Avaleht / Tööandjale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Füüsikalised ohutegurid

Libisemine ja komistamine

Viimati uuendatud: 27.06.2017


Libisemise sagedaseks põhjuseks sisetöödel on märg põrand ning välistöödel libedus.

Libisetakse siis, kui inimese jalatalla ja põranda vaheline haardetegur ootamatult väheneb ning ülakeha ei jõua liikudes jalgadele järele. Tulemuseks on kukkumine tahapoole. Enamasti libisetakse seetõttu, et liikumistee on märg.

Libisemist ei põhjusta ainult liikumisteele sattunud vedelikud, vaid ka tahked osakesed, mis kaasnevad enamasti tootmisega, näiteks tolm, saepuru, kiud, graanulid või pulber. Puidu töötlemisel on tavaliseks kõrvalsaaduseks saepuru ja puidutolm. Kui väljatõmbeventilatsioon ei tööta piisava tõhususega, ladestub tolm või saepuru töökoha pindadele, sealhulgas liikumisteele, põhjustades peale hingamisteede probleemide ka libisemisohtu.

Libisemisest põhjustatud riski hindamisel peab arvestama, et rohkem on ohustatud töötajad, kes kannavad, lükkavad või tõmbavad raskusi. Alati tuleb olla valvas, et libisemisest põhjustatud vigastusi vältida. Oluline on jälgida töövahendite korrasolekut, et neist ei lekiks mingeid vedelikke (õli, jahutusvedelik, vesi). Lekke korral tuleb takistada vedeliku laialivalgumist ja esimesel võimalusel leke kõrvaldada. Lekkivat töövahendit kasutav töötaja peab rikkest teada andma töödejuhile, kelle ülesanne on korraldada lekke kõrvaldamine.

Komistatakse siis, kui jalg takerdub liikumisel millegi taha, kuid inerts kannab ülakeha edasi. Selle tõttu nihkub keha raskuskese jalgadest ettepoole ja inimene kukub. Enamasti komistatakse seepärast, et teel on liikumist takistavad esemed.

Komistamise peamine põhjus on töökoha puudulik korrashoid. Tavaliselt ei kujundata töökohti nii, et seal on võimalik komistamist vältida. Komistamist põhjustavad esemed jäetakse sinna töö tegemise ajal. Kõige ohtlikumad ongi ootamatud takistused liikumisteel. Paigaldatud põrandakate ei ole paraku igavene. Põrandasse tekkinud ebatasasused võivad aga põhjustada komistamist. Tavaliselt eeldame, et liikumistee on tasapinnalt ühtlane ega liigu, nina maas ja silmad pingsalt liikumisteel. Võimalusel tuleks vältida liikumisteele erinevate tasapindade ja astmete loomist. Kui see pole võimalik, peab sellised kohad eristuvalt tähistama.

Liikumisteedel tekitavad probleeme ka vaibad ja põrandakatted, mis ei ole korralikult kinnitatud. Seetõttu võivad nende ääred üles keerduda, mis omakorda põhjustab komistamist. Selliste puuduste kõrvaldamine on üldjuhul lihtne ja nende esinemine töökohtadel näitab eelkõige ükskõikset suhtumist töötajatele ohutute liikumisteede tagamisse.

Juhtmed ja voolikud liikumisteedel põhjustavad samuti komistamist. Soovitatav on liikumisteele jäävad statsionaarsete seadmete toitejuhtmed ja voolikud paigaldada põrandasse või viia seadmeni kõrgemalt, kus need ei sega liikumist. Ajutiste juhtmete (tolmuimeja, sülearvuti, mobiiltelefoni toide) kasutamisel tuleks vältida nende paigutamist liikumisteele. Kui see pole võimalik ka lähima pistikupesa kasutamisel, tuleb ohust teavitada töötajaid, kelle liikumisteele need võivad jääda. Juhtub ka, et liikumisteedele asetatakse tootmisjäätmeid või jäetakse sinna vedelema esemed, mis pole selles kohas üldse vajalikud.

Sellest tuleb teavitada ka töödejuhti. Kui töötaja ise ei saa ohtu kõrvaldada, tuleb töödejuhti teavitada võimalikult kiiresti.

Töökeskkonna heas seisukorras hoidmisse on oluline kaasata kõik töötajad.

Ükski töötaja ei tohi jääda ükskõikseks, kui tema tegevuse tagajärjel on tekkinud libisemis- või kukkumisoht või kui ta on märganud selle tekkimist temast sõltumatult. Oht tuleb viivitamatult kõrvaldada (näiteks põrand kuivatada või liikumisteel asuv taarakast eemaldada). Sellest tuleb teavitada ka töödejuhti. Kui töötaja ise ei saa ohtu kõrvaldada, tuleb töödejuhti teavitada võimalikult kiiresti.

Iga töötaja peab teadma, milline on korras töökoht ja kuidas seda sellisena hoida. Kui liikumiseks ettenähtud teed ei ole vabad või hooldatud, hakkavad töötajad otsima muid liikumisteid, mis aga võivad olla korrastamata, ebatasased või libedad.

Võimalusel tuleb töö korraldada nii, et vältida liikumisel järske keeramisi ja pikka kõndimist. Samuti tuleb arvestada, et müra, madalad ja kõrged temperatuurid ning tähelepanu eemale juhtijad vähendavad töötaja keskendumist sellele, kus ta liigub.

Lisaks libisemis- ja komistamisohule tasub liikumisteedel tähele panna veel klaasseinu ja läbipaistvaid uksi. Uuemates hoonetes on klaasseinte ja -uste kasutamine küllaltki levinud ja kahjuks ei ole juhtumata jäänud ka tööõnnetused nende vastu põrkamisel.

Läbipaistvad seinad peavad olema valmistatud ohutust materjalist või kaitstud purunemise eest ning olema selgelt märgistatud. Samuti peavad selgelt märgistatud olema läbipaistvad uksed. Märgistamisel ei ole oluline niivõrd see, millise kujundusega märgistus on, vaid see, et märgistus oleks selgelt nähtav valgustusest, ilmastikutingimustest ja töötaja kasvust sõltumata.

Ennetamine

Põrandakatte valimine

Libisemisoht sõltub põrandakattematerjali omadustest. Materjali valik omakorda oleneb töökoha iseärasustest. Näiteks ei pruugi laminaatparkett köögi põrandale sobida nii libisemisohu kui hooldatavuse poolest, aga kontoriruumis oleks see mõistlik ja üpris ohutu.Töökeskkondades, kus libedust tekitavat saastet ei ole võimalik vältida, tuleb libedusohtu vähendada sobivate pinnamaterjalide valikuga. Liikumisteel peab olema ohutu käia ka siis, kui see on veest märg, õline või lumine.Põrandakatte valikul tuleks jälgida selle libisemis- ja kulumiskindlust ning puhastatavust.

Avalikuks kasutamiseks mõeldud ruumide põrandate libisemiskindlust kirjeldavad standardid:

  • DIN 51097 määratleb libisemiskindluse paljajalu käidavatel põrandatel (libisemiskindluse klassid A, B ja C);
  • DIN 51130 määratleb libisemiskindluse jalatsitega käidavates kohtades, kasutades R-märgistust (R9–R13).

Nende standardite alusel saab lähtuvalt kasutuskohast ja -tingimustest valida põrandakatteid erinevatesse töökeskkondadesse.

Ainuüksi põrandakatte reljeefsus ei taga veel libisemiskindlust. Müügil on ka äärmiselt libedaid, kuigi veidi lainetava pinnaga plaate.

Lisaks libisemiskindluse klassile on oluline pöörata tähelepanu materjali muudele omadustele. Kivi juures määrab materjali tugevusklass, kui kaua säilitab põrand esialgsed omadused. Pehmemad kivid kuluvad kiiremini, kõvemad aeglasemalt. Näiteks kulub krobeline paekivi trepiastmena kiiresti, muutudes libedaks, graniiti aga kulumine ei ähvarda. Samas võib paekivi sobida vähekäidavasse kohta, kus kulumiskoormus on tagasihoidlik.

Ka PVC-d ja teisi materjale on erineva kulumiskindlusega, mille kohta tasub müüjalt uurida.

Puhastatavuse seisukohast võiks eelistada materjale, mida saab puhastada vaid niisutades, sest päris märg pind on libastusohtlikum.

Põrandapesu

Sisetöödel võib kukkumist põhjustada põrandapesu. Kui seda tehakse ajal, mil tööl on ka teised töötajad, ei ole põrandapesu ohtlik mitte niivõrd pesijale, vaid teistele seal liikuvatele töötajatele. Põrandapesija teab oma tegevusest tulenevat ohtu ja oskab olla ettevaatlik, kuid pesumärjale põrandale pahaaimamatult astuja võib libeduse tõttu kukkuda.

Pestud põranda libedus oleneb paljuski pinna karedusest ja seetõttu tuleb eriti ettevaatlik olla peegelsiledate põrandate pesemisel. Vältida tuleb pestud põranda niiskeks jätmist. Tänapäevastepuhastusvahendite juures ei tähenda puhastamine ainult märga põrandat ja veega lodistamist, mistõttu on oluline sobivate töövahendite kasutamine ning põrandapesija juhendamine.

Ajaks, mil pestav või pestud põrand on siiski libe, on soovitatav välja panna hoiatusmärk seal liikujate tarbeks. Sarnane oht esineb töökohtadel ka siis, kui töövahendeid pestes saab põrand märjaks. Sellistel töökohtadel, kus põrand ongi märg tulenevalt sealsest tegevusest (saun, ujula, autopesula), on oluline põrandakatte karedus ja jalatsite valik. Kareda põrandakatte korral ei muutu põrand nii kiiresti libedaks.

Ohutu põrandapuhastuse võtted

Kasuta alati õiget puhastusainet ettenähtud kontsentratsioonis.

Mikrokiust puhastustekstiile tuleb pesta sobiva pesuainega, mis ei sisalda tseoliiti, optilist kirgastit ega loputusaineid. Nimetatud lisanditel on kiire kiude ummistav ja liitev toime, mistõttu valesti hooldatud tekstiil suudab koguda vaid vähese osa mustusest, milleks see tegelikult võimeline oleks.

Enamikku põrandaid on võimalik puhastada vähese niiskusega nii, et põrand kuivab 0,5–1 minutiga.

Kui pinda ei saa pelgalt niiskusega puhtaks, tuleb seda märjalt puhastada ajal, mil on kõige väiksem tõenäosus, et keegi sinna satub. Samuti tuleks piirata inimeste juurdepääsu, kuni libisemisoht on möödas.

Libastumisohust teavitav tähis aitab ohule tähelepanu juhtida.

Trepi kasutamisel

Sageli on  trepil kõndides oht tasakaalu kaotada suurem kui tasasel pinnal liikudes.

Trepiastmete  kõrgused ei tohi erineda.   Soovitatav trepiastme kõrgus on kuni 17 cm. Trepiastmed peavad olema ühesuguse laiusega, soovitatavalt vähemalt 27 cm laiad.

Tähelepanu vajavad ka trepid, millel on konstruktsioonist tulenevalt astme servadel kõrgemad kandid, kuhu taha jalatsi konts võib takerduda.

Vanade treppide juures võivad kukkumist põhjustada kulumisest kaldus trepiastmed. Õnnetuste sage põhjus on vanade paekivist ja metallist treppide ümarad esiservad, millelt jalats üle libiseb.

Kõige levinum libisemist vähendav meede treppidel on teibi kasutamine. Oluline on eristada välistingimustes kasutatavaid abrasiivseid ja sisetreppidele mõeldud mitteabrasiivseid teipe. Viimaste pealispinnal ei ole abrasiivset kihti, libisemiskindluse annab eriline pinnamuster. Samuti ei lõhu need sisejalatseid ega jalatalla nahka ning on hõlpsalt puhastatavad.

Trepi loomulik osa on käsipuu. See on vajalik, et saaks kusagilt kinni hoida, kui trepil liikudes kaob tasakaal. Mõnikord täidab käsipuu ka piirde ülesannet, et ei oleks ohtu trepi kõrvale kukkuda. Kui töökoha iseloomu tõttu satuvad sinna ka lapsed, tuleks käsipuude paigaldamisel arvestada nende kasvu ja vajadustega.

Tihti juhtuvad trepil õnnetused, kus komistatakse seljas olevate riideesemete tõttu. Sageli astutakse seeliku- või mantliäärele, kaotatakse seetõttu tasakaal ning kukutakse. Tagajärjed võivad olla traagilised.

Lisaks libisemist või komistamist põhjustada võivatele kohtadele tuleb liikumisteedel erilist tähelepanu pöörata paikadele, kust võib alla kukkuda. Need kohad on eelkõige platvormidel ja estakaadidel, kuid ka süvendite ääres. Võimaluse korral tuleb sellised alad piirdega ümbritseda. Kui see pole võimalik, tuleb need nähtavalt ja arusaadavalt märgistada.

Redeli kasutamisel

Redelilt libastumistega kaasneb sageli kõrgusest kukkumine ja selle tagajärjena raske tervisekahjustus. Redeli astmetelt libisemist saab vältida spetsiaalsete libisemiskindlate ja eemaldatavate astmekatete kasutamisega.

Valgustus

Liikumisteede valgustusel on libisemise ja komistamise vältimisel oluline osa. Valgustus peab olema piisav, et näha ohtlikke kohti liikumisteedel. Sealjuures tuleb tagada, et tasapindade erinevused oleks liikumisteedel hästi nähtavad. Tasuks vältida selliste põrandaplaatide kasutamist, mis peegeldavad valgust tagasi nii intensiivselt, et neil liikudes on liikumistee jälgimine häiritud. Komistamist võib põhjustada ka lüliti asukoht uksest kaugemal, mistõttu on vaja liikuda selleni pimedas. Tasub mõelda, millistes ruumides on kasulik rakendada automaatvalgustust või kasutada helkurteipe pindadel, millega kokkupõrget soovitakse vältida.

Vaata lisaks ka valgustuse puuduste teemalehte.

Jalanõud

Libisemise ohtu on võimalik vähendada sobivate jalanõude kasutamisel. Ent kaitsejalanõud ei saa olla ainuke vahend, millele libisemise vältimisel loota. Eelkõige tuleb ikkagi liikumisteed korras hoida, et libisemisohtu ei tekikski.

Kui siiski pole võimalik välistada libedust töökeskkonnas, tuleb valida jalanõud, millel on libisemisvastane tald. Välistingimustes töötajatel on soovitatav kasutada jalanõudele paigaldatavaid libisemistõkkeid, eriti kui neil on vaja liikuda vaheldumisi libedal ja mittelibedal pinnal.

Libisemist takistavaid jalatseid testitakse üldjuhul vastavalt rahvusvahelisele standardile EVS-EN ISO 13287:2012 – Isikukaitsevahendid. Jalanõud. Libisemiskindluse katsemeetod.

Libedusriski kontekstis tähendab “sobiv” siledat, pigem madala kontsaga, piisava põhjamustriga ja soovitatavalt pehmemast materjalist tallaga jalanõud, mis haarduks pinnaga hästi.

Kuidas valida õige jalanõu?

  • Alati tuleks jalats konkreetsetes oludes järele proovida.
  • Enne kui soetate suurema varu, katsetage erinevaid jalatseid. Näiteks ei pruugi märjal pinnal hästi pidavad jalanõud sobida toidukäitlemisruumis kasutamiseks põhjamustri kuju tõttu.
  • Tallamuster ei tohi mingil juhul ummistuda põrandal esinevast saastest. Kui see juhtub, ei sobi need jalatsid teie tingimustesse.
  • Tallamuster on eriti oluline vedelikega saastuvate põrandate puhul. Lisaks muudele omadustele peab hea tald juhtima vedeliku igas suunas talla alt välja, tagades hea kontakti pinnaga.
  • Võtmetähtsusega on talla materjali jäikus. Tulenevalt saasteainest võivad olla erinõudmised materjalile, näiteks vastupidavus õlile, leelistele, hapetele, lahustitele või muudele ainetele. Needki kategooriad jaotuvad alaliikideks ja näiteks jalats, mis on ühe happe suhtes vastupidav, ei pruugi seda olla teise suhtes. Asjatundlikel tootjatel on läbi viidud detailsemad katsed. Mõnedel töökohtadel võib olla vaja jäika talda, lisatugevdused terasliistu näol võivad osutuda pikas plaanis eriti kuluefektiivseks.
  • Tähelepanu tuleb kindlasti pöörata ka jalanõude mugavusele. Ebamugav jalats koormab asjatult töötajat ning esimesel võimalusel vahetab ta selle mugavama, kuid mitte ilmtingimata ohutuma vastu.

Vaata lisaks Tööelu portaali teemalehti kaitsejalanõude ja eemaldatavate libisemiskindlate vahendite kohta.

Külastusi 4785, sellel kuul 4785

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks