Tekstiversioon

Täna räägime isikukaitsevahendite kasutamisest. Isikukaitsevahend on inimese seljas, peas, jalas või käes kantav või hoitav vahend, mis kaitseb tema elu ja tervist ohustava teguri eest. Isikukaitsevahendeid kasutatakse alles siis, kui muul moel ei ole võimalik töötaja elu ja tervist piisavalt kaitsta. Näiteks hambaarst peab oma töö tõttu kokku puutuma patsiendi suuõõnega ning seetõttu kannab ta oma tervise kaitseks kaitsekindaid. Tööandja selgitab isikukaitsevahendite kasutamise vajaduse välja töökeskkonna riskianalüüsiga. Isikukaitsevahendeid valides ja nende kasutamise korda määrates peab tööandja arvestama töötajate ja töökeskkonnavolinike ettepanekutega. Tööandjal on kohustus anda oma kulul töötajale isikukaitsevahendid ja tööriietus, kui töö laad nõuab seda. Näiteks peavigastuse ohu korral tuleb ehitusel kanda kiivrit. Töötajal on õigus neid ka tööandjalt nõuda. Kõigist isikukaitsevahendite riketest ja puudustest teatab töötaja tööandjale või oma otsesele juhile. Enne isikukaitsevahendite väljastamist peab tööandja korraldama nende kasutamise väljaõppe ning vajadusel näitliku kasutamise, juhindudes valmistaja kasutusjuhendist. Töötaja peab teadma ka kaitsevahendi mittekasutamisega kaasnevaid terviseriske. Töötaja kohustub kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile, tööandja antud juhistele ning hoidma seda töökorras. Alad, kus tuleb kanda isikukaitsevahendit, peab töökohal märgistama ohutusmärkidega. See annab töötajatele tegevusjuhised isikukaitsevahendite osas, parandades tõenäoliselt nende kasutamist. Töökeskkonnavolinikul on õigus nõuda tööandjalt töötajate varustamist töökorras isikukaitsevahenditega ning kohustus jälgida, et töötajad oleks olemas otstarbekohased ja töökorras isikukaitsevahendid. Tööandja selgitab isikukaitsevahendite kasutamise vajaduse töökeskkonna riskianalüüsi käigus. Ohutegurite väljaselgitamise järel hinnatakse kaitsevajaduse suurus ning määratakse isikukaitsevahendi nõutavad kaitseomadused. Töökeskkonnas või tööprotsessis toimunud muutuste korral tuleb hindamist korrata. Isikukaitsevahendid liigitatakse ohutegurite võimaliku tervistkahjustava toime alusel kolme gruppi. Isikukaitsevahendeid valides hoolitseb tööandja selle eest, et see: vastaks täielikult kaitsevajadusele, näiteks kui töötaja teeb keevitustöid, siis ei piisa tavalistest lateks kinnastest, vaid kanda tuleb tuletööde kindaid; ei põhjustaks kandjale liigset koormust ega vähendaks töötaja nägemist või kuulmist korrigeerivate vahendite toimet; sobiks kasutajale; sobiks kasutada kindlates tööoludes, näiteks mõistlik on kõrgema temperatuuriga keskkonnas kasutada kõrvaklappide asemel hoopis kõrvatroppe; vastaks ergonoomianõuetele ning oleks kooskõlas töötaja terviseseisundiga. Isikukaitsevahend peab sobima kasutaja kehaehitusega, töötajale, kelle jalanumber on 39, ei saa anda turvajalanõud nr 43, sest ühel hetkel võib ta seetõttu komistada ja endale viga teha. Seega tuleb pöörata tähelepanu isikukaitsevahendi reguleerimis- ja kinnitusvahenditele ning suurusele. Mitme isikukaitsevahendi kasutamisel, peavad need omavahel sobima, näiteks kui on vaja samal ajal kasutada kiivrit ja visiiri, siis selleks, et mõlemad isikukaitsevahendid täidaksid oma kaitsevõimet, peavad need omavahel sobima. Isikukaitsevahendite valikul ja kasutamisel on hea konsulteerida nende edasimüüja või pädeva töötervishoiuteenuse osutajaga. Samuti on soovitatav nende valimisel konsulteerida töötajatega, kes neid kasutavad. Tuleks hinnata, kas väljastatud isikukaitsevahendid on sobivad tööks ja kas nendega ollakse rahu. Kindlasti ei tohi leppida olukorraga, kus töötaja ei kasuta mõnda isikukaitsevahendit, kuna see näiteks määrdub või kulub kiiresti (prillid vms). Meeles peab pidama, et terviseriskide vältimisel või vähendamisel tuleb eelistada ühiskaitsemeetmeid ja -vahendeid isikukaitsevahenditele. Seega varustab tööandja töötajad isikukaitsevahenditega, kui õnnetuse või haigestumise ohtu töökohas ei saa vältida muude abinõudega. Näiteks on väga levinud erinevates ettevõtetes olukord, kus keset töökeskkonda asub mürarikas töövahend, mistõttu peavad kõik halli töötajad kandma kuulmiskaitsevahendeid, sh needki, kes antud seadmega ei tööta. Alternatiiviks oleks mürarikka töövahendi isoleerimine muust töökeskkonnast. Nii saaks oluliselt vähendada ohustatud töötajate arvu ning parandada teiste töötajate kontsentreerumisvõimet ja tööviljakust. Kui aga tootmishallis töötavad üksnes seadme teenindamisega seotud paar töötajat ja muid töökohti seal pole ning tööprotsess on lühiajaline, siis piisab ka isikukaitsevahendite kasutamisest. Tööandja määrab isikukaitsevahendi kasutamise korra ja kestuse arvestades ohu suurust, ohuga kokkupuute sagedust, töötamiskoha eripära ja isikukaitsevahendi omadusi. Tööd korraldades peab arvestama isikukaitsevahendi põhjustatavat füüsilist või vaimset lisakoormust. Vajadusel peab ette nägema puhkepausid, kasutamise piirangud või muud abinõud töötaja töövõime säilitamiseks. Tööandja annab isikukaitsevahendid ning korraldab nende hoolduse ja puhastuse oma kulul. Isikukaitsevahend on üldjuhul mõeldud isiklikuks kasutamiseks. Kui asjaolud nõuavad, et sama isikukaitsevahendit kasutab mitu töötajat, peab tööandja rakendama abinõusid, et see ei tekitaks kasutajatele tervise- või hügieeniprobleeme. Tööandja peab tagama, et isikukaitsevahendit kasutataks valmistaja antud kasutusjuhendi kohaselt alates ohtliku töö algusest kuni töö lõpetamiseni, ning kontrollima selle kasutamist. Samuti peab olema tagatud isikukaitsevahendite arvestus, sobivad hoiutingimused ning regulaarne kontroll ja hooldus. Viimase puhul peab juhinduma kasutusjuhendis esitatud nõuetest. Kasutustähtaja ületanud või muul viisil kõlbmatuks muutunud isikukaitsevahendid või nende vahetatavad saastunud osad käideldakse jäätmeseaduse kohaselt. Isikukaitsevahendid liigitatakse ohutegurite võimaliku tervistkahjustava toime alusel kolme gruppi. I grupp – lihtsad isikukaitsevahendid, mille puhul tootja eeldab, et kasutaja suudab nõrga ohuteguri mõju ohutult ja õigeaegselt hinnata. Sellised isikukaitsevahendid kaitsevad: keha pinnale avaldatava mehaanilise toime eest (nt aiatöökindad, sõrmkübar); nõrga toimega puhastusvahendite eest, mille mõju möödub kiiresti (nt kaitsekindad tööks pesuainete lahjendatud lahustega); kuumade esemete, mille temperatuur ei ületa 50 °C, käsitsemisega seotud ohtude eest, kui need ei ole muul viisil ohtlikud (nt töökindad, kaitsepõll); mitte eriti ohtlike ilmastikutingimuste eest (nt peakatted, hooajariietus, jalatsid); nõrkade löökide ja vibratsiooni eest, mis ei mõju elutähtsatele kehaosadele ega tekita vigastusi (nt müts peanaha kaitseks, kindad, kingad); päikesevalguse eest (nt päikeseprillid). II grupp – kõik isikukaitsevahendid, mis ei ole loetletud I ja III grupis. III grupp – surmava või tervist raskelt või pöördumatult kahjustada võiva ohuteguri eest kaitsvad isikukaitsevahendid, mille puhul tootja eeldab, et kasutaja ei suuda ohuteguri vahetut mõju õigeaegselt hinnata. Sellised isikukaitsevahendid on: filtreerivad hingamiselundite kaitsevahendid, mis kaitsevad isikut ärritavate, ohtlike, mürgiste või radioaktiivsete gaaside või aerosoolide eest; hingamiselundeid väliskeskkonnast täielikult isoleerivad isikukaitsevahendid, sealhulgas sukeldumisvarustus; kemikaalide või ioniseeriva kiirguse eest ajaliselt piiratud kaitset tagavad isikukaitsevahendid; kasutamiseks hädaolukorras kuumuses, mis on võrreldav 100 °C või kõrgema temperatuuriga õhu mõjuga ning kus võib olla infrapunakiirgust, leeki ja palju ümbrusesse paiskuvat sula materjali; isikukaitsevahendid kasutamiseks hädaolukorras külmas, mis on võrreldav –50 °C või sellest madalama temperatuuriga õhu mõjuga; allakukkumist vältivad kaitsevahendid; elektrilöögi eest kaitsvad, samuti kõrgepingetöödel kasutatavad isoleerivad isikukaitsevahendid. Isikukaitsevahendi turule laskmisel peab tootja või tema volitatud esindaja koostama eestikeelse kasutusjuhendi ning edasimüüja peab selle ostjale kaasa andma. Kasutusjuhendis esitatud teave peab olema täpne ja üheselt mõistetav ning sisaldama järgmisi andmeid: 1. tootja või tema volitatud esindaja nime ja aadressi; 2. isikukaitsevahendi ladustamis-, kasutamis-, puhastamis- ja hooldamistingimusi; 3. desinfitseerimiseks soovitatavaid puhastus- ja hooldusvahendeid, mis juhendikohasel kasutamisel ei kahjusta isikukaitsevahendit ega selle kasutajat; 4. isikukaitsevahendi kaitsetaset või -klassi, mis on määratud katsete alusel; 5. koos isikukaitsevahendiga kasutatavaid lisaseadmeid ja sobivate varuosade tunnuseid; 6. erinevatele ohutasemetele vastavaid kaitsetasemeid või -klasse ja kasutamispiiranguid; 7. isikukaitsevahendi või selle osade kasutusaega või aegumiskuupäeva; 8. sobivat veopakendit; 9. märgistuse tähendust; 10. viiteid õigusaktidele, mille nõudeid peale käesoleva määruse nõuete on järgitud selle isikukaitsevahendi konstrueerimisel; 11. isikukaitsevahendi turule laskmisega seotud vastavushindamisasutuse nimetust, aadressi ja registreerimisnumbrit. Loengu valmimist rahastas Euroopa Sotsiaalfond.