Avaleht / Tööandjale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Keemilised ohutegurid

Tolm

Viimati uuendatud: 25.06.2019


Tolmuks nimetatakse väga väikseid aineosakesi, mis satuvad õhku ja püsivad seal hõljuvana lühemat või pikemat aega. Õhus hõljuv tolm on iseenesest aerosool – õhku on sattunud tahke ja/või vedela aine osakesi. Tavaliselt aerosooli osakesi palja silmaga ei näe, nad on mikroskoopilised. Kõige väiksemaid õhus esinevaid tahkeid osakesi nimetatakse partikliteks. Nende läbimõõt on tavaliselt alla 0,1 mm.

Inimese tervise seisukohast ei ole oluline, kas õhus lendlevad tahke või vedela aine osakesed, vaid olulised on hoopis aine teised omadused.

Ehkki tolmu ja ka partiklitena all peetakse silmas eeskätt aineid, mis on tahkes olekus, siis tegelikult esinevad tahked osakesed õhus ikkagi koos vedelikutilgakestega, see tähendab aerosooli vormis.

Tolmu üheks põnevaks näiteks on ka suits. See koosneb nii tahketest kui ka vedelas olekus osakestest, mis on seotud põlemisel tekkivate gaasiliste ainetega.

Igapäevaelus käsitletakse tolmuna neid partikleid, mis on silmale nähtavad. Partiklid muutuvad silmale nähtavaks, kui nad saavutavad üksteisega kokku kleepudes sellised mõõtmed, mida silm eristab. Seega, kui tolmumass on piisavalt suures hulgas, siis on ta ka nähtav.

Tolm tekib eeskätt materjalide (sagedamini tekstiili ja paberi) lagunemisel. Töökeskkonnas on partiklite allikaid palju: puidutööstus, metalli lihvimine, pulbervärvimine, aga ka kontorid (näiteks paberitolm) ja pagaritööstus (jahutolm).

Tervisemõjud

Õhus heljuvad tolmuosakesed mõjuvad peamiselt hingamisteedele, kuid tolm ärritab ka silmi (eelkõige silmade sidekesta) ning nahka.

Silmad

Tolm võib ummistada pisaranäärme või pisarakanali, mistõttu võib tekkida põletik. Põletikku võivad põhjustada ka tolmu keemilised või allergeenilised omadused.

Nahk

Tolmuosakesed ühinevad naha eritiste, higi ja rasuga, ning see võimaldab nende tugevat kleepumist nahapinnale. See võib omakorda ummistada nahanäärmeid ja karvanääpse, mis võib samuti lõppeda nende põletikuga. Ka tolmuosakeste toime sõltub sellest, kui kaua need on nahaga kontaktis.

Hingamisteed

Kõige lihtsam ärritav toime väljendub ülemiste hingamisteede limaskestal, mille tulemuseks võib olla krooniline tolmbronhiit. Üheks ilmekamaks väljundiks on vajadus sageli köhatada ja mõõdukas rögaeritus.

Kui tolm satub sügavamatesse hingamisteedesse võib kujuneda pöördumatu protsess – kopsutolmustus. Haiguse väljakujunemine on aeglane ja eeldab pikaajalist töötamist tolmustes tingimustes. Haiguse suurim probleem seisneb selles, et kui organism ei saa tolmuosakeste väljutamisega hakkama, siis ümbritseb ta need sidekoega. Kopsudes sidekoe kasvamine toimub kopsukoe arvel ning kopsude gaasivahetuse võime alaneb. Protsess on pöördumatu, sest sidekude ei hakka kunagi täitma kopsukoe funktsiooni.

Allergeense tolmu toimel võib tekkida bronhiaalastma, millesse haigestumine välistab üldjuhul samal erialal töö jätkamise.

Ennetamine

Tolmu vähendamiseks on võimalik kasutada mitmeid erinevaid võtteid. Kõige tõhusam on loomulikult tolmuallika kõrvaldamine. Võimalik on isoleerida töötaja tolmusest keskkonnast, ehitades talle seadme/tööprotsessi juhtimiseks tolmutiheda kabiini. Üheks isoleerimise võimaluseks on ka tõhusate hingamisteede kaitsevahendite kasutamine. Viimaste valiku eelduseks peab olema teadmine, millise iseloomuga on ained ja kui suured partiklid moodustavad õhus heljuva aerosooli.

Unustada ei tohi ka silmade ja naha kaitset. Tolmuste tööde puhul on vajalik kasutada tihedalt liibuvaid prille. Naha kaitseks on võimalik kasutada tihedast kangast rõivaid, ent mugavam ja tavaliselt ka piisav on korralik naha puhtuse eest hoolitsemine (dušš tööpäeva lõpul).

Mõnel juhul on võimalik piirata tolmuseid tegevusi, asendades kuiva protsessi niiskega. Kuna selgi juhul tekkivad aerosooli¬osakesed võivad õhu kaudu inimest ohustada, tuleks võtet kombineerida lokaalse väljatõmbeventilatsiooniga, mis on sageli üks tõhusaim tolmu vältimise (vähendamise) võimalus töökeskkonnas.

Piisavalt sage ja otstarbekas koristamine aitab ka tolmuste tööde puhul, koristamisel tuleks eelistada tolmuimejat, harjaga tolmu pühkimisele. Kuna koristamise ajal tolmukontsentratsioon tõuseb tuleb kindlasti kasutada hingamisteede kaitsevahendit.

Kogu tolmu piirnormiks töökeskkonna õhus on 10 mg/m3, sama norm on kehtestatud ka mõne üksikaine tolmule. Siiski tuleb arvestada, et peentolmu (s.o kogu tolmu kopsu jõudev osa ehk partiklid suurusega vähem kui 2,5 µm (PM 2,5)) lubatud ülempiiriks on kõigest 5 mg/m3.

Külastusi 5737, sellel kuul 5737

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks