Tööruumi korraldus

Töökoha/ruumi suurus

Töötamiskoht peab olema kujundatud nii, et töötaja saaks oma asendit muuta ja leida sobiva tööasendi. Töötamiskoha vaba ruumi suurus peab olema arvestatud nii, et töötaja saaks oma tööülesandeid piisava liikumisvabadusega täita. Juhul kui see ei ole võimalik töötamiskoha eritingimuste tõttu, tuleb töötajale ette näha piisav liikumisruum tema töötamiskoha läheduses.

Tööruumid peavad olema küllaldase kõrguse ja pindalaga, mis võimaldab töötajatel tervist kahjustamata oma tööd teha. Töötaja kohta peab tööruumis olema õhuruumi vähemalt 10 m³ (õhuruumi arvestamisel võetakse ruumi kõrgusest arvesse kuni 3,5 m). Ruumala leidmiseks tuleb mõõta ära ruumi pikkus, laius ja kõrgus ning need omavahel korrutada. Näiteks on tavapäraselt lae kõrguseks 2,5 meetrit, sellisel juhul on vaja minimaalselt põrandapinda töötaja kohta 2 meetrit korda 2  meetrit ehk siis 2*2*2,5= 10m³ õhuruumi töötaja kohta. Õigusaktis oleva 10m³ suuruse õhuruumi puhul on tegemist miinimumnõudega mitte soovitusliku sobiva tööruumi suurusega.

Kui kujutada ette põrandapinda, mille suurus on 2*2 meetrit, siis on tegemist ikkagi suhteliselt väikese pinnaga. Tööruumi suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka töö tegemiseks vajalikku mööblit, seadmeid ja muid töövahendeid. Arvestada tuleb milliseid tööliigutusi töötaja tegema peab ja kas tal on piisavalt ruumi, et tööliigutusi teha nii, et ei oleks pidevat ohtu ennast näiteks vastu laua serva ära lüüa. Kui näiteks töötaja tööiseloomust tulenevalt tuuakse tema töökohale pakke või materjale, peab sellisel töökohal olema selleks piisavalt ruumi.

Mööbli valikul ja paigutamisel tuleb arvestada ka seda, et töötaja saaks oma töökohale liikuda vabalt st koridoride ja vahekäikude laius peab olema piisav arvestades kui palju töötajaid liikumisteid kasutab. Samuti tuleks vaadata, mis asub liikumistee vahetus läheduses, näiteks teravate nurkadega kapid, riiulid. Lähtuda võiks evakuatsiooniteedele kehtestatud minimaalsest laiusest, mis on 900 mm (ainult teatud tingimustel), üldjuhul peavad evakuatsiooniteed olema 1200 mm laiad.

Sisekliima

Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv ning tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite eripära ning tehnoloogilise protsessi laadi.

Õigusaktides ei ole numbriliselt määratud ettenähtud vahemikke temperatuurile või õhuniiskusele ning õhu liikumise kiirusele.

Soovituslikud parameetrid

Soovituslikud temperatuurivahemikud lähtuvalt töö laadist on järgmised:

• töödel, mida tehakse istudes ja mis ei nõua füüsilist pingutust, 20–25 °C;
• töödel, mida tehakse istudes või seistes ehk mis on seotud käimisega ning millega kaasneb mõningane füüsiline pingutus, 19–24 °C;
• töödel, mis on seotud käimisega, väiksemate (kuni 1 kg) toodete või esemete teisaldamisega seistes või istudes ja mis nõuavad teatud füüsilist pingutust, 17–23 °C;
• töödel, mida tehakse seistes, mis on seotud käimisega, väiksemate (kuni 10 kg) raskuste kandmisega ning millega kaasneb mõõdukas füüsiline pingutus, 16–22 °C;
• töödel, mis on seotud pideva liikumisega, suuremate (üle 10 kg) raskuste teisaldamise ja kandmisega ning mis nõuavad suurt füüsilist pingutust, 15–20 °C.

Inimesed tunnevad ennast mugavalt, kui õhu suhteline niiskus on 40–70%.

Liiga madal suhteline niiskus põhjustab teatud osal inimestest silmade kipitust kuni põletiku tekkimiseni, ninaverejooksu või limaskestade kuivamist. Liiga kuiva õhu korral tuleks üle vaadata ruumide koristamise meetodid ja korraldus, uurida põranda- ja seinakattematerjalide koostist, eesmärgiga vähendada tolmu sisaldust õhus ja staatilise elektri olemasolu.

Liiga kõrge suhteline niiskus (85% ja enam) soodustab mikroorganismide (hallitusseente) arengut – seda eelkõige ruumi nendes piirkondades, mis on halvasti tuulutatud ja kus on õhu temperatuur keskmisest madalam. Hallitusega kokkupuude võib inimesel põhjustada allergiat.

Halb sisekliima tekitab tööruumides viibides ebamugavust, avaldab negatiivset mõju inimese töövõimele ning võib tekitada terviseprobleeme. Sümptomid taanduvad ja kaovad järk-järgult, kui tööruumist/hoonest lahkuda.

Halva sisekliima tundemärgid on:

• silmade, nina või kurgu limaskestade ärritus
• nahaärritus
• peavalu või raskustunne peas
• ebaloomulik väsimus või keskendumisraskused, iiveldus ja pearinglus

Halb sisekliima võib mõjutada mitmete haiguste kulgu, eelkõige puudutab see hingamisteede nakkusi ja selliseid seisundeid nagu astma, bronhiit ja põskkoopapõletik.

Töötajate kaebused on peamiseks signaaliks, millal tööandja peaks mõtlema töökeskkonna soojusmugavuse parameetrite kontrollimisele käepärast olevate indikaatormõõtevahendite abil. Soovitatav on, et vähemalt kahte töökeskkonna soojusmugavuse parameetrit – õhu temperatuuri ja suhtelist niiskust – saaksid töötajad ise soovi korral kontrollida.

Tuuletõmbus või liigne õhu liikumise kiirus vähendab samuti töötaja soojusmugavust, põhjustades kogu keha või mõne kehapiirkonna alajahtumist. Suured aknad põhjustavad eriti külmal aastaajal õhuvoolu teket, seetõttu on soovitatav kaitsta töökohti klaasitud akende pindadelt kiirguva külma, soojal aastaajal aga päikesekiirguse eest. Küttekehad peaks asetsema nii, et need väldiks külma õhuvoolu teket. Samuti on soovitatav, et töökohad ei asuks ventilatsioonisüsteemi sissepuhkeavade lähedal. Õhujaotuskasti või muu õhujoa suunamise ja hajutamise vahendi kasutamine aitab vähendada õhu liikumise kiirust töökohal.

Loe lisaks kuumusest tööl SIIT. 

Ventilatsioon

Ventilatsiooniks nimetatakse õhuvahetust siseruumides. Õhuvahetus on vajalik selleks, et ruumides oleks puhas ja värske õhk ning et ruumiõhu saasteained oleksid tervisele ohutul tasemel. Õhuvahetuse puudumisel saastub siseruumide õhk üsna kiiresti. Sissehingamisel tarvitatakse ära õhus olev hapnik ning välja hingatakse süsihappegaas, mis aga üle normi tõustes muudab inimese väsinuks. Samuti on vaja korralikult ventileerida niiskeid ruume, sest liigne niiskus kahjustab tervist ja võib rikkuda ka hoone. Ventilatsiooniga viiakse välja ka halb lõhn ja liigne tolm. Tootmishoonetes on vaja ventileerida inimesele ohtlikud tootmisprotsessis tekkivad kemikaalide aurud ja tolm.

Töökohtadel peab olema piisav õhuvahetus – see, mis on piisav, sõltub ruumist ning seal tehtavatest töödest. Värkse ja puhas õhk peaks tööruumidesse tulema väljast, kust see suunatakse tööruumidesse. Oluline on, et õhuvõtukoht oleks eemal korstendest või muudest õhulõõridest, mis võivad siseruumidesse suunatavat õhku saastada.

Ventilatsioonisüsteem peaks ruumidest välja viima ja värske õhuga segama ruumides olevat sooja ja niisket õhku ning tagama töötajatele piisavalt värsket õhku, tekitamata tuuletõmbust ja ebamugavustunnet. Kui tööruumides kasutatakse seadmeid, mis tekitavad töötades soojust, tolmu, heitgaase, aure või muud siseõhu saastet, on vajaliku õhuvahetuse tagamiseks tarvis rohkem värsket õhku.

Piisava õhuvahetuse võivad mõnel juhul tagada ka aknad või õhutusavad, kuid kus on vajalik tõhusam õhuvahetus, tuleb kasutada regulaarselt hooldatud mehaanilist sundventilatsiooni.

Õhuvahetus on ka üks teguritest, millest sõltub töötaja soojusmugavus. Soojusmugavus moodustub keskkonnateguritest (nt niiskus, soojusallikad töökohal) ja töötajast endast sõltuvatest teguritest (nt riietus, töö füüsiline raskus). Erinevate töötajate erinevad eelistused teevad kõigile sobiva siseruumide temperatuuri määramise keeruliseks. Näiteks töökohtades, kus ei ole tegemist füüsilise tööga (kontorid), peaks siseruumide temperatuur olema kõrgem, kui töökohtades, kus töö on füüsiliselt raskem.