Esmaabiandja

Esmaabi korraldamisel peab tööandja hoolikalt kõik vajalikud etapid läbi mõtlema, sest õigeaegsest ja oskuslikust esmaabist võib sõltuda inimese elu ja edasine tervis. Abi peab olema kättesaadav igas tööga seotud olukorras ja ettevõtte juhi ülesanne on püüda seda organiseerida nii, et tehtud oleks kõik suutmaks, mis tahes olukorras, kannatanut elus hoida kuni arstiabi saabumiseni. 

Tööandja määrab esmaabi andmiseks töötajate hulgast vähemalt ühe esmaabiandja, kuid arvestades

• töötajate arvu;
• tervisekahjustuste esinemise sagedust;
• ettevõtte piirkondlikku jagunemist;
• tegevuse iseloomu;

on võimalik, et tuleb määrata mitu esmaabiandjat. Kui ettevõte asub mitmes territoriaalselt eraldatud struktuuriüksuses või tehakse töid vahetustega, peab igas struktuuriüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabiandja. Oluline on järgida põhimõtet: igal ajahetkel, igas tööga seotud olukorras peab olema tagatud, et õnnetuse korral oleks kiiresti kättesaadav esmaabi anda oskav inimene. Esmaabiandjate arvu määramisel võiks arvestada olukorraga, et õnnetus võib juhtuda ka selle inimesega, kes oskab esmaabi anda. Lisaks tasub meeles pidada, et töötaja, kes on ainus esmaabiandja, võib olla hoopis puhkusel, haiguslehel või mingil muul põhjusel töökohast eemal. 

Nähtavale kohale tuleb paigutada nende töötajate andmed (nimi ja telefoninumber), kes oskavad abi anda. Samuti võiks tööandja informeerida töötajaid ka muul viisil (näiteks töötajate koosolek, ettevõtte intranetis). Kui esmaabiandjad ettevõttes vahetuvad, siis peab sellekohane info jõudma ka töötajateni. Oluline on, et õnnetusjuhtumi korral, kui on vaja kiiresti tegutseda, teaksid kõik töötajad, kelle poole pöörduda esmaabi saamiseks. Nähtavale kohale tuleb panna ka hädaabinumber 112.

Tööandja saab ettevõttes määratud esmaabiandjad esitada TEIS iseteeninduses siit.

Töökohas tuleb ette näha esmaabiruum, kui see on vajalik töötajate arvu, ettevõtte tegevuse iseloomu või tervisekahjustuste iseloomu tõttu. Arvestada tuleb, et seal peab olema võimalik anda esmaabi, hoida kannatanut kuni arstiabi saabumiseni ja ruumile peab olema võimalik kanderaamiga ligi pääseda. Esmaabiruumiks võib olla ka töötajate puhkeruum, oluline on, et seal oleks võimalik lamada. Kuidas lamamisvõimalus tagatakse jääb tööandja otsustada. Tööandjal tuleb läbi mõelda, kuidas korraldada tervisekahjustusega töötaja tervishoiusasutusse või koju toimetamine vastavalt arsti soovitusele. 

Esmaabiandjal on kohustus kontrollida regulaarselt esmaabivahendite olemasolu ja vastavust ettevõtte vajadustele. 

Esmaabiandjaks saab olla ainult asjakohast koolitust saanud töötaja. Esmaabiandjale korraldab väljaõppe tööandja. Koolituse sisu on määratud tervise- ja tööministri määrusega nr 50 "Töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikme ja esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse kord täienduskoolitusasutuses".

Esmaabiandja õppekava peab eelkõige hõlmama järgmisi teemasid:

• õnnetusolukorra hindamine, õnnetusolukorras tegutsemine (sealhulgas paanikaga toimetulek) ja hädaabi kutsumine, kannatanu seisundi hindamine (sealhulgas kannatanu asendi muutmisega seotud ohud), esmaabi olemus ja üldpõhimõtted, välistingimustes abiandmise iseärasused, edasise tervisekahju ennetamine;
• eluohtlikud seisundid, nende äratundmine ja hädavajalikud tegevused (sealhulgas infarkti, insuldi ja kopsuvigastuse korral);
• esmaabi teadvusetuse korral – vabade hingamisteede tagamine, hapnikupuudusest põhjustatud ajukahjustuse ennetamine, võõrkeha eemaldamine hingamisteedest, elustamine (sealhulgas elustamisaparaadi AED kasutamine);
• esmaabi vigastuste korral – keha pindmised ja sügavad vigastused, sisemised ja välised verejooksud, verejooksu peatamise võtted, haavade sidumise võtted ja reeglid, luumurdudega kaasnevad ohud, lahastamise reeglid ja lahastamisega seotud ohud,
• liigesetraumad (sealhulgas nihestused ja nikastused), erinevate kehaosade põrutused ja muljumised, silmakahjustused;
• esmaabi uppumise, mürgistuse, söövituse, põletuse, külmakahjustuse ja elektrilöögi korral;
• meditsiinilise šoki olemus ja šokiseisundis kannatanu abistamine;
• esmaabi äkkhaigestumise (näiteks epilepsiahoog, diabeetiline kooma, anafülaktiline šokk, minestus, astmahoog, kõhuvalu) korral;
• esmaabivahendite valik ja kasutamine töökohal.

Tööandja korraldab esmaabi andvale töötajale oma kulul väljaõppe hiljemalt ühe kuu jooksul alates tema määramisest, väljaõpe peab olema vähemalt 16-tunnine. Iga kolme aasta järel tuleb esmaabiandja saata täiendusõppele, kestusega kuus akadeemilist tundi. Väljaõppe ja täiendusõppe ajal tuleb esmaabiandjale maksta keskmist tööpäevatasu.

Esmaabiandja ei pea koolitust läbima, kui ta on samaväärse koolituse läbinud kuni kolm aastat enne esmaabiandjaks määramist. Esmaabiandja ei pea täienduskoolitust läbima, kui ta on samaväärse koolituse läbinud kuni kolme aasta jooksul pärast eelmist esmaabiandja koolitust.

Samuti ei pea esmaabiandjale koolitust korraldama juhul, kui esmaabiandja igapäevane töö eeldab erakorralise meditsiini, anestesioloogia, intensiivravi või kiirabi teenuse osutamist. 

Väljaõppe ja täiendusõppe korraldamine

Esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse võib läbi viia täienduskoolitusasutuse pidaja vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele.

Täienduskoolitusasutuse pidajana tegutsemiseks esitab täienduskoolituse läbiviija majandustegevusteate. Täienduskoolitusasutuse pidaja avalikustab Eesti Hariduse Infosüsteemi kaudu täienduskoolitusasutuse õppekavarühmad, milles täienduskoolitust läbi viiakse, täienduskoolituse läbiviimise tegevusloa väljaandmise aluseks olnud õppekavad, tegevusloa andmed, asutuse kontaktandmed ja veebilehe aadressi.

Täienduskoolitusasutuse pidaja avalikustab oma veebilehel täienduskoolituse õppekorralduse alused, täienduskoolituse õppekavad, täienduskoolituskursusega seotud täiskasvanute koolitajate nimed koos nende kompetentsust tõendava kvalifikatsiooni, õpi- või töökogemuse kirjeldusega, loakohustusega täienduskoolituse läbiviimiseks antud tegevusloa andmed ning täienduskoolitusasutuse tegevuse kvaliteedi tagamise alused.