Avaleht / Tööandjale / Töökeskkond / Töökeskkonna korraldus / Esmaabi töökohal

Esmaabivahendid töökohal

Viimati uuendatud: 23.01.2019

1. jaanuarist 2019 kaotas kehtivuse sotsiaalministri 13. detsembri 1999. a määrus nr 82  „Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine“, mis sisaldas nõudeid ettevõtte esmaabivahenditele.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peab tööandja töökohal tagama esmaabivahendite kättesaadavuse, sealhulgas tööülesannete täitmiseks kasutatavates autodes, traktorites, liikur- ja eritöömasinates.

Erinevad tööalased tegevused hõlmavad erinevaid ohte ja seega on töökeskkondades vaja erinevaid esmaabivahendeid. Mõned töökohad (nt kontorid, raamatukogud) on suhteliselt madala ohutasemega, samas kui teistel töökohtadel (nt tehased, ehitusplatsid) on tihti suurem oht või konkreetne oht. Seepärast sõltub vajaminevate esmaabivahendite nimekiri, kogus ja asukoht paljudest teguritest, sealhulgas ettevõtja suurusest, töötajate arvust, tekkivatest ohtudest, meditsiiniteenuste kättesaadavusest, töötajate hajutusest töökohal, isoleeritud töökohtades asuvatest töötajatest jne. Tööandja ülesanne on tagada vastavalt oma ettevõtte vajadustele sobivad esmaabivahendid sobivas koguses.

Käesolev esmavahendite näidisloetelu on tööandjale abiks esmaabivahendite valikul. Tegemist on soovitusliku nimekirjaga ning see sisaldab vahendeid erinevate kehavigastuste korral esmaabi andmiseks. Sõltuvalt ettevõtte tegevuslaadist ja ohutasemest võib tööandja mõne esmaabivahendi jätta välja või vastupidi, hankida suuremad kogused. Esmaabivahendite kogus peaks olema selline, et katta ka suurema töötajate hulgaga ettevõtte või selle eraldi paikneva struktuuriüksuse potentsiaalne vajadus.

Esmaabivahendid peavad asuma töökohal kergesti ligipääsetavas kohas, mille asukoht peab olema märgistatud. Mootorsõidukis peab esmaabivahendite karp asuma kergesti kättesaadaval kohal. Välitöid tegevad töötajad peavad olema varustatud kaasaskantava esmaabivahendite komplektiga, mille sisu peab vastama tehtava töö ohtlikkusele.

Töökohal, kus riskianalüüsi alusel esineb söövitavate ja muude ohtlike kemikaalide nahale sattumise oht või naha põletusoht, peab olema juurdepääs voolavale kraaniveele. Selle asukoht peaks olema võimalikult lähedal ohtliku protsessi toimumiskohale.

Kui töökohal esineb võõrkeha või kemikaali silma sattumise oht, tagatakse võimalus silmaduši kasutamiseks. Silmaduši asukoht tuleb märgistada asjakohase ohutusmärgiga.

Kui töökohal esineb ohtliku aine riietele sattumise oht või riiete süttimise oht, peab kergesti ligipääsetavas kohas olema seade kannatanu kiireks veega loputamiseks või riiete kustutamiseks. Sellise seadme asukoht peab olema märgistatud asjakohase ohutusmärgiga.

Esmaabikapis ei tohiks olla ühtegi ravimit, sest töötaja ei pruugi olla teadlik tema jaoks võõra ravimi sobimatusest või allergia tekkimisese võimalusest. Seega ravimid, mida inimene võtab, peaks olema temaga kaasas, mitte ettevõtte esmaabikomplektis.

Töökohas tuleb ette näha esmaabiruum, kui see on vajalik töötajate arvu, ettevõtte tegevuse iseloomu või tervisekahjustuste iseloomu tõttu. Arvestada tuleb, et seal peab olema võimalik anda esmaabi, hoida kannatanut kuni arstiabi saabumiseni ja ruumile peab olema võimalik kanderaamiga ligi pääseda. Esmaabiruumiks võib olla ka töötajate puhkeruum, oluline on, et seal oleks võimalik lamada. Kuidas lamamisvõimalus tagatakse jääb tööandja otsustada. Tööandjal tuleb läbi mõelda, kuidas korraldada tervisekahjustusega töötaja tervishoiusasutusse või koju toimetamine vastavalt arsti soovitusele. 

Esmaabivahendite asukoha märgistuseks kasutatavad esmaabimärgid on esitatud sotsiaalministri määruses „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“. Esmaabivahendite korrashoiu eest vastutab tööandja määratud esmaabiandja.

Esmaabivahendite näidisloetelu 

Tööülesannete täitmiseks kasutatavates autodes, traktorites, liikur- ja eritöömasinates nõutavate esmaabivahendite näidisloetelu 

Külastusi 1995, sellel kuul 1995