Avaleht / Tööandjale / Töökeskkond / Töökeskkonna korraldus / Riskianalüüs (riskide hindamine ja ohjamine)

Ohutegurid töökeskkonnas

Viimati uuendatud: 05.05.2016


Jättes hetkeks kõrvale õigusaktides toodud mõisted töökeskkonna ohutegurite kohta, võiks jaotada neid kõigepealt kahte suurde gruppi: töökeskkonna ohtlik tegur ja töökeskkonna kahjulik tegur.

Ohtliku teguri puhul võib tema toime töötajale teatud tingimustes põhjustada trauma või mõne muu tervise ootamatu halvenemise. Tegemist võib olla mingi ootamatu sündmusega, mille lõppresultaadiks on vigastuse teke.

Töökeskkonna kahjuliku teguri puhul on tegemist situatsiooniga, kus selle toime töötajale teatud tingimustes võib põhjustada inimese haigestumist või töövõime püsivat alanemist. Tavaliselt saab selle teguri puhul rääkida tema pikaajalisest mõjust töötaja tervisele.

Seega võiks järeldada, et töökeskkonna ohtlikud tegurid põhjustavad tööõnnetusi, kuid kahjulikud tegurid tööga seotud haigusi.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus toob need kaks mõistet siiski üldise ühise nimetaja alla: töökeskkonna ohutegurid. Erinevus on peamiselt mõiste tekkimise mehhanismis.

Eespool nimetatud töökeskkonna ohtlikud tegurid liigituvad niisuguste füüsikaliste ohutegurite alla nagu masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid. Kõik need sündmused on siiski ju seotud mingi füüsikalise nähtusega, olgu selleks siis jõud, elekter vms.

Teisalt võib neid ohutegureid, mis töövigastusi ei põhjusta, kuid põhjustavad tööga seotud haigestumisi, veelkord pisut grupeerida.

Ühed on seotud peamiselt mingi tootmisprotsessiga, töö käigus neid kas kasutatakse (keemilised ja bioloogilised ohutegurid) või tööprotsessi käigus see tekib:

Teised on seotud töö ebaõige ja ebaratsionaalse korraldamisega (füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid) ning siia kuuluvad:

  • Tööpäeva pikk kestus: igaüks meist teab, et tavaliselt töötatakse 8 tundi päevas (40 tundi nädalas) ja enamikul meist on laupäev ja pühapäev puhkepäevad. Samas on küllalt palju neid inimesi, kes on korraga tööl 12 tundi ja vahel rohkemgi. Töötamisega kuni 12-tunnistes vahetuses ei teki tavaliselt probleeme, kuid tervis võib hakata kannatama, kui soovitakse teha veelgi pikemaid vahetusi. Pika tööpäeva peamiseks probleemiks on, et  füsioloogiliselt ei ole inimene kindlasti mõeldud töötama pikki vahetusi, siia tulevad juurde juba vajalik ööpäevasisene uneaeg ja muud sellised aspektid, mis on vajalikud normaalse elu- ja töövõime tagamiseks. On muidugi raske öelda, kas 8 tundi töötada on parim ja 16 tundi juba kindlasti halb, kuid tasuks siiski rõhutada, et lõputult töötada ei suuda ilmselt keegi.
  • Liiga intensiivne töö: väljendugu see intensiivsus siis liiga suures töötempos, füüsilises koormuses või pidevas vaimses pinges. Kahjuks sellisel moel võivad organismi kõik jõuvarud kiiresti ammenduda ning tervisehäired on varmad tulema.
  • Töö ja puhkuse ebaõige vaheldumine töörežiimis: alati ei tähenda see, et töötajatel ei ole tööpäevade vahel puhkepäevi, kuigi ka see võib olla probleem. Siinkohal peetakse silmas eelkõige olukordi, kus tööpäeva siseselt unustatakse ära, et töölaua või tööpingi (masina) tagant on vahel vaja üles tõusta ja selga sirutada. Ei väsi ainult meie keha, vaid väsida võib ka vaim. Ei ole olemas tööd, mille puhul ei ole oluline rõhutada väikesi tööpäevasiseseid puhkepause. Vahet ei ole, kas tehakse oma tööd kontorilaua taga arvutiga, õmmeldakse õmblusmasinaga jne. Samas aga on vaja rõhutada veelkord puhkuse olu lisust  igapäevaselt, -nädalaselt või ka –aastaselt – inimorganism vajab siiski regulaarselt pikemaid ja lühemaid puhkusi ning ainult tööpäevasisesed puhkepausid ei taga piisavat inimese töövõime säilimist.
  • Pikaajaline sunnitud kehaasend: selle puhul ei ole kahjuks ajalist kriteeriumi, millega sundasendis töötamist mõõta. Tegemist on olukorraga, kus inimene ise peab subjektiivselt hindama, mil tööd tegev lihas on väsinud. Kui tööd tehakse püsivalt ühes asendis, võib tulemuseks olla väsimus ning pikema aja möödudes valu ja seejärel kõik ülejäänud füüsilise koormusega kaasnevad sümptomid. Sundasendiks võib olla nii istumine, seismine, kui ka lamamine (autode remontijad, keevitajad mahutis, torulukksepad jne).
  • Lihaste või elundite mingi rühma ülepinge: selle puhul tekivad ülekoormusnähud enim koormatud kehaosas või lihases. Mehhanism ise toimib järgmise lihtsa skeemi järgi: esmalt valu, siis mittespetsiifilised mööduvad sümptomid, seejärel kroonilise haiguse teke ja väljakujunemine ning lõpuks invaliidistumine.

Töökeskkonna ohutegurite realiseerumise tingimused võivad ise olla järgmised:

  • Ohutegur toimib mingil põhjusel väga intensiivselt. Tulemuseks on äge haigestumine, vigastus vms. Klassikaline näide on trauma. Eelsoodumuste ja soodustavate lisatingimuste korral on võimalikeks tagajärgedeks ka allergilised nähud ja ägedad mürgistused.
  • Tagasihoidliku intensiivsusega, ent püsivalt toimiv ohutegur. Tulemuseks on ebasoodsa toime kuhjumine ning krooniline haigusprotsess. Iseloomulik on, et sellisel juhul on haigusnähud eelmisega võrreldes küll tagasihoidlikumad, ent püsivamad ja ravile halvemini alluvamad. Enamike kutsehaiguste puhul on täheldada just sellist haigusprotsessi.
  • Erinevate, ehkki väikese intensiivsusega ohutegurite kombinatsioon. Konkreetne haigus küll ei kujune, kuid organismis kujuneb stress. Stress on väljakujunev      häireolukord vastuseks teatavate välistegurite toimele organismis. See on pigem organismi kaitsereaktsioon, mille käigus mobiliseeritakse toimiva teguri vastu võitlemiseks vahendid ja jõuvarud. Juhul kui need on piisavad, laheneb situatsioon soodsalt, halvemal juhul kujuneb aga ühe või teise iseloomuga haigusprotsess. Stresssituatsiooni püsimine pikema aja vältel kurnab organismi – kujuneb distress, mis teeb võimalikuks haiguse vallandumise juba mistahes suhteliselt tagasihoidliku intensiivsusega teguri toimel. 

Külastusi 11720, sellel kuul 11720

Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks