaitsevahend teiste töötajatega võrreldes, lühem tööpäev vms. On vajalik rõhutada, et töötervishoiuarst ei tee ettepanekuid ega anna soovitusi tööandjale niisama, vaid see on alati töötajate tervise huvides, ohutumat ja tervislikumat töökeskkonda silmas pidades. Loengu valmimist rahastas Euroopa Sotsiaalfond.