Isikukaitsevahendite valimine

Terviseriskide vältimisel või vähendamisel tuleb alati eelistada ühiskaitsemeetmeid ja –vahendeid isikukaitsevahenditele. Ehk kui töökeskkonda on võimalik muuta ohutumaks kõigi jaoks korraga, siis tuleb seda eelistada töötajapõhisele lähenemisele. Seega varustab tööandja töötajad isikukaitsevahenditega juhul, kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei saa muul viisil vältida.

Tööandja selgitab isikukaitsevahendite kasutamise vajaduse töökeskkonna riskianalüüsi käigus. Ohutegurite, mille puhul võib olla vajalik kasutada isikukaitsevahendit, kaardistamisel on heaks abivahendiks Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 "Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord" lisades olevad tabelid. Ohutegurite väljaselgitamise järel hinnatakse kaitsevajaduse suurus ning määratakse isikukaitsevahendi nõutavad kaitseomadused. Töökeskkonnas või tööprotsessis toimunud muutuste korral tuleb hindamist korrata. Isikukaitsevahendeid valides ja nende kasutamise korda määrates peab tööandja arvestama töötajate ja töökeskkonnavolinike ettepanekutega. Kui töötaja tunneb, et ilma isikukaitsevahendita töötamine põhjustab ohtu tema tervisele, tuleb tal tööandjaga koos läbi mõelda, kas isikukaitsevahendi kasutamine on vajalik.

Täpsema isikukaitsevahendite kasutamise vajaduse ja selle omadused selgitab tööandja välja töökeskkonna riskianalüüsi käigus. Isikukaitsevahendit valides peab tööandja hoolitsema selle eest, et isikukaitsevahend:

• vastaks kaitsevajadusele;
• ei põhjustaks kandjale liigset koormust ega vähendaks töötaja nägemist või kuulmist korrigeerivate vahendite toimet;
• sobiks kasutajale;
• sobiks kasutada kindlates tööoludes;
• vastaks ergonoomikanõuetele;
• oleks kooskõlas töötaja terviseseisundiga.

Isikukaitsevahend peab sobima kasutaja kehaehitusega. Seda valides tuleb pöörata tähelepanu isikukaitsevahendi reguleerimis- ja kinnitusvahenditele ning suurusele. Mitme isikukaitsevahendi kasutamisel, peavad need omavahel sobima. Isikukaitsevahendite valikul ja kasutamisel on hea konsulteerida nende edasimüüja või pädeva töötervishoiuteenuse osutajaga.

Isikukaitsevahendid liigitatakse ohutegurite võimaliku tervistkahjustava toime alusel kolme ohukategooriasse.

I kategooria hõlmab üksnes järgmisi minimaalseid ohte:

a) pindmine mehaaniline vigastus (nt aiatöökindad, sõrmkübar);

b) kontakt nõrgatoimeliste puhastusvahenditega või pikaajaline kontakt veega (nt kaitsekindad tööks pesuainete lahjendatud lahustega);

c) kontakt kuumade pindadega, mille temperatuur on kuni 50 °C (nt töökindad, kaitsepõll);

d) silmade kahjustus päiksevalgusega kokkupuutumise tõttu (muu kui päikse poole vaatamine) (nt päikeseprillid);

e) mitteäärmuslikud keskkonnatingimused (nt peakatted, hooajariietus, jalatsid).

II kategooria hõlmab muid kui I ja III kategoorias loetletud ohte.

III kategooria hõlmab üksnes ohte, millel võivad olla väga tõsised tagajärjed, nagu surm või pöördumatu tervisekahjustus, ning mis on seotud järgmisega:

a) tervisele ohtlikud ained ja segud;

b) keskkonnad, milles valitseb hapnikunappus;

c) kahjulikud biotoimeained;

d) ioniseeriv kiirgus;

e) kõrge temperatuuriga keskkond, mille mõju on võrreldav mõjuga, mida avaldab õhutemperatuur, mis on vähemalt 100 °C;

f) madala temperatuuriga keskkond, mille mõju on võrreldav mõjuga, mida avaldab õhutemperatuur, mis on – 50 °C või vähem;

g) kõrgelt kukkumine;

h) elektrilöögid ja elektripinge all olevate detailidega töötamine;

i) uppumine;

j) käsimootorsaagide põhjustatud lõiked;

k) kõrgsurvejoad;

l) kuulihaavad või noatorked;

m) kahjulik müra.