Ukrainlanna Eestis

Tere kõigile! Minu nimi on Myroslava, olen Ukrainast ja elan Eestis alates 18. märtsist 2022. Olen elukutselt ajakirjanik ja töötan Tööinspektsioonis kommunikatsioonispetsialistina. Ja selles päevikus kirjutan, kuidas läheb minu kohanemine ja pesapunumine võõral maal. 

Juhist, õnnetusest ja saamata jäänud tulust

11.04.2024

Taas üks huvitav lugu elust enesest.

See juhtus enne aastavahetust. Veokijuht vedas pühadeks jõulukuuski ja jäi navigatsooniseadme õnnetu vea tõttu liiga madala silla alla kinni. Kahjustada said auto, haagis ja loomulikult ka puud.

Veoki remondiks kulus 2300 eurot. Maksis muidugi juht, sest tema oli ju süüdi. Peale selle istus tööandja maha, hindas masina sunnitud seisakuaega ning arvestas ka äriliselt, et kui kogu tema kaup (jõulupuud) oleks sihtkohta jõudnud ja maha müüdud, siis teeninuks ta umbes 5000 eurot, aga võimalik, et enamgi. Seega oli tal täielik õigus nõuda juhilt saamata jäänud tulu. Nii ta kohe ka tegi. Ja kui töötaja oli kuuldud summast šokis, pakkus tööandja heldelt, et ettevõte maksab sellest 20%. Ülejäänud summa, umbes 6000 eurot, tuleb aga töötajal oma taskust välja käia. Või oma tulevasest palgast. See tähendab, et töötajale pakuti mitte vähem heldelt järgmiseks kuueks kuuks peaaegu tasuta tööd.

Infarktieelses seisundis autojuht helistas tööinspektsiooni. Tema palgast oli juba kinni peetud 1000 eurot, leiva ja vee eest tasumiseks jäi veel alles 200 eurot. Pikemalt mõeldes jõudsin järeldusele, et kui sa ei tea oma õigusi, siis kasutatakse su teadmatust mõnuga ära.

Alustame sellest, et tööandjal ei ole õigust oma ärilisi riske saamata tulu eest töötajale üle kanda. Tööandja pidi ise kindlustama oma vara, autod, lasti ja ka jõulupuud.

Töötajale rahaliste nõuete esitamiseks pidi ta eelnevalt sõlmima temaga varalise vastutuse kokkuleppe. See omakorda on ülimalt kaalukas dokument, kuhu ei saa kirjutada vabas vormis, et „kui töötaja satub avariisse, siis peab ta mulle hüvitama veoki maksumuse“. Ei, varalise vastutuse kokkuleppes peab olema selgelt kirjas, mille eest töötaja täpselt vastutab, millist tasu ta selle eest iga kuu saab (mis on samuti oluline!) ja kui, jumal hoidku, midagi juhtub, siis millise summa on ta sunnitud hüvitama. Pealegi seob selle kokkuleppe viimane punkt makstava summa proportsionaalselt töötaja palgaga. See tähendab, et kui tööandja maksab töötajale pisut rohkem kui miinimumpalka, siis ei saa ta kehtestada saja tuhande euro suurust rahalist vastutust!

Või noh, muidugi saab, aga Eesti kohtupraktikas pole veel juhtunud, et bussi- ja veoautojuhtidelt oleks sellise summa eest rahaline vastutus välja mõistetud, sest vaidluse korral lähtub kohus või töövaidluskomisjon tööandjale tekitatud tegeliku kahju suurusest. Kindlasti võetakse arvesse ka süü astet ja juhtumi tegelikke asjaolusid. Põhimõtteliselt selgitatakse välja, kas juht ajas auto meelega teelt välja või juhtus see mingitel muudel asjaoludel.

Võtame näiteks paar hiljutist kohtulahendit.

1. Bussijuht sõitis peatusest väljudes ja eessõitvatest bussidest möödudes otsa laternapostile. Kahju oli 2100 eurot, tööandja nõudis 1100 eurot. Kohus otsustas, et juht peab tasuma 300 eurot. 

2.  Bussijuht sõitis ristmikul vastu piirdeaeda. Kahju oli 2300 eurot ja tööandja nõudis 1600 eurot. Buss ei olnud kindlustatud. Juhilt mõisteti lõpuks ettevaatamatu sõidu eest välja 300 eurot. 

3. Bussijuht sõitis garaaži territooriumil teise bussiga kokku. Kahju oli 2600 eurot, tööandja nõudis 1700 eurot. Bussil ei olnud kaskokindlustust. Juhi palk oli 1400 eurot bruto. Töötaja vaidlustas kohtus tööandja väite, et ta rikkus töölepingut raske hooletuse tõttu. Kohus leidis, et tegemist oli ettevaatamatusega ja mõistis hüvitiseks välja 400 eurot.

Aga tuleme nüüd tagasi jõulukuuskede teema juurde. Töötaja ja tööandja ei olnud rahalise vastutuse kokkulepet sõlmitud. Samuti ei olnud töötaja andnud kirjalikku nõusolekut, et tööandja võib pidada kinni osa tema töötasust. Siinkohal ei tohiks tööandja unustada, et saamata jäänud töötasu korral võib töötaja töösuhte erakorraliselt üles öelda. Samal ajal aga ei tühista keegi juhi vastutust.

Vaidluse tekkimise korral ja edasises menetluses arvestatakse kindlasti ka sõidukogemust: kas juht võis ohtu ette näha, kas tegemist oli hooletusega või püüdis ta sel moel vältida veelgi tõsisemaid tagajärgi, millised olid ilmastikutingimused jne. Igal juhul soovitame teil säilitada rahu ja mitte teha rutakaid otsuseid. Enne (tööandja poolt heast südamest pakutud) varalise vastutuse kokkuleppe allkirjastamist on vaja hinnata juhtunu kõiki asjaolusid, küsida dokumente, mis kinnitavad nõutava hüvitise suurust ja selle arvutamise viisi, ning alles siis langetada otsus.

Raskustest ja riskianalüüsist

08.02.2024

Juba kunagi varem lubasin luua uue rubriigi. Nüüd on see tehtud. Nimetagem seda nii: „Teie kommentaaride jälgedes“ või lihtsalt: „Millest nad meile kirjutavad?“ Kommentaarid on üks tagasiside vorme ja me suhtume sellesse täie tõsidusega.

Viimasel ajal on enim kõneainet tekitanud teema raskuste tõstmine tööl.

Mida juristid selle kohta ütlevad? Seda, et seadus ei näe raskuste tõstmisel ette konkreetseid piiranguid. Noh, sest me kõik oleme, vabandust väga, erineva kaliibriga. Kõiki ei saa võtta ühe mõõdupuu järgi, nii et üks number sobiks kõigile. Üks võib vagunit liigutada, teine aga samal ajal vaid 10 kilogrammi sikutada. Seetõttu on tööandja kohustatud hindama ja analüüsima raskuste liigutamisega seonduvaid terviseriske. Selleks on välja töötatud spetsiaalne meetod, mis võtab arvesse nii transporditava eseme kaalu, selle liigutamiseks kuluvat aega kui ka kehaasendit.

See tähendab, et kui tööandja mõtles ja otsustas, et näiteks iga tema laotöötaja võib vahetuse jooksul 16-kilogrammist raskust käsitsi liigutada rohkem kui 500 korda, siis töökoha riskianalüüsi abil saab ta teada, kas see ületab mõistlikkuse piire või mitte. Tööandja peab olema realist ning olema valmis töökorraldust täielikult muutma või vähemalt kasutusele võtma tehnilised abivahendid, nagu näiteks tõstukid ja kärud.

Kuidas on inimesed seda teemat kommenteerinud? Kõigepealt selgub, et paljud ei ole töökoha riskianalüüsist isegi midagi kuulnud. Sisuliselt on nendes töövaldkondades, kus raskeid esemeid liigutatakse ja tõstetakse, seis halb.

Kohati lausa täiesti nutune: „Mul on vanust kõigest 29 aastat, kuid olen raske tööga juba endal selja ära rikkunud. Kui ma ei taha ratastoolis lõpetada, siis pean kastide tassimise lõpetama. See on aga teinud töö leidmise veelgi keerulisemaks.“

Ja veel üks kurb kogemus: „Kõigepealt allkirjasta kõik paberid ja nõustu kõigega, mis seal seisab. Hakkad tööle, ja kui alguses ei peagi sa raskusi tõstma, siis ajapikku see vajadus tekib. Kuna oled oma töös nii sees, siis sa ei märkagi seda. Järgnevad seljaprobleemid. Lähed arsti juurde oma muret kurtma, kuid keegi ei saa sind aidata. Sind ei pandud ju asju tassima, ise sa tegid seda. Ka paberite järgi, mille allkirjastasid, olid kõigest teadlik. Tegemist on kurva nõiaringiga :( .“

„Meie seadustes on kõikjal märge „tööandja äranägemisel“,“ mainitakse ühes kommentaaris pettunult ja teises kirjutatakse: „Lühidalt öeldes ei määratle seadus tegelikult mitte midagi, seega on mõttetu lugeda esimesest lausest kaugemale. Seadustes on kirjas, et „võimalikud variandid“. Nii soovitatakse tõsta korraga 50 kg või mitu korda 20 kg. Vot sellised on võimalikud variandid...“

Veel soovitati minna ehituspoodi, proovida seal tõsta 30–50 cm laiuseid telliseplokke ja kujutada endale ette, kui rasket tööd veel ehitajad teevad:

„Müürsepp laob vahetuse käigus umbes 100 tellist, kuid enne viib ta kivid käsitsi kaubaaluselt tööalale ja tõstab need kahe meetri kõrgusele tellingule. Kas see käib kokku tööohutuse normidega? Mitme aastaga kuluvad tavalisel inimesel sellise töö juures läbi liigesed, sidemed ja kõõlused?

Kui kõike seda nüüd endale ette kujutada, siis saame aru küll, et tegemist on tõesti raske tööga. Aga kas te olete sellest oma tööandjaga rääkinud? Kas teavitasite teda, et töötate oma võimete piiril?

„Massöör ütles mulle, et naised ei tohiks tõsta mõlema käega kokku rohkem kui 5 kg. Seega on 5-liitrise supipoti liigutamine naiste jaoks maksimumraskuseks... ja veelgi enam noorte naistöötajate jaoks.“

Nõus, oma tervist peab hoidma. Seetõttu soovitavad meie töökeskkonnaeksperdid alati enne raske tööga alustamist tööandjalt küsida, mitu tundi on tema töötajatel lubatud raskusi tõsta ja milline on maksimaalne lubatud kaal, mida tohib tõsta. Ja küsige ka julgelt, mida täpselt tähendab teie tööülesannete puhul „väike koormus“.

Lõpetuseks, nagu meile soovitati: „Tööinspektsioon, saatke see postitus tööandjatele, mitte ärge pange seda üles Facebooki seinale.“ Tahame öelda, et tööinspektsioon loodi 105 aastat tagasi peamiselt selleks, et anda selgitusi nii tööandjatele kui ka töötajatele. Ja mõlemale poolele samaväärselt. Soovime, et Eestis valitseksid selged töösuhted ja turvaline ning tervislik töökeskkond.

Aga ka tööandjad on erinevad. Hoolivad tööandjad teavad juba ette, et riskianalüüs on miski, mis tuleb enne töö algust ära teha. Nad helistavad inspektsiooni ja küsivad, kas 8-kilone tolmuimeja on koristaja jaoks raske ning mida nad saavad teha oma töötajate heaks, et nende tööd kergendada. Või pärast riskianalüüsi paigaldavad nad spetsiaalse tõstuki raskete puituste tõstmiseks.

Hoolimatud tööandjad aga kasutavad ära oma töötajate teadmatust ja unistavad ilmselt tasuta tööjõust, unustades, millises sajandis nad elavad. Ja kuna nõudlus loob pakkumise, on endiselt töötajaid, kes on valmis oma tervist rikkuma ja üleliigseid küsimusi mitte esitama.

Lisaks on tööandjaid, kes oma teadmatuse või kogenematuse tõttu on jätnud sellised asjad tähelepanuta ega ole hinnanud suurte raskuste tõstmisega kaasnevaid terviseriske. Uskuge mind, ka teadmatust tuleb ette ja mõnikord tuleb seda tööandjatele ka öelda.

See tähendab, et kui teie töökohal ei ole riskianalüüsi tehtud, siis kirjutage sellest oma tööandjale. Või tehke seda ise vastavalt juhistele. Kui tuvastatakse kõrged riskitegurid ja tööandja ei kipu midagi ette võtma, siis on teil õigus raskuste tõstmisest keelduda. Lihtsalt ärge unustage, et kõik taotlused ja otsused tuleb esitada kirjalikult.

Muide, kui soovite teada, kas teie ettevõte on riskianalüüsi teinud, klõpsake siin.

Kui soovite raskuste teisaldamise kohta rohkem teada saada, siis lugege siit.

"Ma ei tea, kelle lehm sulle jala peale astus, aga kindlasti mitte minu oma!"

25.01.2024

Viimasel ajal on Tööinspektsioon saanud rohkelt kõnesid tööõnnetuste kohta. Või pigem kaebuseid tööõnnetuste varjamise kohta. Enamus juhtudel on inimesed tekkinud olukordades ise süüdi, sest puuduvad teadmised oma õiguste ja kohustuste kohta.

Lehm astus farmitöölisele jala peale. Reedel. "No ikka juhtub..." – mõtles tõsine mees ja ei öelnud kellelegi midagi. Pärast kodus veedetud nädalavahetust pidi ta esmaspäeval haiglasse minema, sest jalg oli paistes ja nägi välja nagu oleks halvatud. Luumurd, kips, kargud, haigusleht. Loomulikult rääkis töötaja tööandjale sellest mis juhtus ja ka haiguslehest. Tööandjal oli kahju, et nii läks, soovis kiiret paranemist ja oligi kõik...

Alles hiljem sai töötaja aru, et tegemist oli tööõnnetusega. Kuid juba oli hilja. Ta küll üritas asja selgitada, kuid kasutult, sest juhtumit ei olnud registreeritud ja uurimist läbi viidud. Seetõttu ei saanud ta täielikku haigushüvitist. Ka tööandja tõstis käed üles: ise olid süüdi, et läksid haiglasse kodust, mitte farmist. Nii et ma ju ei tea, kelle lehm su jala murdis, neid on Eestis palju...

Umbes samamoodi reageeris üks teine tööandja, kui sai teada, et tema töötaja vigastas masinaga kätt. Kuna see juhtus tööpäeva lõpus, ei olnud ka kolleegid täpselt kursis mis toimus. Nad lihtsalt aitasid töölise autosse ja sõidutasid koju... Paraku armsad koduseinad ei aidanud ja juba samal öösel tuli kutsuda kiirabi. Arst mitte ainult ei andnud esmaabi, vaid vormistas juhtunu ka tööõnnetuseks ning selgitas, mis vahe on kodus saadud traumal ja tööõnnetusel. Tööandja aga ütles, et ta ei registreeri juhtunut tööõnnetusena, sest kiirabi kutsuti kodust. Seega õnnetus juhtus ju kodus...

Antud juhtumiga jõuti lõpuks kohtusse, kus mõlemad osapooled kaotasid hulga närvirakke. Töötaja pidi tõestama, et tegemist ei olnud "kuratliku vandenõuga" koos "teiste jõugu liikmetega" (töökaaslastega), lootuses tööandjalt raha "välja pressida", vaid tegelikult juhtus ka tööõnnetus. Teisalt on osade juhtumite puhul ette tulnud kokkumängu, mis aga tekitanud pahaaimamatule tööandjale paksu pahandust...

Seetõttu on väga oluline, et tööülesannete käigus saadud vigastused registreeritakse kohe, mitte mitu päeva hiljem. Näiteks võib kergest jalavigastusest, mis pealtnäha ei takista töö tegemist, teatada ülemusele, vahetuse juhile või töödejuhatajale ehk vastutavale isikule. Kõigil meil on erinev valulävi ja näiliselt süütu nihestus võib lõpuks osutuda lahtiseks luumurruks.

Samuti on oluline veenduda, et haiguslehele tehtaks märge tööõnnetuse kohta ja arst peab Tööinspektsioonile kohe teada andma sellest, et määras töötajale ajutise töövõimetuse. Seejärel teavitab Tööinspektsioon sellest omakorda tööandjat, kes peab algatama juurdluse, et välja selgitada, kas tegemist ikka oli tööõnnetusega või mitte. Kui töötaja on haiguslehel, peab ta hiljemalt 13 päeva pärast õnnetust esitama selle kohta aruande Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas.

Nüüd ka sellest, mis kõige rohkem kirgi kütab. Nimelt tavalise haiguslehe puhul maksab esimese kolme haiguspäeva eest töötaja ise, 4.-8. päeva eest tööandja ja alates 9. päevast haigekassa, kuid ainult 70 protsendi ulatuses töötasust. Kui aga haiguslehel on märge tööõnnetus, siis hakkab haigekassa haigushüvitist maksma kohe alates esimesest päevast ja täies ulatuses. Lisaks on olemas ka selline punkt nagu kahju hüvitamine (raha ravi, ravimite eest jne). Seetõttu on tööandjal mõnikord kergem öelda, et lehm tallas töötaja jalgadel koduteel, kui tegeleda aruannetega ja maksta ravi eest.

Eriti levinud on see, et tööandja lubab kõik probleemid lahendada, kuid ei tee seda.

Võtame ühe hiljutise näite. Katusepanija kukkus kohe esimesel tööpäeval katuselt alla. Tööandja viis töötaja ise haiglasse, lubas toetust ja muid pudrumägesid. Palus mitte muretseda ja lihtsalt paraneda.  Kui tööandja sai aga teada, et töötajal on selgroo murd, millest taastumine võtab aega väga kaua, siis kandis ta talle üle 200 euro suuruse abiraha, kustutas vaikselt töötaja andmed töötamise registrist ja haihtus. Ei mingit kõnet, ei mingit kirja. Ja muidugi töölepingut ka mitte. Nii ei saanud vaene töötaja kindlustusest sentigi, olles ise selgroo murruga ja rahata välisriigis...

Loomulikult kirjeldan ma siinkohal äärmuslikke juhtumeid, mida esineb harva. Lõppude lõpuks ei helista inimesed Tööinspektsiooni selleks, et arendada sooja vestlust või kiita oma tööandjat (töötajat), vaid üha enam selleks, et saada konsultatsiooni ja esitada kaebusi. Ma ei soovi kellelegi halba, kuid siiski tasub minna Tööelu.ee kodulehele ja sealt tööõnnetuste kohta lugeda. Pole vahet kas oled töötaja või tööandja, sest selle teemaga peavad kõik kursis olema.

Töötajaid otsustati motiveerida ... häbiposti panekuga!

09.10.2023

Siin on teile järjekordne lugu, mis kuulub rubriiki „Elust enesest“.

Tööinspektsiooni poole pöördus üks naine, kes soovis asjatundjatelt nõu küsida. Tal oli mure.

See naine oli töötanud ühes ja samas ettevõttes juba aastaid,  pensionini polnud enam palju jäänud. Ta oli lihttöötaja. Vanuse tõttu või mingil muul põhjusel hakkas ta aga töös vigu tegema. Tegi esimese vea, siis teise ja varsti kolmandagi. Ettevõttele need eksimused kahju ei tekitanud, sest kontrolöridest kolleegid vaatasid kogu töö üle. Aga naine ise oli väga kohusetundlik, muretses iga oma vea pärast ning süüdistas end kõiges. Ta oli selles ettevõttes töötanud juba peaaegu 20 aastat ja seni polnud keegi talle mingeid pretensioone esitanud, aga nüüd see muutus.

Ettevõttel oli töötajate premeerimiseks ja karistamiseks loodud oma süsteem. Esiteks, töötajatele arvestati küll boonust (see on eraldi postituse teema), ent seda summat püüti kõikvõimalike vigade ettekäändel vähendada. Ja teiseks, ettevõttes tuldi mõttele, et infotahvlile võiks üles riputada süüdlaste nimekirja, milles oleks kirjas, kui palju vigu on kellegi töös leitud ning kui suur summa selle tõttu tema tasust maha arvestatakse. See oli nagu nõukogudeaegne häbipost, millega on tõhusalt traumeeritud rohkem kui ühte põlvkonda inimesi. Tuli lihtsalt kõigi süüdlaste fotod seinale kleepida ja kirjutada suurte tähtedega juurde: „Nemad on meie kollektiivi häbiplekid!“

Ma ei tea, kui normaalne see teistele töötajatele tundus, kuid meie loo peategelasele ei mõjunud oma nime nägemine seinal oleval teadetetahvlil sugugi hästi. Tema sõnul oli tegemist justkui avaliku nuhtlemisega. See ei motiveerinud naist kiiremini ja paremini töötama, ehkki ilmselt just seda oli tööandja häbipostiga saavutada üritanud. Naine oli stressis, neelas peotäite viisi rahusteid, ei saanud öösiti und ning tundis käte värisedes hirmu, et teeb jälle mõne vea ... ning loomulikult tegigi. Ja nii algas uus avaliku häbistamise, süütunde, rahustite ja unetuse ring.

Loomulikult käis naine oma murega ka ülemuse jutul. Ta selgitas, et ei suuda enam niimoodi jätkata, ning palus end üle viia teisele tööle. Ta rääkis, et ootab õudusega iga kuu algust, millal nimekiri jälle stendile riputatakse. Ülemus aga vastas, et tal pole muud tööd anda ja palus mitte muretseda. Milles probleem!? Naisel ju kogemust juba nii palju, et tuleb lihtsalt maha rahuneda ja vaikselt edasi toimetada. Küll kõik saab korda!

Aga ei saanud. Järjekordne avalikku häbiposti sattumine ei toonud naisele meelerahu, vaid ainult suurendas tema tööstressi. Olles sedasi umbes aasta ummikus olnud, mõistis ta, et on aeg lahkuda. Ja ta esitaski lahkumisavalduse, tehes seda omal soovil. Pensionini oli tal jäänud vaid aasta.  

Pole vahet, kas sellisesse olukorda satub noor inimene, kes on tööelu alles alustanud, või pensionieale lähenev kogenud töötaja – töötaja avalik häbistamine ei ole Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultandi Johan Pastaruse sõnul mitte mingil juhul õigustatud. Töötaja tehtud vigadele või eksimustele tähelepanu juhtimiseks ei tohi inimest sedasi avalikult häbistada, sest see ainult soodustab eksimist. Häbistamishirmus olev töötaja on pidevas pingeseisundis ja see mitte ainuüksi ei pärsi tema töövõimet, vaid avaldab negatiivset mõju ka tema tervisele.

Probleeme tuleb lahendada vahetu suhtlemise teel. Vestlus otsese ülemusega on hea võimalus rääkida avameelselt oma töömuredest ja leida üheskoos mõlemale poolele sobiv lahendus. Sellised vestlused peaksid aga toimuma nelja silma all.

Kui tööandja siiski soovib töötajate statistilisi näitajaid kogu kollektiivile avalikult esitleda, tuleks leida selleks töötajaid motiveerivam viis. Näiteks võiks koostada nimekirja hoopis nendest inimestest, kes on oma tööülesannetega iseäranis hästi hakkama saanud. See innustaks teisigi rohkem pingutama ja oma tööd paremini tegema ega häbistataks kuidagi neid, kes on vigu teinud.

Normaalse töökeskkonna kujundamisel tuleb silmas pidada, et motiveeriv õhkkond aitab paremate töötulemuste saavutamisele igal juhul rohkem kaasa kui depressiivne õhkkond. Tööandjatele meeldetuletuseks olgu öeldud, et töötaja on nende kõige kallim vara. Seetõttu tuleks neil teha kõik endast olenev, et töötaja saaks tööd teha parimal võimalikul viisil, mitte süütunde koorma all.

Eesti ja Ukraina jalakäijatest

07.09.2023.

Mõned mõtted liiklejatest siin Eestis ja seal Ukrainas.

Oletame, et ma olen siin jalakäija. Ma pole veel siiani suutnud sellega harjuda, kui viisakad on Eesti autojuhid. Mina ei ole veel ülekäigurajani jõudnudki (räägime reguleerimata, foorita ülekäigust), kui autode rivi juba seisab ja kannatlikult ootab. See tekitab minus selliseid süümepiinu, et ma lausa torman üle tee. Näiteks eile palus bussijuht minult vabandust, et pidi ristmikul peatuma (auto läbi laskma) ning seejuures mind, jalakäijat, kinni pidama. Tal oli sellepärast väga piinlik.

Issand jumal! Kui ta vaid teaks, et ma tulen kusagilt, kus õpetatakse lapsi hällist saati, et ülekäigu ees tuleb alati peatuda, hoolikalt igasse suunda vaadata, hinnata lähenevate autode kiirust, juhtide meeleolu ja tegutsemist ning alles seejärel proovida üks jalg sebrale asetada. Justkui sooviksid öelda: „Näed, mina, jalakäija, tahaksin teed ületada, kas oleksite nii kena, peatuksite ja annaksite mulle andeks?“ Ei? Sest teil on kiire? No pole midagi, pole midagi, ma seisan, ma ootan. Tahaksin veel edasi elada. Aga teie – lennake, ärge pange mind tähele.

Kuni mõni juht halastab ja pidurdab. Ta noogutab suuremeelselt ja näitab käega: „davai, mine, aga kähku.“ Oi, aitäh, kniks ja kraaps, kergitame tänulikult mütsi ja sibame kiiresti üle sebra, et mitte kuulda selja tagant vihast tuututamist. Mis tõlkes tähendab: „Mida sa lohistad seal jalgu nagu saja-aastane?! Liiguta kiiremini!“

Ma natuke muidugi liialdan, kuid ometi on see fakt, et Ukrainas ei söanda ükski jalakäija teed ületada, ilma peatumata ja veendumata, et juht on valmis teda üle tee laskma. See on kas aastate jooksul välja töötatud enesealahoiu instinkt või liiklusõnnetuste hirmutav statistika: näiteks eelmisel aastal hukkus Ukraina teedel üle 2700 inimese ja vigastada sai umbes 23 000. Peamine põhjus on kiiruseületamine. Meile meeldib teel lennata, mitte sõita.

Just see instinkt – peatu alati ülekäigu ees! – reedab, et me oleme välismaalased. Minu poeg, keda on Ukrainas elamine hirmutanud ja treeninud, ületab teed ainult siis, kui autod on täiesti seisma jäänud. Ta ei saa teisiti, ta ei oska. Aga eestlased, olgu nad noored või vanad, ei tõsta ülekäiguraja ees isegi pead. Nad kõnnivad tempot maha võtmata sealt üle. Neile ei tule pähegi, et neid võidaks mitte läbi lasta.

Ja see erinevus on väga silmatorkav. Eesti autojuhid ei saa aru, miks me peatume ja ootame sebra ees ning hoiame sellega liiklust kinni. Ukrainlastest autojuhid omakorda on üllatunud ja hämmeldunud, et jalakäijad lihtsalt jalutavad sebrale ega küsigi nendelt luba. Kas neil on eluisu otsas või?

"Vaidluse tööandjaga võitsin, aga raha ootan juba 10 aastat"

Tundub, et aeg on teha uus rubriik, näiteks tagasiside lugejatelt või „teie kommentaaride jälgedes“.  Tänane teema on tõsine.

Kord kirjeldasin siin olukorda, mille rääkis mulle üks meie jurist. See oli lugu meestest, kes tulid Eestisse ja sattusid mitte just eriti ausameelse tööandja juurde tööle. Kahtlustan, et tööandja oleks olnud väga lahke, kui need mehed oleksid nõustunud töötama ilma tasuta, aga millegipärast keeldusid sellest. Töösuhe muidugi katkes – nagu ka närvid. Endine ülemus otsustas palka mitte maksta, lihtsalt keeldus sellest. Mehed pöördusid Tööinspektsiooni, kus neil soovitati esitada avaldus töövaidluskomisjonile. Seda mehed ka tegid ja võitsid ning lõpuks said ka oma ausalt teenitud raha. Selleks aga pidid nad läbima kui mitte seitse põrguringi, siis viis kindlasti, sest kohtuprotsessid pole veel kellegi tervist parandanud.  

Lühidalt öeldes: mehed võitsid töövaidluskomisjonis, kuid tööandja ei olnud selle otsusega nõus ja esitas hagi kohtusse. Ka siin asus Themis töötajate poolele ning kohustas tööandjat maksma neile mitte ainult kogu võla, vaid ka mitu tuhat eurot hüvitist. Summa oli korralik, aga kätte seda ikka ei saadud, sest kaotanud pool keeldus kategooriliselt maksmast.  Mida teha, kui kohus mõistab raha välja, aga raha ei laeku? Õige, tuleks pöörduda kohtutäituri juurde. Jälle sama ring: avaldus, kinnitamine ja hagi summast sõltunud riigilõivu tasumine ning ... tulemust ei olegi. Seejärel pöördusid mehed tagasi kohtusse avaldusega alustada tööandja pankrotimenetlust. Nimelt annab pankroti väljakuulutamine võimaluse pöörduda Töötukassasse ja sealt raha saada. Lõpuks, pärast enam kui poolteist aastat kestnud kohtuvaidlust, nii juhtuski – raha laekus, asjale sai punkti panna.

Mäletan, kui šokeeritud ma sellest loost olin. Mehed ei jätnud võitlust, ei löönud käega, ei andnud alla, võitlesid lõpuni. Põhimõtteliselt sellest ma kirjutasingi. Kirjeldasin samm-sammult, mis takistusi nad pidid ületama. Välja tuli midagi juhise ja spikri vahepealset juhuks, kui töösuhe ei suju ja teenitud raha kättesaamiseks pole muud võimalust kui kohus. 

Hiljem aga lugesin selle postituse all olevaid kommentaare ja tuju läks ära. Kui mitte arvestada Tööinspektsiooni süüdistamist kõigis pattudes, siis selgus, et enamik inimesi on otse või tuttavate kaudu puutunud kokku ebaausate tööandjatega. Ainult mõned neist olid saavutanud õiglase lahenduse. Mõni lõi käega, jõudmata isegi Tööinspektsiooni ukseni, et töövaidluskomisjonile avaldus kirjutada. Mõni kartis avaldust ennast (see tuleb täita eesti keeles) ja jättis asja sinnapaika. Mõned kirjutasid solvunult, et vaidluse nad komisjonis küll võitsid, aga raha ootavad siiani – juba 10 aastat! Oma osa said muidugi ka loo kangelased: „Küllap on tegu ukrainlastega ja nende jaoks on meil nüüd igal pool roheline tuli.“ Ometigi juhtus see lugu umbes kolm-neli aastat tagasi. Ja siis veel kõige olulisem: „Paberil kõlab see kõik ilusti, kuid päris elus nii ei juhtu.“ 

Asi on aga selles, et Tööinspektsiooni ja ka teiste riigiasutuste töö ei seisne hooletu tööandja juurde minemises ja võlgnetava raha jõuga väljanõudmises. Tööinspektsiooni ülesanne on inimesi juriidiliselt nõustada ja samuti selliste lugude kaudu rääkida, millised õigused ja kohustused on töösuhte osapooltel. Samuti see, miks on nii oluline neid teada ja, mis kõige tähtsam, neist rääkida. Nõuda tuleb töölepingu sõlmimist, mitte nõustuda ümbrikupalga ja orjalike töötingimustega... ja sealjuures mitte karta vajadusel oma õigusi kaitsta.

Olla teadlik tähendab olla relvastatud!

24.05.2023

Järjekordne juhtum minu praktikast. Üsna kurb, kuid teiste jaoks võib lugu olla õpetlik. Inspektsiooni pöördus konsultatsioonile noor naine. Pärast nelja aastat töötamist kutsuti ta ootamatult tööandja juurde vestlusele ja talle teatati, et nad on otsustanud temaga töösuhte lõpetada. Ja kui ta üritas teavet seedida, libistati tema ette paber ja pastakas ning paluti kirjutada lahkumisavaldus. Omal soovil! Kiiresti! Neil pole aega, ärgu viivitagu! Sest kui ta sellele avaldusele otsekohe alla ei kirjuta, vallandatakse ta ikkagi, kuid siis juba „paragrahviga“!

Ähvardus toimis suurepäraselt. Naine ehmus, haaras pastaka ja allkirjastas kohe kõik, mida temalt sooviti. Sest ta oli kuskilt kuulnud kohutavat õudusjuttu, et kui tööandja vallandab töötaja „paragrahviga“, siis on tal pärast väga raske tööd leida. Aga tööd oli tal vaja. Ta kasvatas üksinda last ja kõik kulud olid tema kanda. Lisaks oli laps nõrga tervisega ja ta pidi sageli lapse eest hoolitsemiseks hoolduslehe võtma.

Muide, see „paragrahv“, mille alusel naist vallandada ähvardati, puudutas just sagedasi hoolduslehti lapse põetamiseks. Teda süüdistati just selles. Ja nagu näete, toimis selline väljapressimine suurepäraselt isiku puhul, kes ei tunne töölepingu seaduse kõiki õiguslikke nüansse. Sest tegelikult ei olnud tööandjal mingit õigust sel põhjusel töölepingu lõpetamisega ähvardada või töölepingut lõpetada. Kui töötaja ei oleks ehmunud ja lahkumisavaldust allkirjastanud, oleks ta hiljem saanud temaga töölepingu lõpetamise lihtsalt vaidlustada ning see oleks tühiseks tunnistatud.

Niisiis, lugege ja jätke meelde. Tavaliselt võib töötaja töösuhte üles öelda ilma ühegi selgituseta, aga tööandja seda teha ei tohi. Ta peab alati töötajaga töölepingu lõpetamist põhjendama. See tähendab, et ta peab vastama küsimusele, miks ta ei taha enam teiega koostööd teha, ning hiljem vajadusel seda kohtus või töövaidluskomisjonis tõestama. Põhjused, muide, on seaduses kirjas. Ja neid ei ole sugugi nii palju. Näiteks läks tööandja pankrotti, toimus ümberkujundamine, tulemas on koondamine ja muud erakorralised sündmused. Samuti võib tööandja lepingu lõpetada pahatahtliku rikkuja, tööluusija või purjuspäi tööle ilmujaga. Ja lõpuks, tööandja võib töölepingu üles öelda töötaja tervise tõttu. Mida meie näites tööandjad naise suhtes edukalt ähvardusena kasutasid. Kuid seadus ütleb, et vallandamise põhjuseks peab olema nimelt töötaja enda pikaajaline (viimase aasta jooksul kokku vähemalt neli kuud) töövõimetus ja kindlasti mitte sagedased hoolduslehed seoses lapse haigusega. Seetõttu on juhtumeid, kus tööandjad, mõistes, et neil pole vallandamiseks mingit alust, teevad kõik, et töötaja kirjutaks ise lahkumisavalduse ...

Meie juristid soovitavad tungivalt kiirustades ja stressis mitte millelegi alla kirjutada. Samuti pidage meeles, et kui töötaja sai tööandjalt vallandamisteate, kuid ei oodanud sellist sündmuste arengut ega soovi töölepingust loobuda, võib ta selle vaidlustada. See tähendab, esitada 30 päeva jooksul töövaidluskomisjonile või kohtule avalduse töölepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamise kohta. Lepingu ülesütlemise vaidlustamise korral peab tööandja suutma tõendada, et tal oli vallandamiseks põhjus ja alus. Kui tööandja ei suuda tõendada ja põhjendada töölepingu erakorralise ülesütlemise alust, tunnistab töövaidluskomisjon töötaja vallandamise tühiseks. Kui töötaja taotleb töösuhte lõpetamist ja kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu töötaja taotluse alusel, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Pidage kindlasti meeles, et kui töötaja lahkub töölt omal soovil või poolte kokkuleppel, ei saa ta taotleda töötuskindlustushüvitist. Selline võimalus on olemas neil, kellega tööandja lõpetab töölepingu erakorraliste asjaolude tõttu, nimelt majanduslikel põhjustel (koondamine), töötaja töövõime vähenemise korral tervislikel põhjustel või kui tööleping lõpetatakse katseajal, samuti tähtajalise töölepingu lõppemise korral.

„Eemaldage oma profiililt võõras lipp!“ ehk Miks nad meid heidivad

04.05.2023

On üks kaasaegne ja üsna populaarne sõna: „heit“ või „heitima“. Inglise keeles tähendab see vihkamist ehk oma rahulolematuse aktiivset väljendamist. Suures osas muidugi internetis. Sest siin saab peituda väljamõeldud nime või mõne kassi või koera näo taha ja kribada igasuguseid kurje kommentaare. Ja mõista, et selle eest ei juhtu sinuga midagi.

Heiditakse ka kõigi suhtes kõige armsamat ja lahkemat Tööinspektsiooni Facebooki lehte. Noh, tundub, et see on sinna pandud selleks, et sundida rahvast „aktiivselt oma rahulolematust väljendama“? Seal on iga postitus kas töösuhetest või tööõigusest, töökeskkonnast... Aga ei, olenemata kirjutatud teemast ilmub neist peaaegu igaühe alla kommentaar: „Kas see on ikka tõesti Eesti tööinspektsioon? Miks on profiilil Ukraina lipp?“ või „Mis, kas Eesti on juba Ukraina osa? Eemaldage oma profiililt võõras lipp!“ ja nii edasi samas vaimus. Muidugi mõjub sellisele inimesele igasugune vastus või seletus nii, nagu oleks härjavõitleja oma punase keebi vihase härja ees lahti voltinud, et ei pruugita just kõige viisakamaid väljendeid valida. 

Niisiis, avan mina hommikul meie Facebooki lehe ja ühe postituse all on tõeline veresaun. Odad on murtud, soomused maha rebitud ja üle kogu lahinguvälja laiali puistatud, mõõgad nüristatud... Tuleb välja, et kaks daami sõimlesid terve õhtu kommentaarides. Üks on eesti-venelaste esindaja, teine ukrainlanna, põgenik. Kõiges on süüdi seesama väike sinikollane ring Eesti lipu juures. Esimesele daamile jäi see silma ja segas tema elu, millest ta ka otsekohe teada andis.  Teine vastas, et tunneb sõbraliku Eesti toetuse eest tänulikkust, ja soovitas tal rahuneda. Seda muidugi ilmaaegu. Kui oled nördinud ja sul kästakse rahuneda, kuuled enamasti täpselt vastupidist. Nii juhtuski. Lahing oli tähelepanuväärne, kuid ebaefektiivne. Rahulepingut ei sõlmitud daamide vahel kunagi. Nad läksid kaitsele, et oma jõude uuendada. Postituse teemat, mille all lahinguväli lahti rullus, ei mäletanud keegi.

Heitijad avaldasid oma suhtumist ka minusse isiklikult. Esiteks sellepärast, et olen ukrainlanna – „sain teada, mida ukrainlanna kirjutab – tekkis okserefleks“ (seal oli veel üks sõna, väga halb, ma ei saa seda välja öelda). Teiseks, öeldi, et „veidra vene keele pärast“. Mõni kahtlustab millegipärast „odessa aktsenti“ (tegemist on Ukraina kuulsa lõunalinnaga, kus olen ausalt öeldes elus vaid kaks korda käinud) ja kurdab, et Eestisse pole enam haritud venekeelset kõnepruuki jäänud. Ja nad kirjutavad mulle, et kui seda loevad, tuleb neil silmist verd.

Ma ei ütle, et see mind kuidagi väga puudutaks. „Ei saa kellegi suud salliga sulgeda“ ja muud sellist. Kehitan õlgu ja lähen edasi, aga kolleeg minestab iga sellise kommentaari pärast. Ta on väga õrna ja haavatava loomuga, tema jutt on nagu vaikne ojavulin. Ja nii satub ta järjekordse minule suunatud vihase kommentaari otsa ning jälle muretseb. Ta palub mul kirjutada kuidagi pehmemalt või teistmoodi või „kuidagi nii, et mitte provotseerida“, sest see on kohutav, kohutav...

Tegelikult, ja see on väga meeldiv, on sellist vihkamist väga-väga vähe. Postituse alla, mis jõuab keskmiselt 20-30 000 inimeseni, jäetakse maksimaalselt 3-4 „valjuhäälselt rahulolematut“ kommentaari, millel on kümmekond meeldimist.  Enamus on väga adekvaatne publik. Ja olgem ausad, minu vene keele oskus piirdub koolitundidega seitsmenda klassini ja raamatutega (ma käisin kõigis linnaosa raamatukogudes ja lugesin palju klassikalist kirjandust). Seetõttu on mu stiil mõjutatud vene klassikast, millega heitimise armastajatel pole olnud ehk aega tutvuda, kuna nad on väga hõivatud sotsiaalvõrgustikes kommenteerimisega. Ja nii möödus kogu mu teadlik elu Ukrainas, ukraina emakeelega, nii et kui keegi soovib seda pidada „odessa aktsendiks“, palun väga. Peaasi, et ei unustataks Tööinspektsiooni Facebooki lehe loomise eesmärki – aidata ja selgitada, muutes meie tööelu mugavamaks ja turvalisemaks.

Tööinspektsioon vallandas mu! Miks!?

01.04.2023

Valitseb arusaam, et Tööinspektsioon on väga tõsine asutus: räägib juriidilises keeles, sunnib inimesi kiivreid kandma ning nõuab, et kõik teaksid peast oma õigusi ja kohustusi.  Ja kui Tööinspektsioon tuleb veel ehitusplatsile kontrollima, rikub see kõigi tuju ära.

Aga see on täiesti vale arvamus. Tegelikult oleme me pehmed ja armsad. Seda ei ole lihtsalt helkurvesti ja kiivri alt näha. Lisaks tähistame me ka 1. aprilli ning meenutame huvitavaid ja naljakaid seiku oma tööst. Miks mitte neid siis jagada? Täna jagame juhtumeid meie juristidelt, kes nõustavad inimesi tööeluküsimustes iga päev kell 9.00–16.00 infotelefonil +372 640 6000. Jätke see telefoninumber meelde, sellest võib kasu olla.

Niisiis ...

Tööandja küsib:

„Kui pikk on töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaeg töötajale, kes on meie ettevõttes töötanud ühe aasta?“

„30 päeva.“

„Tõesti?! Tervelt 30 päeva. Aga kas ma võiksin talle raha anda, et ta kiiremini lahkuks?“

„Halloo! Tere! Mul on teile ettepanek. Tahaksin, et teil oleks töötajate aitamiseks spetsiaalne teenus – hirmutamine.“

„???“

„Teate, mul on tööl nii ebameeldiv raamatupidaja! Ta ei tee kunagi midagi õigel ajal ära, kõik jooksevad tal muudkui järel ja paluvad. Küll aga kardab ta väga selliseid asutusi nagu teie. Kui teil oleks selline teenus nagu hirmutamine, saaksite talle helistada ja teda hirmutada. Arvan, et see oleks väga populaarne teenus.“

Hommikul helistas üks noormees. Ta oli suures stressis, peaaegu nuttis:

„Kuidas te saite mind vallandada? Miks!? Mida ma tegin? Mu naine sünnitas neli päeva tagasi ja te vallandasite mu?!“

„Vabandust, kuidas palun?“

„Eile õhtul sain teilt kirja, kus kirjutasite, et katkestate minuga töösuhte! Kuidas ma peaksin sellest aru saama?“

Pärast menetlust selgus, et noormees oli saanud tööregistrist (Maksu- ja Tolliametist) kirja, milles öeldi, et tema töösuhe on isapuhkuse ajaks peatatud. Tõenäoliselt oli mees kogetud stressi ja uue pereliikme sünni tõttu segaduses. Talle tundus, et ta vallandatakse. Ja talle tundus, et seda tegi Tööinspektsioon isiklikult.

„Halloo? Tööandja tahab mind vallandada. Ilma kohtu ja uurimiseta, nagu öeldakse. Aidake mind!“

„Mis juhtus?“

„Ta ütleb, et vallandab mu! Joomise pärast. Aga mina ei ole süüdi. Mul on juba kolm kuud kurk valutanud ja ma loputan seda alkoholiga.  Noh, ja ükskord, kui olin peaaegu lämbumas, ma neelasin selle alla.

„Kas tööandja tegi teile hoiatuse?“

„Jah. Aga hiljem … Näiteks eile ma ei joonud, vaid lihtsalt pesin hambaid ja loputasin suud alkoholipõhise loputusvedelikuga. Ja tema väidab, et olin jälle purjus. Niisiis, kas saate mind aidata?“

„Tere! Mul on selline olukord. Lahkusin töökohalt ja sain lõpparve. Tööandja maksis mulle enammakstud puhkusetasu 120 eurot. Ta oleks pidanud selle maha arvama, aga ta ei teinud seda. Öelge, mis minuga juhtub, kui ma sellest rahast endist tööandjat ei teavita?

„Võtke ühendust oma tööandjaga, te peate selle raha tagastama …“ hakkas jurist rääkima.

„Aga see on ju tema süü! Ta unustas selle maha arvata. Mul on ju õigus, eks?“

„Tööandja võib hiljem pöörduda kohtusse ja raha kohtuotsusega sisse nõuda.“

„Aga see oli ju tema, kes unustas!“

Naine püüdis pika vestluse ajal saada meie juristilt kinnitust, et enammakstud puhkusetasu pole vaja tagastada. Kuna Tööinspektsiooni ei õnnestunud kaasosaliseks meelitada, siis naine solvus ja ütles, et oleme mõttetud ja meid tuleks üldse laiali saata.

Ühes suures ehituspoes lahkus turvamees töölt ega tulnud enam tagasi. Juhtub. Küllap oli ta töötamisest väsinud. Tema tööd hakkas heast südamest tegema tema kolleeg, müüja. Ta jooksis, avas autodele tõkkepuu, valvas objektil, jälgis, et vargusi ei toimuks, ja jõudis samal ajal veel kliente kassas teenindada. See kestis kaks nädalat.

„Öelge, kas ma saan nüüd lisatasu küsida?“ soovis ta konsultandilt teada.

„Kui tööandja on teile selle kohta selged juhised andnud, siis jah, muidugi.“

„Oi, ei …“

Selgus, et tööandja ei olnud uuest olukorrast isegi teadlik. Tema jaoks oli tõeline üllatus, et tema juures töötab keegi kahe inimese eest.

Põhitöökohaga mees tegi lisatööd ühes teises ettevõttes. Mõne aja pärast aga see töö talle enam ei meeldinud ja ta soovis töölt lahkuda.

„Jah, aga lahkumise korral on teil etteteatamiskohustus,“ selgitati talle.

„Ei, mulle see ei meeldi. Ma ei hakka midagi tegema. Mida veel!  Ja üldse on tööandja ise süüdi, et minuga töölepingu sõlmis.“

„Halloo! Tere! Kellega ma räägin? Ahhaa, ma rääkisin teiega üleeile. Suunake mind teise konsultandi juurde. Lihtsalt mitte ainult selle juurde, kellega ma eile rääkisin.“

Väga sageli juhtub olukordi, kus inimesed helistavad mitmele nõustamisjuristile ja loodavad, et igaühel neist on varuks oma versioon töölepingu seadusest. Ja nii on ka tõlgendus erinev.

Luban tänutäheks töökoha eest, et ei kavatse kunagi lapsi saada

21.03.2023

Hiljuti tõstatus Tööinspektsioonis teema, mida tohib tööle kandideerijatelt küsida ja mida mitte. Kas tööandja võib näiteks huvi tunda teie isikliku elu või krooniliste haiguste vastu või küsida, kelle poolt te viimastel valimistel hääletasite? Juristid vastasid ja nende vastus ka avaldati. Kuna kommentaare ning juhtumeid elust enesest oli palju, siis tundub, et on paras aeg seda teavet laiemalt jagada.

Aga tuleme nüüd asja juurde. Nagu juristid selgitavad, tohib tööandja lisaks ametialastele oskustele küsida kandidaadilt ainult neid andmeid, mille suhtes tal on õigustatud huvi. See tähendab, et huvi tohib tunda ainult selle vastu, mis on otseselt seotud kandidaadi võimega täita oma tulevasi tööülesandeid. Näiteks kui töötajat otsitakse usuühendusse, tohib tööandja küsida taotleja usuliste vaadete kohta. Kui aga töötajat otsitakse näiteks kõnekeskusesse või reisibüroosse, ei tohiks keegi kindlasti tööle kandideerija usuliste vaadete kohta küsida. Kuna politseiteenistusse astumise kohustuslikuks tingimuseks on politseiametnikele kehtestatud tervisekontrolli läbimine, on tööandja küsimus tööle kandideerija tõsiste haiguste kohta igati asjakohane. Samas on täiesti kohatu ja üle piiri küsida kontoritööle kandideerijalt, kas tema siseorganid töötavad riketeta.

Kokkuvõttes – üldjuhul ei ole tööandjal õigust esitada tööle kandideerijale küsimusi tema perekonnaseisu, laste, pereplaneerimise, ajateenistuse läbimise, usuliste või poliitiliste vaadete, seksuaalse sättumuse ja tervisliku seisundi kohta. Aga ...

Uurisin lugejatelt, kas neilt küsiti töövestlusel nende isikliku elu kohta. Vastati, et jah, selliseid küsimusi oli.

„Teil on muidugi lihtne ilusasti kirjutada, aga tegelikult huvitab tööandjaid vägagi nii tööle soovija isiklik elu kui laste arv, aga viimasel ajal ka poliitilised vaated. Minult küsiti täitsa lambist, mida ma arvan sõjast ja kelle poolel ma olen. Muidugi mitte nii otse, teiste sõnadega ikka, aga siiski oli vastus neile tähtis. Hiljem sain teada, et nende ettevõttes on töötajad kunagi varem poliitiliste erimeelsuste pärast isegi kaklema läinud. Nii et üsna selge, miks küsiti,“ kirjutas üks lugeja meile oma loo.

„Suhtlesin kunagi ühe suurettevõtte personalispetsialistiga. Tema ütles, et mehe jaoks on abielu ja kaks last CV-s pluss, naise jaoks aga suur miinus.“

„Kunagi ammu, kui leidsin hea töökoha koos karjäärivõimalusega, paluti mul allkirjastada paber, et kohustun järgmiseks viieks aastaks lapsi mitte planeerima. Minu hämmastuse peale vastati, et nad ei taha koolitatud spetsialisti kaotada...“

Tööandjatel on oma tõde. Nemad väidavad, et iga uus töötaja on „põrsas kotis“ ja parem mõned olulised asjad enne töölepingu sõlmimist selgeks teha, kui hiljem šokeerivat tõde kuulda.

„Meil oli selline juhtum. Neiu tõestas end töövestlusel suurepäraselt ja me sõlmisime temaga töölepingu. Kohe katseaja lõppedes teatas neiu, et alates esmaspäevast on ta dekreetpuhkusel. Polnud raske välja arvutada, et meile tööle tulles oli ta juba lapseootel, aga hoidis selle enda teada. Tööle tagasi tuli ta alles 10 aasta pärast! Selle aja jooksul on meie kontoris palju muutunud ja tema töövaldkond on juba täielikult arvutitesse üle kantud. Kõik lõppes sellega, et ta ise ei talunud selliseid muutusi ja lahkus töölt.“

Ja siin veel üks juhtum:

„Kandideerisin ühte ettevõttesse ja alles pärast vestlust sain täiesti juhuslikult teada, et ettevõte uuris eelmiselt tööandjalt minu kohta! Mul pole midagi karta, panin oma CV-sse kõik ausalt kirja, aga ikkagi oli ebameeldiv teada saada, et kuskil on minu kohta vaat et lausa toimik kokku pandud.“

Kehtiv seadus peab endise tööandja käest teabe kogumist ebaeetiliseks. Andmete küsimiseks mitteavalikest allikatest, sh eelmiselt tööandjalt, on vaja töötaja nõusolekut. Aga on riigiasutusi (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, vangla, riigiasutused jne), kellel on riigi julgeoleku tagamiseks seadusega lubatud teha päringuid eelmistelt tööandjatelt ja tunda huvi oma tulevase töötaja isikliku toimiku vastu.

Ja lõpetuseks juhime tähelepanu, et kui taotlejal on kahtlus, et teda diskrimineeriti tööle palkamise käigus ja ta soovib välja selgitada tema jaoks ebasoodsa otsuse põhjuse, peab tööandja esitama talle kirjaliku seletuse koos põhjendusega, miks ta konkurssi ei läbinud. See peaks selgitama, millistel alustel valiti välja sobivaim töötaja, miks teda ei valitud ja miks eelistati teist kandidaati.

Konkurentsist ja sunnirahast

15.02.2023

Meie inspektsiooni poole pöördusid õigusnõu saamiseks kaks tütarlast. Küll mitmenädalase vahega, aga praktiliselt ühe ja sama küsimusega. Kui lubate, harutame need lahti. Päris huvitavad juhtumid. 

Ühes kirjas rääkis neiu, et tööandja nõudis temalt 1500 eurot sunniraha, kuna ta otsustas töölt lahkuda ja teisele tööle asuda. Hirmutav toon ja nõue see raha jalamaid ära maksta ehmatas tüdruku siiski ära. No teate, kui teile saadetakse ametlikult paber, kus on kirjas hunnik arusaamatuid nutikaid fraase keerulises ametniku stiilis, ja veel sõnadega „trahv“, „rikkumine“, „peab“ ja „1500 eurot“, tunneks igaüks end kõhedalt. Näis, nagu ei oleks ta kogu selle aja töötanud mitte tavalise ettevõtte tavalises kontoris tagasihoidliku palga eest, vaid vähemalt hadronite põrgutit arendades ja jõudnud paar-kolm satelliiti kosmosesse saata. Ja nüüd on ta valmis oma põrgutiga konkureerivasse firmasse põgenema, et kõik saladused välja lobiseda ja joonised avalikuks teha. No ja sellega oma tööandjale korvamatut kahju tekitada.

Tööandja viitas seaduses toodud „Konkurentsipiirangu kokkuleppe“ määratlusele. Ja ka sellele, et töötaja sõlmis töölepingu punktiga, kus oli kirjas, et ta ei tohi (pärast töölt lahkumist) otsese konkurendi juurde tööle minna, vastasel korral tuleb maksta sunniraha!

Tõepoolest, töölepingu seaduses on selline mõiste nagu „konkurentsipiirangu kokkulepe“. Ja jah, selle lepingu kohaselt ei tohi töötaja oma tööandja konkurendi juures tegeleda sama tegevusvaldkonnaga. Aga pange tähele – just selle sama tegevusega, mis võib mõjutada ka eelmise tööandja majandustegevust ja tal on õigustatud huvi saladusi hoida, aga mitte lihtsalt: ma käsin ja keelan igavesest ajast igavesti oma konkurendi juures töötada! Seda esiteks. Teiseks ja kolmandaks aga on „konkurentsipiirangu kokkulepe“ üsna tõsine seadusepunkt. Ja seal on palju tingimusi ja nõudeid, mida tuleb arvestada ja täita. Neist kas või ühe täitmata jätmine muudab lepingu tühiseks ehk kehtetuks. Näiteks töötas töötaja eriti konkurentsitihedal tegevusalal juurdepääsuga ärisaladusele ja näiteks kliendibaasile, mida tööandja sooviks oma majanduslike huvide kaitseks saladuses hoida. Siis sõlmitaksegi see sama kirjalik konkurentsipiirangu kokkulepe, mis näeb töösuhete katkemise korral ette terve rea nõudeid. Selles kohustub töötaja mitte töötama (maksimaalselt aasta jooksul) samal erialal konkurendi ettevõttes ning tööandja omakorda kohustub maksma talle igakuist mõistlikku hüvitist. See tähendab, et kui arendasite ühele tööandjale põrgutit, ei saa te selle lepingu kohaselt töötada teise tööandja juures põrguti arendajana. Muidugi võib töötada ka mujal, aga see leping, kuidas ka ei keerutaks, vähendab teie võimalusi vabaks arenguks ja suuremaks sissetulekuks just esmaklassilise põrgutiarendajana. Seetõttu on endise tööandja hüvitis üks kohustuslikest punktidest, milleta kaotab kokkulepe oma jõu ja see loetakse kehtetuks.

Ja kui esimese tüdruku puhul, kus tööandja tuletas trahvi meelde, kuid unustas täielikult kompensatsiooni klausli (ja nagu mäletame, muudab selle punkti puudumine lepingu kehtetuks), siis teisel oli ette nähtud nii sunniraha kui tööandjapoolne igakuine hüvitis aasta jooksul. Millegipärast aga ei kiirustanud ta seda maksma. Mida juristid sel juhul soovitavad? Just nii, edastada tööandjale oma kirjalik „tervitus“ (ei mingeid telefonivestlusi!), milles juhtida tähelepanu sellele, et kui ta lähipäevil oma hüvitise maksmise kohustust ei täida, kaotab teie kokkulepe oma jõu.

Ja kui me juba siin kokkuleppest räägime, siis on töölepingus ka selline punkt nagu „saladuse hoidmise kohustus“. Tööandja määrab kindlaks, milline tema tegevusega seotud teave vajab kaitset, ja teavitab sellest töötajat, loetledes konfidentsiaalseks jääva teabe kas töölepingus või töökorralduseeskirjas või muus spetsiaalses dokumendis. Tavaliselt on konfidentsiaalsus seotud tööprotsessi, tootearenduse, hinnakujunduse, palgapoliitika või kliendibaasiga. No aga kõike töösuhetega seonduvat ju saladuseks kuulutada ei saa. Näiteks ei saa töötajalt nõuda oma palganumbri saladuses hoidmist isegi pereliikmete eest. Kuigi mõnele pole isegi keeldu vaja. Mõni naine või mees ei tunnista isegi piinapingis, kui palju ta teenib.

Külastame saiti, loeme ja harime end sel teemal siin: https://www.tooelu.ee/et/52/saladus-ja-konkurents

Tõlkimisraskused

07.02.2023

Kunagi arvasin, et võõrkeel saab kuu või paariga iseenesest selgeks niipea, kui satud selle keele sünnimaale. Ha-haa! Kui märtsis ootamatult Eestisse sattusin, kulus mul neli kuud, enne kui aru sain, et peatus „Löwenruh“ pole mingi „Moulin Rouge“, mida ma millegipärast enda meelest kuulsin, ja kaubanduskeskus „Rok ja kalmaarid“ (Hmm, miks on selline imelik nimetus – kas seal müüakse kalmaare ja mängitakse rokki?) on hoopiski „Rocca al mare“. Ja lisaks veel, et järgmise peatuse teadustus ühistranspordis ei ole mitte kummaline tähekombinatsioon „Jalgarinesupitus“, vaid lihtsalt „Järgmine peatus“. Oma häbiks pean tunnistama, et ma ikka veel ei saa aru, mida nad jaamas rongide väljumise kohta ütlevad. Ma ei suuda nendest üksikutest väljaöeldud sõnadest aru saada.

Aga ma ju õpin eesti keelt! Aga kuna mul puudub täiuslik mälu ja ma olen juba ammu Balzaci-vanune, on midagi meelde jätta väga-väga vaevaline. Meie eesti keele õpetajal on terasest närvid ja raudne enesevalitsus. Ta kuulab rahulikult mu „be-e-e-eed ja „me-e-e-e-eed“ ning ainult pea kallutamine paremale (nagu üritaks ta vähemalt ühte kõrva päästa seda õlaga kattes) ja üksikud silma tõmblused, annavad märku, et ta on veel elus. Ei tea, kuidas ta selle kõigega toime tuleb? Mina näiteks tahaksin kohe pärast iga moonutatud eestikeelset fraasi surra.

Meie aja suurim looming – Google Translate, aitab loomulikult väga palju. Selle ma avan esimesena ja sulgen viimasena. Ja päevast-päeva teenib see mind ustavalt... Kuigi ei, mõnikord tuleb teda küll sõna-sõnalt võtta, kuid tõde tuleb paraku omal käel üles leida. Sest ka temal on vahel oma isiklikud tagasilöögid. Siis nimetab ta kontoritooli ratastooliks ja sööklas tõlgib ta mulle mõne roa nimetuseks „täi kastmes“! Ja ma palun, kergelt silmi pööritades, palun andke mulle need „täid kastme ja salatiga“, aga ise itsitan ja muretsen, et need mu taldrikult „plehku ei paneks“!

Kõik, mida ma siin kirjutan, tõlgitakse eesti keelde. Ja on arusaadav, et seda on võimatu sõna-sõnalt tõlkida. Seepärast küsivad inimesed minult aeg-ajalt: „Kes on Jaroslavna ja miks ta nutab? Kas keegi tegi talle haiget?“ viidates lausele, kus kirjutan, et õpin eesti keelt ja seda saadab „Jaroslavna nutt“. Pärast pikki arutelusid otsisime eesti legendi tüdrukust, kes nuttis ja nuttis ja tema pisaratest tekkis järv. Bingo!

„Mida te mõtlete „tasuta töökohtade“ all?“ küsib üks kolleeg minult. „Mis see on?"

Selgus, et eestlastel polnud aimugi, et on olemas tasulised töökohad. Ja nende „silmad on pulkas peas“, kui neile öeldakse, et kusagil on selline komme, et töötaja peab raha maksma, et töökohta saada. Seetõttu ongi siin sellest raske aru saada,

Kuid kõige kuumemad arutelud toimusid meil sõna „выхухоль“ (e. k. piisamrott) üle. See on väike loomake, muti kauge sugulane ja väga haruldane ohustatud liik. Välimuselt ebasõbralik ja üsna tigeda loomuga. Ma ei mäleta, millal ma selle sõnaga oma sõnavara täiendasin, kuid ma kasutan seda kadestamisväärse järjekindlusega. „Kas sa tahad, et minust saaks õel piisamrott?" võin ma näiteks oma poja käest küsida, kui ta ei taha mänguasju kokku korjata.

Aga „mis keelel, see meelel“ – nii see „õel piisamrott“ ilmus minu tekstidesse. „Kas see on mingi kobras? Või ondatra? Aga ondatra ei saa olla kuri, hmmm...?“ küsisid mu kolleegid ja guugeldasid meeleheitlikult, püüdes aru saada, mida ma selle all mõtlen. Kujutan ette, milliseid loomingulisi piinu koges tõlkija, püüdes minu mõtteid selle loomakese kohta mingilgi viisil eestikeelsetele lugejatele edasi anda. Selle tulemusena sai ühes versioonis „kurjast ondatrast“ – „kits“ ja teises “riiakas vanamutt”.

Olgu, ma nüüd lähen, et rohkem eesti keelt õppida. Muide... Lugesin hiljuti internetist mingitest jaanimardikatest, kes püüavad teisi putukaid, õppides selgeks nende suhtluskeele. Nii teenivad nad endale „leiva lauale“. Mida see peaks nüüd siis tähendama?  Mingi väike putukas suudab võõrkeele ära õppida, aga mina – evolutsiooni tipus seisev arukas inimene, seda ei suuda?!  Häbene või „silmad peast“!

Vali – kas maniküür või töö!

18.01.2023

Siin on veel üks juhtum minu praktikast. 

Tööinspektsiooni infotelefonile helistas naine, kes rääkis kurva loo. Ta võeti snäkibaari tööle koristajana ja ta täitis oma tööülesandeid laitmatult. Kuni ühel päeval märkas tema ülemus, et tal on... maniküüritud käed. Töötaja kutsuti kohe juhataja kabinetti ja tal paluti viivitamatult eemaldada kõik need kunstküüned, geellakid või mis iganes daamid ilusalongides oma käekestele lasevad teha. Sõna „kohe“ öeldi silphaaval ja käskivas kõneviisis, mis teatavasti edasisele arutamisele ei kuulu. 

Selle peale läks naisel silme ees mustaks: „Tohoo tonti! Kuidas sa julged mulle öelda, kas ma tohin maniküüri teha?“ Ta kaasas ka kõiki teisi sellesse keskustellu. Maniküür polnud talle oluline mitte ainult selle pärast, et see oli väga kallis – palju olulisem oli, et see oli talle meditsiinilistel kaalutlustel väga vajalik. Ja seda ta ka kohe ütles. Kuna tal oma küüneplaat praktiliselt puudub, siis ei saa ta ilma kunstküünteta töötada. 

Aga ülemusi töötaja küüneplaadid ei huvitanud, selle asemel kordasid nad järjepanu, et firma sisekorraeeskirjas on mustvalgelt kirjas – ei mingit maniküüri, pediküüri ega muud, mis on jumestatud, liimitud või pikendatud. Ainult see, mis on looduse poolt antud. Sest kõik kunstlik võib ootamatult maha pudeneda ja sattuda salatisse, pirukasse või supi sisse. Ja see on muidugi õudus!

„Jah, ma saan aru, aga ma ei ole kokk, vaid koristaja, ja mul pole toidutegemisega mingit pistmist!“ esitas naine oma argumendi. 

Aga talle öeldi, et firma reeglid kehtivad kõikidele töötajatele olenemata tegevusalast ja ametist. Seetõttu peab ta kas neid reegleid järgima või, kui maniküür on tema jaoks olulisem ja vajalikum, töölt lahkuma. 

Kuid naisel oli veel üks trump:

„Miks siis mulle sellest reeglist varem, enne töösuhte algust ei räägitud? Mul oli juba siis selline maniküür.“ Märgates ülemustes teatud segadust, kes hakkasid palavikuliselt mõtlema, kes ta küll tööle võttis, kellele nüüd peapesu teha, keeldus ta omal soovil töölt lahkumast ja nõudis hoopis töölt koondamist. Nii oleks tal võimalus töötukassas registreeruda ja töötutoetust saada... 

Kuid sellest võimalusest ülemused keeldusid ja naisele näidati firma sisekorraeeskirja, millele ta tööle kandideerides isiklikult alla kirjutas. Seal oli töötaja kohustuste loetelus kirjas – maniküüri ei tohi olla. Nii et paraku ei saa Tööinspektsioon selles olukorras kuidagi aidata. Siinkohal nõuanne: loe oma tööleping ja kõik muud dokumendid, mille tööandja sulle tutvumiseks ja allkirjastamiseks annab, hoolikalt läbi. Ja kui näed mõnda sinule arusaamatut punkti, täpsusta ja küsi. Sest nagu selgus, pööras meie kangelanna sellele küll tähelepanu, kuid arvas, et see reegel kehtib ainult kokkadele, mitte koristajatele. 

Aga kes sina oled?!

04.01.2023

Täna meenus mulle üks lugu oma minevikust. Ajast, kui ma töötasin ajakirjanikuna.

Kord tuli meie linna loengut pidama üks väga kuulus pealinna meditsiiniteaduste professor, korüfee seedekulgla verejooksude teemal. Pidin temaga tegema intervjuu nädalalehte, kus toona töötasin. Plaanisin rääkida professorist endast, mitte tema tööst. Meie kohtumine pidi toimuma tervishoiuosakonnas, kus ta pidas loengu oblasti kirurgidele. Väga lühikese. Ülimalt lühikese! Professor rõhutas veel kord, et loeng on väga lühike ja et hilineda ei ole lubatud. Puterdasin küll talle telefonis, et ma ei jaga midagi verejooksu teemast ning veel vähem sellest, mis puudutab seedekulglat. Ja kas ta võiks rääkida tavainimestele arusaadavas keeles, mitte meditsiiniterminites. Kuid professor oli vankumatu ja ajas ikka oma joru. 

Läksin osakonda, leidsin selle konverentsiruumi üles ja istusin tagaritta, et juhul, kui loeng peaks pikaks osutuma, raamatut lugedes märkamatuks jääda. Kümme minutit hiljem oli saal rahvast täis. Mamma mia!!! Ma pole kunagi nii palju kirurge korraga ühes kohas näinud! Paraku tulid loengusse ainult mehed. Ja siis mina – punaste juuste ja silmatorkava neoonrohelise T-särgiga valge vares. Saal kõmas bassihäältest. Ümberringi kõlasid laused, mis sisaldasid sõnu hemoglobiin, anesteesia, trombid, veresooned ja aordid. Minu kõrval rääkis üks arst telefoniga: „Saada ta ultrahelisse! Ei, mitte ainult neerud. Uurigu maksa ka." Maks – kas see on siseelund? Mul hakkas halb. Minu taga räägiti elavalt ühest vanamemmest, kes oleks operatsioonilaual peaaegu surnud. Vahetati nii-öelda kogemusi. Ühesõnaga, oli tegu halva eidekesega, sest hirmutas kogu operatsioonimeeskonda. Tal, kui ma õigesti aru sain, oli hoopis teine haigus kui see, mida nad alguses kahtlustati. Sel ajal, kui kirurgid imestasid, otsustas vanamemm siitilmast teispoolsusesse lahkuda. Anestesioloog karjatas ja hakkas vanduma ... 

Istusin liikumatuna, kõrvad kikkis – tahtsin nii väga sellest vanamemmest rohkem kuulda. See oli nagu põnevusfilm, kuidas nad ta lõpuks päästsid! Seetõttu läkski mul kaduma hetk, kui saabusid professor ja oblasti peakirurg. Viimane ütles valjuhäälselt, et võite alustada, ja pöördus kategoorilisel toonil minu poole: „Tule siia, sinust saab sekretär!“

Olin veidi jahmunud ja hakkasin ringi vaatama, et keda ta sekretäriks kutsus. Aga ei, ta pöördus ikkagi minu poole. 

„Kas mina?!“ küsisin igaks juhuks.

„Jah, sina!“ 

Algul mõtlesin sarkastiliselt vastata ühe tuntud Vene anekdoodi sõnadega: „Ma istun siin nagu naine, mitte nagu termomeeter“ – ehk olen ajakirjanik, mitte stenografist, aga siis mõtlesin ümber. Olgu, aitan häid inimesi. Istusin koosolekulaua taha ja hakkan kirjutama. Niisiis protokoll: kes koosolekut juhatab, kes esineb, osalejate nimekiri ja nii edasi. Seejärel astus professor kõnepulti ja alustas loengut. Seadsin end mugavalt istuma, panin pastataka käest ja asusin kuulama...

Siis aga vibutas peakirurg minu poole näppu ja sisistas ähvardavalt: „Miks sa oma käed rippu lasid? Kes siis konspekteerima hakkab?“

Viie minuti pärast sain aru, mis jama ma olin kokku keeranud, kui otsustasin häid inimesi aidata. Professor näis kõnelevat meie keeles, aga ma ei saanud tema tunniajasest loengust mitte midagi aru. Ma tabasin ainult üksikuid sõnu: veri, magu, resektsioon. Kõik ülejäänu oli mulle arusaamatu: histamiini retseptorite blokaatorid, gastroduodenaalsed haavandid, prootonpump, emboolia, flebektaasia, papillid...

Kuigi papillid tundusid olevat kontekstivälised ja riivasid kõrva. Neid kas eemaldati kirurgiliselt, kõrvetati või midagi muud.

Higi voolas ja olin nagu vette kastetud kana. Konspekteerisin seitse lehekülge. Ma ei tahtnud enam professorit näha ja mõtlesin välja seitse varianti, kuidas kuulajaskonnale öelda, et olen siin kogemata.  Olen ikka tola – miks ma kohe ei keeldunud?! Lõpuks, kui lektor oli juba loenguga lõpule jõudmas ja kuulajad hakkasid küsimusi esitama, sõnasin: 

„Vabandage, vabandage,“ nihkusin peakirurgi kõrva juurde ja küsisin süüdimatult rumala häälega: „Mida tähendab sõna gastroduodenaalne“?

Ta põrkus minust nagu pidalitõbisest eemale. Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin talle tsemendikotiga kogu jõust vastu pead virutanud.

„Aga kes sina oled?“ küsis ta jahmunult.

„Ajakirjanik!“ sõnasin armsalt naeratades ja kiiresti ripsmeid plaksutades.  Püüdsin tekkinud ebameeldivust leevendada.

Aga peaarst oli endiselt tõre. Ta nõjatus tooli seljatoele ja hingas välja:

„Ma arvasin, et sa oled intern...“

... Hakkasime kogu südamest naerma. Mu kritseldused võeti ära, nagu ette nähtud. Kaheldi küll, kas sellest saab üldse midagi aru. Ütlesin, et kirjutasin täpselt samamoodi nagu arstid, kes kirjutavad meile retsepte ja koostavad haiguslugusid. 

Aga miks see lugu mulle meenus? Sest siingi satun ma mõnikord koomilisse olukorda, mis on seotud tõlkeraskustega. Sellest aga juba järgmine kord…

P.S. Vanamemm jäi ellu. Kannatada said ainult anestesioloogi närvirakud. Täpsustasin selle hiljem üle.

Teie kohta laekus kaebus!

15.12.2022

Mõtlesin ja otsustasin, et räägin aeg-ajalt juhtumitest meie töös. Pealegi olin ma selles ka ise osaline :) 

Hiljuti sai Tööinspektsioon vihje. Eesti keeles on selle nimi „vihje“, aga see võib tegelikult olla ka mingi teade pahateost või kaebus. See tähendab, et kui töötajal on probleem ja tööandja ignoreerib arvukaid kaebusi, saab sellest teavitada Tööinspektsiooni telefonil 640 6000 või e-posti aadressil [email protected]. Ja see pole mitte ainult sellele töötajale, vaid kõigile neile, kel mingi taoline probleem on. Selle sõnumi edastamisel ei ole mingeid piiranguid – räägi see lihtsalt südamelt ära. Oluline on, et tööinspektorid saaksid kirjeldatud probleemist aru ega tõstaks seda konarliku sõnastuse tõttu „laualt maha“. Edastada tuleb rikkumise asjaolud, aeg ja koht ning võimalusel ka isikute ja ettevõtete andmed. Vihje edastajale tagatakse anonüümsus. Vastavalt vihje sisule otsustab Tööinspektsioon, mida teha: kontrollida ettevõtet, saata märgukiri või teavitada teisi ametkondi. Tööinspektsioon ei anna tagasisidet kaebuse läbivaatamise ja selle tulemuse kohta. 

Selle juhtumi puhul saadeti meile kaebus ühe Tallinna juuksurisalongi kohta. Täpsemalt esitati kaebus tööandja kohta, kes oli ühtlasi ka selle asutuse omanik. Vihjes kirjeldati, et tööandja palkas tööle mitu ukrainlannat (sõjapagulast) ning nende kogenematust ja Eesti seaduste mittetundmist ära kasutades asus kohe neid petma. Esmalt pani ta neid uskuma, et nendega sõlmitakse tööleping. Ukrainlannad uskusid ta sõnu seni, kuni üks neist haigeks jäi ja arsti juurde läks. Selgus, et ravikulude eest tuleb töötajal ise tasuda, sest tal pole töölepingut ja seega puudub ka ravikindlustus, õigus puhkust saada jms. 

Tööandja reageeris töötaja nõudmisele omapäraselt. Kõigepealt tõmbas ta oma taskust välja ja torkas haigele töötajale pihku osa sellest summast, mille töötaja arstivisiidi eest maksis, kuid hiljem nõudis selle raha tagastamist. Siis kutsus ta kõik töötajad kokku ja ütles: „Kes te üldse sellised olete, et millegi peale ärritute ja midagi nõuate! Te peaksite kuni surmani tänulikud olema, et teid üldse tööle võeti! Teie kohale on mul järjekorras juba sada inimest!“ Ja nii edasi samas vaimus ... Kuni saabuski nn tasumise tund – tänamatutele töötajatele anti „õppetund“ palkade kärpimise, tööaja kahekordistamise ja igasuguste ähvardustega. 

Ma ei tea, kui kaua naised seda kannatasid ja kartsid. Kas see oli viimane tilk karikasse või lõppes viimnegi kannatus, kuid nad otsustasid töölt lahkuda. Tööandja oli sellise „ülbe“ käitumise peale nördinud ja lubas „tänamatutele“ kätte maksta. Tööandja ütles, et hoolitseb selle eest, et neid ei võtaks keegi enam kunagi tööle. Nii ta seda neile teataski – otsese ähvardusena.

Saabunud kaebuse (seda ei esitanud ukrainlannad, vaid täiesti võõras inimene, kes juhuslikult sellest loost teada sai) põhjal otsustas Tööinspektsioon seda juuksurisalongi ette hoiatamata kontrollida. Käisin seal tõlgina, kuid minu teenuseid ei vajatud. Juuksurisalong oli tühi. Tööandja ilmus välja, aga kui ta sai teada, et tema juurde tuli tööinspektor, kortsutas ta kulmu ja punetas vihast ning hakkas kõike salgama: „Ei tea sellest midagi, ei mäleta ühtegi töötajat, annan juuksurisalongi rendile ja unustasin täna kõik dokumendid koju.“ Ta ütles, et tal pole praegu üldse aega, ja lõpetas oma tühjas salongis meiega vestluse.

Kui vestelda pole võimalik, käivitavad inspektorid ametliku dokumentide ja protokollide nõude protseduuri. Mida samal päeval tehtigi.

Selliseid asju juhtub! Tean, et nüüd leiab see juuksuriproua igasuguseid ettekäändeid, pidurdab protsessi ja keeldub koostööst. Olenevalt õigusrikkumisest võib sellist tööandjat oodata väärteokaristusena kuni 1200 euro suurune rahatrahv. 

Kirjutan kindlasti, kuidas see juhtum laheneb. Püsige kuuldel!

Töösuhete müüdid ja legendid

24.11.2022

Täna räägime müütidest ja legendidest, mis kindlalt meie teadvuses püsivad ja mida on alati nii raske kummutada. 

Müüt nr 1: haiguslehel olevat inimest ei saa vallandada.

Kuidas ei saa, see on vägagi võimalik. Nii nagu töötaja võib haiguslehel olles töösuhte lõpetada, võib seda teha ka tööandja. Tõsi, tööandja peab maha istuma ja vallandamist kirjalikus vormis üksikasjalikult ning mõjuva põhjusega selgitama. Näiteks võib mõjuvaks põhjuseks olla asjaolu, et tema töötaja viibis haiguslehel üle nelja kuu aasta kohta. Muidugi võib koondamisteate saades töösuhte pikenemise lootuses haiguslehele minna, aga siin Eestis see ei mõju. Kui on kirjas, et 30. kuupäev on viimane tööpäev, siis 30. on teie viimane tööpäev, olenemata sellest, kas viibite haiglas või mitte. Siin on üks näide: naine haigestus viimasel päeval enne koondamist. Teda huvitas, kas tööandja maksab talle haiguslehe kinni. Maksab, kuid ainult viimase päeva. Edasi, alates seitsmendast haiguspäevast, maksab Tervisekassa. 

Müüt nr 2: pensionärid ja puuetega inimesed võivad lõpetada töösuhte etteteatamistähtaega järgimata.

Ei, sest seadus ei näe ette pensionäridele ja puuetega inimestele etteteatamistähtaja järgimisel eritingimusi. Päeva pealt saate töölt lahkuda ainult siis, kui tööandjaga on sellekohane kokkulepe või erakorraline põhjus. Kui pole, kehtivad üldreeglid. Katseajal olles peate oma töösuhte lõpetamise otsusest tööandjale ette teatama 15 päeva. Kui katseaeg on läbi, siis 30 päeva. 

Müüt nr 3: katseajal vallandamist käsitlev paragrahv on välja mõeldud eranditult tööandjate jaoks.

Muide, see on tööandjate seas üks populaarsemaid müüte. Nad on tõeliselt üllatunud ja isegi pisut hämmastunud, kuuldes juristidelt, et katseaeg on mõeldud mõlemale poolele teineteise hindamiseks, mitte ainult uue töötaja luubi all uurimise aeg. Samuti ei pruugi töötajale tööandja või töö meeldida ning kui ta teatab oma lahkumisest 15 päeva ette – käies need 15 päeva veel tööl –, võib ta tööandjale rahuliku südamega hüvastijätuks lehvitada. Tõenäoliselt on see müüt inimestel kinnistunud vaid seetõttu, et katseajal olevale töötajale on lihtsam järgmisel põhjusel ära öelda: „Katseaja eesmärki pole saavutatud.“ 

Müüt nr 4: suuline tööleping on sama mis kirjalik.

Ei ole. Näiteks palkab tööandja töötaja puhastusfirmasse või ehitusele. Kiiresti arutati suuliselt läbi peamised nüansid: mida teha ja mis on palk, suruti kätt ja mindi lahku. Ja nüüd töötab inimene kaks, kolm, kuus kuud ega kahtlusta, et suuline tööleping saab seaduse järgi olla ainult kaks nädalat (!). Kui algse eelduse kohaselt peaks teie töösuhe olema pikem, võite nõuda kirjalikku lepingut alates esimesest tööpäevast. Ja kuni teie töösuhe kestab, peate seda nõudma, soovitatavalt kirjalikult. Sest kõik see „suuline“, mis muutub millestki millekski, on salakavalus ega aita teid olukorras, kui on vaja nõuda töö- või puhkusetasu, mida tööandja otsustab mitte välja maksta. Töövaidluskomisjon või kohus soovivad näha dokumente ja kõigepealt peate hakkama tõendama, et kokkulepe oli olemas.

Müüt nr 5: töölepingu lõpetamise kohta kande tegemine töötamise registrisse ongi vallandamine.

Ei, see ei tähenda veel midagi. Ja seni, kuni pole ühelt poolelt kirjalikku töösuhte ülesütlemist (e-kiri, sõnum, paber – ükskõik mis, mille kohta juristid ütlevad „kirjalikus vormis“), töösuhe jätkub. Kui tööandja otsustab töötajaga töösuhte üles öelda, peab ta töötajale esmalt kirjalikult teatama, mis põhjusel ta töötaja vallandab, ning alles seejärel, kümne päeva jooksul pärast töösuhte lõppemist, tegema selle kohta kande töötamise registrisse. Kui tööandja tormas mingil põhjusel kõigepealt registrisse kannet tegema, unustades teid sellest teavitada, on teil otsekohe võimalus see fakt vaidlustada.

Isiklikust elust…

07.11.2022

Mäletate, kuidas ma kirjutasin, et mul on heade inimestega vedanud? Minu jaoks on need inimesed märgilise tähendusega. Arvan, et meil kõigil on inimesi, kes meid ja meie saatust mingil moel mõjutanud on. Mõnikord vaid ühe lausega ... 

Kunagi ammu, kui ma olin veel noor ja ilus (nüüd olen lihtsalt ilus) ning olin raamatukogunduse kolledžit lõpetamas, hakkasin töö peale mõtlema. Ma ei tahtnud üldse raamatukogus töötada. Mulle meeldis lugeda, kuid mulle ei meeldinud see kõigis maailma raamatukogudes valitsev vaikus. Ja ma üldse ei tahtnud olla nagu see raamatukogutädi, kelle juures ma kauges lapsepõlves käisin: vanamoodsa õlaräti sisse mässitud, prillid ninal, saatmas vihaseid pilke nende poole, kes lugemissaalis liiga valjusti raamatu lehekülgi pööravad. Just see kujutluspilt mind millegipärast saatis. Seetõttu teatasin raamatukokku praktikale minnes tuliselt: „Never ever ei taha ma siin töötada!“ „Kus sa siis töötada tahad?“ küsis minult raamatukogu juhataja, väga intelligentne ja tark naine. Ma ei osanud vastata. Räägin ju, et ma olin siis noor ega saanud endast veel eriti hästi aru. „Noh, ma tahan töötada seal, kus on palju inimesi.“ 

Nadežda Pavlovna kehitas õlgu, sättis õlgadel rätti (raamatukogus oli tõesti jahedavõitu, kuid moodsaid salle siis veel ei tuntud) ning andis nõu: „Ehk peaksid siis ajakirjandust proovima.“ Ma ei teadnud sellest elukutsest midagi, polnud eales ühtegi artiklit kirjutanud ja mul ei olnud ka ühtegi tuttavat, kes oleks vähemalt kaudselt meediaga seotud, kuid järgmisel päeval läksin otsima tööd meie linna ajalehtedesse. Ja selgus, et kirjutada ma oskan. Niimoodi õnneliku juhuse ja Nadežda Pavlovna ühe fraasi tahtel ma ajakirjandusse töötama sattusingi. 

Või siis veel üks minu jaoks märgilise tähendusega inimene. Kui minult küsitakse, kuidas ma Tööinspektsiooni tööle sain, vastan lühidalt: „Nägin töökuulutust.“ Nii ongi, kuid teatud nüanssidega. Tulin tol päeval põgenikekeskusesse, mulle räägiti edasisest tegevuskavast ja pandi kirja aeg esimesele töötukassa vastuvõtule. Ja pakuti ka, et soovi korral võivad nad mulle õpetada tööotsingusaitide kasutamist. Mind õpetas üks tore tüdruk, samuti ukrainlanna, kes elab juba pikemat aega Eestis. Ma ei tea ta nime, kuid mõtlen talle sageli. Sest seletades ja näidates sattuski just tema Tööinspektsiooni kuulutuse peale: „Otsime kommunikatsioonispetsialisti“. 

„Oh, see on väga huvitav töö ja see on ka ajakirjandusega seotud,“ ütles ta ning pööras monitori mulle lähemale. „Vaadake.“

Lugesin läbi kandidaadile esitatavate nõuete loetelu ja ...

„Oh ei, ma ei vasta nõuetele,“ hakkasin tagasi ajama. „Mu inglise keele tase pole nii hea, kui siin tahetakse, ja üleüldse ...“

„Aga proovige,“ lükkas ta monitori väga tungivalt mulle veelgi lähemale. „Saate ju alati keelduda, kuid see on väike võimalus, mida peaks alati ära kasutama.“ 

Läksin koju, mõtlesin natuke ja otsustasin proovida. Niisiis, neiu Niine 2 põgenikekeskusest – olen teile tänu võlgu. 

Lisaks mul lihtsalt tohutult vedas ja Eestisse jõudes sattusin perre. Kujutage vaid ette: isa, ema, kaks last. Neil on oma elu, töö, hobid, sõbrad. Ja ühel hetkel hakkavad nad ühe lapsega põgeniku pärast oma tavapärast rütmi rikkuma. Nad võtavad ta oma koju ja hakkavad oma elu uutmoodi korraldama, võttes nüüd arvesse veel kahte inimest. Nad muudavad Wi-Fi parooliks „Слава Україні“ ja sul pole võimalik end võõrana tunda. Nad aitavad su lapse lasteaeda ja just tänu neile saan oma esimese võimaluse raha teenida. Nad räägivad mulle, kuidas Eestis tööintervjuud käivad, ja julgustavad mind, kui lähen tööd otsima. Nad õpivad valmistama Ukraina borši koos küüslaugukuklitega ja unistavad reisist Ukrainasse, kui sõda läbi saab. Esimesena on programmis kartulite maitsmine. Sest sõna otseses mõttes esimestel päevadel kohalikke kartuleid maitstes tegi mu poeg need ilma igasuguse taktitundeta maatasa ja ütles, et maailma maitsvaimad kartulid on tema kodus, Ukrainas. Ja kui käes on kolimise aeg, siis leiavad nad sulle korteri, annavad hea iseloomustuse, varustavad hunniku mööbli ja asjadega (sest korter on tühi), seejärel aitavad seda mööblit tassida ja … Mis seal ikka, minu kasupere, Kaidi ja Raivo (samuti Hendrik ja Teodor) Ruusalepp – ma armastan teid väga!

Tööinspektsioon – kes, miks ja milleks?

28.10.2022

Kas teate, mis on Tööinspektsioon? Või pigem, mida sellest arvatakse? Kui tuua näiteid sotsiaalvõrgustike kommentaaridest, siis kirjutatakse seal igasuguseid imelikke asju, muu hulgas ka Tööinspektsiooni kohta. Ja seepärast mulle tundubki, et paljud inimesed ei tea, kes, miks ja milleks me oleme...

Näiteks kirjutas meile üks mees. Ta oli vihane oma tööandja peale, kes oli palgamaksmisega viivitama hakanud. Õigustatult nördinud mees nõudis tööandjale kiiret ja silmapilkset karistust. Jurist kirjeldas oma vastuses väga põhjalikult ja üksikasjalikult konfliktse olukorra osapoolte õigusi ja kohustusi ning andis ka nõu, mida mees saab oma probleemi lahendamiseks teha. Möödus kaks nädalat ja inspektsiooni saabus samalt mehelt järgmine kiri. Ta nimetas meie töötajaid kasututeks paberimäärijateks ja lisas solvunult: „Asi pole selles, et te kohale ei tulnud, te isegi ei vaevunud mu tööandjale helistama, et teda korrale kutsuda!“ See tähendab, et inimene esitas kaebuse ja ootas, et inspektsioon tuleb kohale ja hakkab tema asemel olukorda lahendama.

Üldjuhul on inspektsiooni roll n-ö ametlikus keeles ennetavate meetmete, selgitamise, lepitamise ja vajadusel otsuste langetamise (töövaidluskomisjon) teel veenda töösuhete osapooli seadustes sätestatud kohustusi täitma. Ja selgitada nii tööandjatele kui töötajatele, et seaduste järgimine on nende mõlema huvides. Lihtsustatult öeldes kontrollib inspektsioon töölepingu seaduses sätestatu täitmist – kas tööleping on õigesti vormistatud, kas töötamise registrisse sisestatud andmed on korrektsed, kas töötingimustest peetakse kinni, kas isikukaitsevahendid on töötajatele kättesaadavad, kas on tehtud töökeskkonna riskianalüüs jne. Ja kindlasti ei aja inspektsioon kurikaga vehkides Eestis taga neid, kelle kohta on kaebus esitatud. Ei ole ka seda, et ebaausate tööandjate käest pressitakse sunniviisiliselt välja töötajatele välja maksmata palgad. Aga millegipärast just seda väga paljud eeldavad. Ja nad on äärmiselt pettunud, kui saavad teada, et inspektsioonil ei ole eelarves ette nähtud keppe ega kumminuiasid ning juristid ja inspektorid on relvastatud ainult seaduste tundmise ning sooviga aidata. Ja alati püütakse mõlemad konflikti osapooled läbirääkimiste laua taha tuua ning juba sajandat korda rääkida „igasugu jama“ (nagu meile vahel öeldakse) nende õiguste ja kohustuste kohta. 

„Kirjutage üles minu tööandja number, kirjutage see kohe üles,“ nõuab helistaja. „Trahvige teda või kaevake kohtusse! Tal puudub südametunnistus, ta lubas mulle maksta 1500 eurot, kuid ta ei ole seda summat mulle kolme kuu jooksul mitte kordagi maksnud. Maksab osade kaupa. Petab mind!“ 

Pärast viieminutilist vestlust selgub, et neiu on katseajal, kuid on juba kaks korda jõudnud puhkusele minna (seetõttu ei makstudki talle kogusummat), kusjuures ta isegi ei vihjanud tööandjale oma kahtlustest tema ebaaususe kohta. „Miks mina? Aga milleks teie siis seal inspektsioonis istute? Kas mitte selle jaoks?!“ küsib ta imestunult. 

See, et töötaja ja tööandja omavahel ei suhtle, on klassika. Enamasti selgub konflikti menetlemise käigus, et pooled on üksteise vastu vimma kogunud, kuid pole mõelnudki maha istuda ja omavahel rääkida.    

„Kas rääkisite tööandjaga? Mis on teie lepingusse kirjutatud?“

„Noh, ei. Võib-olla helistate talle, nõuate seda?“

Ja veel selliseid näiteid:

„Teil on seal ainult paberil kõik nii ilusti kirjas, kuid tegelikus elus pole töötajatel õigusi! Ma ei ole näinud ühtegi töölepingut, millest te räägite! Tegelikult kaitsete te ainult tööandjaid, mitte meid!“

Mida selle peale öelda? Kui kõik töötajad teaksid oma õigusi ja ütleksid need selgelt välja, ei saaks ebaausad tööandjad ära kasutada neid, kes pole oma lepingut oma silmaga näinudki. Või neid, kes on nõus ehitusplatsil töötama logisevatel redelitel ja töötama kõrgustes ilma ohutust tagavate vahenditeta. Alles siis saad aru, kas töösuhte norme järgitakse vastavalt Tööinspektsiooni eesmärkidele.

„Mulle aitab. Ma lahkun töölt!“ ehk kuidas toimub töösuhte lõpetamine

20.10.2022

Kas teie teate, kuidas töösuhet lõpetada? Sest ühtäkki selgus, et Eestis ja Ukrainas toimub see pisut erinevat moodi. 

Niisiis, te olete otsustanud töölt lahkuda. Te teatate: „Mulle aitab. Ma lahkun töölt. Olen oma otsuse teinud ja mind ümber veenda ei ole võimalik!“ Ja stseeni teha ei ole mõtet.  See on küll efektne, kuid ei toimi. Sest siis ärkab kaine mõistus ja küsib: Aga kas ma lõpparvet ei peaks saama, kus see on?!“ Aga seda ei ole! Tööandja ei saa seda maksta enne, kui te pole temaga ametlikult töösuhet lõpetanud. Eestis on kasutusel mõiste nagu töötaja tahteavaldus, kuid sellest hoolimata tuleb teil tööandjat oma lahkumisest kirjalikult teavitada. Vahet pole, kas kirjutate selle pastapliiatsiga paberile, saadate e-kirja või kasutate mõnda sõnumirakendust, kuid väga oluline on seda teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. „Olen see ja see ning lõpetan töösuhte selle ja selle tööandjaga.“ Märkige kindlasti ka kuupäev, millal te selle saatusliku otsuse langetasite. Isegi kui olete tööandja juures töötanud ainult kaks nädalat ja teil oli suuline tööleping, siis SUULISELT lahkuda ei soovitata – seda tuleb teha ainult kirjalikult. Muide, see kehtib ka tööandja kohta.

Töötaja tahteavaldus on erisus, mida eespool juba mainisin. Oleme ikka harjunud, et ülemus vallandab meid ja annab seejärel korralduse: valmistab ette käskkirja, laseb sekretäril dokumendid korda ajada ja raamatupidajal kõik välja arvutada, teeb vastavad kanded ja nii edasi. Siin on suurem rõhk ja tähelepanu töötajal. Ta peab oma tahet väga selgelt ja arusaadavalt väljendama. Üks hiljutine juhtum sobib hästi selle tõestuseks. Naine pöördus Tööinspektsiooni, kuna talle ei makstud lõpparvet (palka ja tasu kasutamata puhkusepäevade eest). Selgus, et ta kirjutas lahkumisavalduse n-ö vabas vormis – palus end vallandada kas poolte kokkuleppel või omal soovil. Just nii ta kirjutaski. Nii andis ta oma ülemusele õiguse – kuidas see tahab, nõnda vallandab. Sellise kirjatüki saanud eestlasest tööandja kaalus seda nii ja naa ega saanudki aru, mida tema töötaja silmas pidas. Ja pani selle kuni asjaolude selgumiseni kõrvale. Töötaja aga ei saanud lõpparvet ja läks kaebama. Konflikt sai loomulikult lahendatud, kuid sellised juhtumeid on veel. 

Tavaliselt võib töötaja töösuhte üles öelda ilma ühegi selgitusteta, aga tööandja seda teha ei tohi. Ta peab alati töölepingu lõpetamist põhjendama. See tähendab, et tööandja peab selgitama, miks ta ei taha või ei saa sind enam tööl näha. Näiteks kui ta läks pankrotti ja palga maksmiseks ei jätkunud enam raha. Juhtunud on ka hädaolukordi. Või siis oli töötaja aasta jooksul üle nelja kuu haiguslehel. Või tegi tööluuse ja kuritarvitas alkoholi. Põhjus peab olema oluline ja tõestatav. Sest kui töötaja on kindel, et töötas hästi, aga tööandja kirjutas: „Ei saanud tööülesannetega hakkama“, võib töötaja julgelt töövaidluskomisjoni pöörduda. Kui töölepingu ülesütlemine toimub erakorraliselt ja tööandjast tulenevatel põhjustel (märkimisväärne palga hilinemine või maksmata jätmine, solvamine, alandamine ja kõik see, mis kuulub mõiste „tööalane ärakasutamine“ alla), on töötajal õigus nõuda töövaidluskomisjoni vahendusel tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ja kui praegu keegi seda lugedes sarkastiliselt mühatab, siis siin on statistika ainuüksi Ukraina kodanike kohta. Märtsist kuni augustini laekus töövaidluskomisjonile 47 avaldust. Valdav enamus nõuetest – tööandja ei maksnud palka või puhkusetasu. Töötajad on töövaidluskomisjonile esitanud nõudeid 215 135 euro eest. See tähendab, et iga nõude keskmine suurus on 4600 eurot. 

Pidage kindlasti meeles, et kui töötaja lahkub töölt omal soovil või poolte kokkuleppel, ei saa ta töötu abiraha. Töötuskindlustushüvitist saavad need, kes lõpetavad tööandjaga töölepingu erakorraliste asjaolude, tähtajalise töölepingu lõppemise või koondamise tõttu, samuti need, kes lõpetavad töösuhte katseajal.

Teine oluline tingimus on etteteatamisperiood. Töötaja peab töölt lahkumise soovist tööandjale kirjalikult ette teatama 30 kalendripäeva ja etteteatamisperioodi jooksul ka töötama. Katseajal on see 15 kalendripäeva. Loomulikult võite lahkuda päevapealt, kuid seda juhul, kui tööandja vastastikusel kokkuleppel sellega nõustub.

Vallandada viimasel töötamise päeval ei saa!

„Ja mida ütleb seadus vallandamise kohta?“

Kolimine. Sellega on kõik öeldud.

04.10.2022

Terve eelmise nädala tegelesin ühest korterist teise kolimisega. Rahvas ütleb: „Üks kolimine võrdub kahe tulekahjuga.“  See on tõesti nii! Kui kiiresti küll asjad meie ümber kuhjuvad! 18. märtsil saabusin Eestisse koos oma poja, käsipagasi mõõtu kohvri ja seljakotiga. Ja nüüdseks on mul koju tekkinud terve hunnik mingisuguseid karpe. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. 

Lisaks oli minu uus korter täiesti tühi ja seetõttu tormasin mööda Tallinna, et leida sinna nii külmikut kui pesumasinat, köögikappe, aga ka riidekappi, diivanit ning lauda ja toole. Taaskasutusturg oli mul põhjalikult läbi uuritud, telefon oli mitmekeelset kirjavahetust pungil: „Kas kapp on veel saadaval?“ „Broneeritud, aga kui sellele homme järele ei tulda, annan teada.“ Rabati kõike, mida saada oli. Olukorda raskendas isikliku transpordi puudumine ja kuulutuse lõpus olev märge „Ainult järeletulemisega“. „Kui teil on käepärast kaks meest, siis ei pea kappi osadeks lahti võtma,“ tõlkisin Google’i abiga mulle mööblit müüva naise eestikeelset sõnumit. „Ei, kahjuks on mul ainult üks mees, aga temagi on laenuks,“ vastasin ja helistasin kohe oma tütrele, et ta oma peika mulle appi saadaks. Ma olen ikkagi potentsiaalne ämm ja kui minu tulevane väimees soovib endale liitlast, mitte tigedat mutti, siis peab ta mind aitama. Olla autojuht, laadija, mööblipaigaldaja ja noh, veel mingid pisiasjad – panna riiulid seina, kraanid ja segistid paika –, käis mulle üle jõu. Seetõttu nimetasingi tütre peigmehe mulle osutatud abi eest „oktoobri lemmikväimeheks“. Aga võib-olla ka novembrikuu omaks – mul on veel paar asja kööki ostmata. :) Abikaasa koordineeris protsessi Ukrainast ja oli tulevase väimehega samuti rahul. 

Kuid kõige huvitavam on ikkagi minu uus kodu. Peaaegu 100-aastases vanas puumajas, teisel korrusel asuv ahiküttega korter. See on midagi uskumatult ulmelist ja ammu unustatut! Nüüd olen ma lisaks toidu ostmisele alati huvitatud ka küttepuude ostmisest. Parimad on muidugi tamm või pöök – nii ütles mulle internet – nende hea kütteväärtuse tõttu. Kuid need maksavad veidi vähem kui lennuki tiib, nii et õnnelikud ahjuomanikud soovitavad mitte leili minna ja kasutada oluliselt odavamaid küttepuid, nagu kask, lepp ja saar. 

Ruumipuuduse tõttu vanni ei ole. Kujutan ette, kui raske oli korteri omanikel leida kohta selle tsivilisatsiooni ime – pisikese dušikabiini – jaoks. Esikusse? Takistab sisenemist. Tuppa? Segab elu. Jäi üle kööginurk ja ma kahtlustan, et pärast sihikindlat köögimööbli „Tetrise“ mängu õnnestuski dušikabiin vabanenud nurka mahutada. Pliidi ja valamu juurde, kus saab käsi pesta. Seetõttu ohverdati pesumasin. Mul aga on aktiivne laps, kellele meeldib porilompides hüpata ja mänguväljakutel möllata. Kui kujutasin vaimusilmas ette pesukaussi ja räpaste riiete kuhja, sööstsin kibekähku pesumasinat otsima. Selleks tuli aga köögilauast loobuda. Ohverdusteta sellistes olukordades pääsu pole!

Meil on lisaks ka ruum balletitundideks. Nii ma seda nimetan. Seal tuleb hoida selg sirge, tuua jalad vastavasse asendisse ja teha demi-plié. Aga ainult demi-plié, sest oluliselt madalamat grand-plié’d ei saa teha, kui WC uks on suletud – otsmik ja põlved põrkuvad muidu vastu ust.  See ei ole eriti mugav! Aga kuna see on ballett, siis ei ole sellest lugu.

Kuid kõige tähtsam on see, et mulle meeldib siin kõik! WC-sse lähen alati naeratades, itsitades ja demi-plié’d tehes. Ka tuppa – see on väga hubane ja, mis kõige tähtsam, päikseline. Ahi meenutab mulle mu vanavanemaid ja lapsepõlve. Ja olen nõus, et köök koos duširuumiga on palju etem kui köök ja terve korter ilma duširuumita. Mul on olnud ka õnne väga toredate inimestega kohtuda, aga sellest räägime juba teine kord. 

Kuidas meid lollitatakse…

19.09.2022

Facebooki grupid on minu arvates inimkonna suurim leiutis. Olen sealt saanud nii palju kasulikku teavet, mida ei saa võrrelda ühegi infopunktiga. Milliseid dokumente tuleb põgenikuna riiki saabudes vormistada, kuhu kõigepealt pöörduda, kuidas lasteaeda kohta saada ja nii edasi. Kuid viimasel ajal olen märganud ka midagi muud. Kui selgus, kuidas ukrainlaste gruppides asjad käivad, hakkasid sinna kiiresti imbuma … mitte just kõige paremad inimesed. Nimetan neid lihtsalt petisteks, ega hakka ma neid nimepidi mainima, sest ei taha, et mind kurjaks kitseks peetakse. 

Kõik teavad, et praegu on põgenike üks suurimaid probleeme töö leidmine. Sellele lisandub aga järgmine probleem – täielik teadmatus Eesti tööõigusest, mida kasutavad omakorda ära mitte kõige paremad inimesed. Ja nüüd on Facebooki gruppides levima hakanud kahtlased töökuulutused, mille leidmiseks ei pea just erilist vaeva nägema. Just eile sattusin ühe peale: „Vajatakse õdesid.“ Pakutakse head palka, töö toimub raviasutustes. Valmis palkama isegi vähese töökogemusega inimesi. „Tööandja“ on pakutava töö kirjeldusse lisanud punkti “БЕСПЛАТНАЯ ВАКАНСИЯ”, ehk „TASUTA TÖÖKOHT“ – paksu kirja ja trükitähtedega. Ilmselt selleks, et kõik kandidaadid vaimustuksid enneolematust saatuse kingitusest ja ruttaksid kuulutuses märgitud Ukraina numbrile kirjutama. Seda muidugi Viberis\Telegramis, sest kes teab, võib-olla Eestis maksavad kõik vabad töökohad terve hulga raha, aga (vahendus)tasuta töökohti pakkuvaid tööandjaid võib leida ainult Viberist? Tegelikult peaksime just nende punktide – tasuta töökoht ja ametlik töö – tõttu kohe valvsaks muutuma. Eestis ei ole töövahendusbüroosid, kes värbavad inimesi raha eest tööle (see on ebaseaduslik) ja ametliku töö pakkumine on juba ammu juurdunud õiguspraktika. Kusjuures Viber on eestlaste jaoks võõras. Nemad eelistavad tööalast kirjavahetust pidada e-posti teel. Kui see veel ei veena, siis lugegem postituse kommentaare. Inimesed kirjutavad seal selgelt ja konkreetselt, et Eesti raviasutustes tohib oma erialal töötada ainult ametlikult kinnitatud õppekava diplomiga ja seda pärast eesti keele eksami sooritamist. Tõsi, on üksikuid erandeid, kuid uskuge mind, ükski meditsiiniasutus ei avalda Facebookis selliseid töökuulutusi ilma asjakohast linki lisamata. Neil on selleks spetsiaalsed saidid.

Need mitte kõige paremad inimesed, kes pakuvad tööd olematutes tehastes või haiglates, on veel väikesed kalad. Sotsiaalmeedia gruppides võib kohtuda juba suuremate kaladega. Näiteks teatas üks ettevõte (logoga ja puha), et otsib töötajaid, kelle tööülesannete hulka kuulub „maksete tegemine äriklientide kontodele“. Töö pidi olema täiesti ametlik (juba see peaks tööotsijad valvsaks tegema, kuid paraku mitte) kaugtöö. Kui palju inimesi õnge läks, ei ole teada. Tööinspektsiooni poole pöördus vaid üks naine, kes rääkis, et asus enne tööandjaga läbirääkimisi kohe kaugtööd tegema . Teda ei üllatanud, et tal kästi töölepingu vormistamise eest maksta 30 eurot. Teda ei teinud valvsaks ka see, et raha saajana oli märgitud täiesti suvaline inimene „Ziuzia Muskina“, mitte ettevõte, kelle logo kuulutuses oli. Teda ei üllatanud, et keegi firmas osutus petiseks, sisestas registrisse valed andmed ja ta pidi eelmainitud Ziuzia Muskina kontole uuesti 30 eurot kandma. Kui „tööandja“ küsis millegi jaoks jälle 60 eurot, ei pannud isegi see teda mõtlema. Naine ilmselt arvas, et see on siin võõras Eestis tavaline asi ja tegi oma siiani väljamaksmata palgast Ziuzia Muskina kontole järjekordse ülekande. Ziuzia Muskina sai julgust juurde ja nõudis ilma põhjuseta veel 100 eurot, aga oma töötajale ei makstud midagi. Kuidas siis nii saab? Kuid lõpuks see juhtus. Naist hakkas närima kahtlus ja ta otsustas oma murest Tööinspektsioonile rääkida.  Kui tööinspektor ettevõtet kontrollima läks, selgus, et nad ei olnud midagi kuulnud firmast, mis nende nime kasutades kergeusklikelt inimestelt raha välja pettis.

Tööinspektor-jurist Inga Henning, kes selliseid kaebusi pidevalt läbi vaatab, soovitab kõigil tööotsijatel olla sotsiaalvõrgustikest leitavate töökuulutustega ettevaatlik. Mašad, Katjad, Vladid ja Juliad, kes pakuvad kindlat palka, selgitamata mida tuleb teha ja kus töötada, peaksid teis kahtlusi tekitama. Nagu ka kontaktina märgitud Viber. Guugeldage kindlasti kuulutuses märgitud telefoninumbrit – see võib olla petturite nimistus või loodud vaid üheks päevaks mõne teise ettevõtte nime all. Ärge kandke kunagi kellelegi töölepingute vormistamise või töökoha leidmise eest raha. Siin on see ebaseaduslik!

Minu nägu, kui näen Facebookis kuulutusi sõnadega „Tasuta vaba töökoht" ja „Ametlik töö“.

„Mida rohkem keeli oskad, seda rohkem oled sa väärt!“

16.09.2022

Hiljuti külastasid mind targad mõtted. Olen juba mitu kuud eesti keelt õppinud, aga sellega on üks häda ja vaev, kuna see on nii raske. Ausalt öeldes on eesti keel väga raske. Kui täpsem olla, siis üks raskemaid keeli üldse, kuid… Peaaegu kõik eestlased valdavad vabalt mitut keelt: eesti ja inglise keelt, saavad aru soome keelest ning vanemad inimesed valdavad vabalt ka vene keelt. Olgu, teeme soome keelele möönduse. Eesti keel kuulub soome keelega samasse keelkonda, neil on ühised juured – ukrainlaste jaoks on see nagu vene keel. Palju sõnu on sarnased ja alati saab end arusaadavaks teha. Aga kuidas on lood ülejäänud keeltega? Ei mingit kattuvust ega sarnasust. Aga inimesed on keeled ära õppinud ja räägivad! 

Mäletan, kuidas mind alguses üllatas, et isegi lasteaialapsed räägivad siin inglise keelt. Koolilapsed on aga juba väga enesekindlad keeleoskajad. Ukrainas tuubitakse inglise keelt kõigepealt lasteaias, seejärel 11 aastat koolis, seda püütakse õpetada koolides ja ametiasutustes, palgatakse eraõpetajaid. Ka keeltekoole on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Selle tulemusena oskavad ukrainlased võõrkeeli enamasti koera tasemel: saan kõigest aru, aga rääkida ei oska.  Eestis ei ole ka eraõpetajate palkamine väga levinud. Siin on keeltekoole küll märgatavalt vähem, aga see-eest on inglise keele oskus väga hea mitte ainult täiskasvanutel, vaid ka lastel. Alguses arvasin, et Eestis on võõrkeelte õppimiseks mingi uus metoodika. Aga ei, ei midagi üleloomulikku: kevadel koolis käinud põgenike lapsed võivad seda kinnitada. Siis tekkis mul uus versioon: siin on palju IT-spetsialiste, palju segapaare, kakskeelseid lapsi…Kuni tuttav eestlane minu imestamise peale õlgu kehitas ja selgitas: Ukraina on tema sõnul suur riik ja võõrkeeli ei ole eriti vaja osata, aga Eesti on väike. Eestis ei ole võimalik kõike eesti keelde dubleerida, mistõttu näidatakse siin võõrkeelseid filme ja multikaid originaalkeeles, eestikeelsete subtiitritega. Inglise keelt kuuleb kõikjal ja igal pool. Lapsed vaatavad telerist ingliskeelseid multikaid, kuulavad ingliskeelseid laule ning hakkavad endile ja lapsevanematele märkamatult inglise keeles rääkima. Need eestlased, kes elasid Nõukogude Liidus, räägivad vene keelt päris hästi, sest seda oli ümberringi palju – siltidel, koolides ja ametiasutustes. Seda lihtsalt pidi oskama. Ja samal ajal, kui mina eesti keele pärast soiun, esitab mu laps, kes läks peaaegu kohe pärast Eestisse saabumist kohalikku lasteaeda, mulle nüüd südilt terveid lauseid! Rääkimata sellisest tühjast-tähjast nagu kahekümneni loendamine ja „tere-palun-aitäh“. Keelekümblus! See töötab super hästi. 

Aga ühest asjast ei saa ma siiani aru – kuidas saavad venekeelsed elanikud kogu elu Eestis elada, ilma et nad oleksid õppinud eesti keelt rääkima? 

Kas olete külastanud töötervishoiuarsti?

14.09.2022

Hiljuti sain lähedalt tuttavaks töötervishoiu ja tööohutuse seadusega. Võib-olla on ka Ukrainas midagi sellesarnast, kuid ma kahtlustan, et üldjuhul see ei toimi. Loomulikult on meil struktuure, mis kohustavad töötajaid läbima rutiinse tervisekontrolli tavalises polikliinikus, kuid enamus seda ei tee. Eestis on tegemist kehtiva seadusega, mille täitmist jälgivad tähelepanelikult kõik tublid tööandjad. Oma alluvate terviseseisundiga peab kursis olema, et vältida olukorda, kus mõni töötaja on saanud kutsehaiguse või midagi veel hullemat. Siis tuleb töötajat ravida ja talle hüvitist maksta – tegelikult ei ole selline väljavaade tööandja jaoks eriti roosiline. Niisiis, tegutsedes põhimõttel lambad terved, hundid söönud, käivad Eestis töötajad iga kahe-kolme aasta tagant spetsiaalses tervisekontrollis. Tervisekontroll tuleb korraldada töötervishoiuarsti määratud ajavahemiku järel, kuid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul ning alaealise töötaja puhul vähemalt üks kord aastas. Aga uute töötajate kontrolli saatmine on kohustuslik.

Eelnevalt tuleb tööandjal hinnata oma ettevõtte töökeskkonna riskifaktoreid (Tööinspektsioon saab selles juhendada) ning sellest sõltub, milliseid arste peab töötaja külastama. Näiteks kui töö on seotud koormustega, siis kontrollitakse füüsilist seisundit, luu- ja lihaskonda jms. Kui töötatakse kontoris arvuti taga, siis kontrollitakse psüühikat, nägemist ja rühti. 

Mulle kontoritöötajana oli see päris huvitav kogemus. Tervisekontrolli teade oli juba saabunud, kuid eelnevalt palutakse täita spetsiaalne küsimustik. Esimesel leheküljel on üldised küsimused minu tervise kohta. Raporteerisin rõõmsalt, et ma pole ühtegi haigust raskelt põdenud ja olen valmis tööd rügama, ning täitsin küsimustikku edasi. Ja siis läks lahti… Kümnendal leheküljel kaotasin järje, sest takerdusin kõiksugustele huvitavatele küsimustele vastamisel. Hakkasin kahtlema: kas ma täidan ikka seda küsimustikku töötervishoiuarsti jaoks või valitakse mind praegu mõnda salateenistusse? Mul tekkis tõsine kahtlus, kas mitte selliste testide põhjal ei koostata minu psühholoogilist portreed. Sest küsimused kordusid ja neile tuli valida vastuseks: „pigem alati“, „mitte kunagi“, „on juhtunud“ jne. Minult küsiti tõsimeeli: „Kas teid on tööl viimase 12 kuu jooksul vägivallaga ähvardatud?“ Kuigi ma pööritasin silmi ega suutnud ette kujutada, kuidas mu armsad kolleegid hakkavad mind ähvardama ja peksma, läks küsimustik edasi: „Kas te pole tõesti vägivalda kogenud? Kas teid pole kiusatud?“ Ja nii edasi samas vaimus: „Kuidas te magate? Kui tihti te ärkate ega saa enam uinuda? Kas pea valutab sageli? Ei? Aga kõht? Või äkki on teil lihasprobleeme? Kui sageli tunnete end kurnatuna? Aga roidununa? Aga emotsionaalselt tühjana? Aga väsinuna? Kas teid pole tõesti kunagi füüsiliselt ähvardatud?“

Lõpuks sain aru, et nõndaviisi kontrollivad nad minu vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui testid näitavad läbipõlemist või mõnda muud somaatilist probleemi, soovitab töötervishoiuarst inimesel minna psühhoterapeudiga vestlema ning tööandja saab teate, et töötajal on nii- ja naasugune terviseprobleem. Tervisekontrolli käigus kontrollitakse nägemist ning kuulmist ja tehakse muid üldseisundi uurimiseks vajalikke läbivaatusi. Näiteks määras arst mulle lugemisprillid. Ja osa prillidele kulutatud rahast tagastati, kuid see on juba minu tööandja konkreetne hüvitis.

Kõige olulisem on ära hoida oma töötajal kutsehaiguse diagnoosimine, ja seda püütakse vältida kõigest väest. Muide, statistika kohaselt on kõige ohtlikumad ametid raietööline, traktorist ning autojuht, samuti laotöötaja, õmbleja ja müüja. Kõige tavalisemad kutsehaigused on seotud ülekoormuse ja vibratsiooniga. Tööga seotud haigusi saavad diagnoosida ainult Põhja-Eesti regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarstid. Ja kui nad otsustavad, et töötaja pikaajaline krooniline haigus (täpselt selle sõnastusega) on seotud tööga, teavitavad nad sellest mitte ainult otsest tööandjat, vaid ka Tööinspektsiooni. Tööinspektsioon peab tuvastama selles tööandja süü. Kui tööandja rikkus ohutusnõudeid, näiteks ei andnud töötajale kaitsevahendeid jms, siis suunab Tööinspektsioon vastavad järeldused edasi Sotsiaalkindlustusametile. See läheb tööandjale nii mõnegi kopika maksma. Kutsehaigused põhjustavad endiselt üsna harva tervisekahjustusi (aastas registreeritakse umbes 20 sellist juhtumit), kuid kui need avastatakse ja tõendatakse, võib tööandjale esitada kahju hüvitamise nõude. Ja seda üritavad tööandjad vältida.

Võõrastele oma ehk pool aastat Eestis

29.08.2022

Minult küsiti hiljuti: „Kas sa oled juba harjunud võõral maal elama?“

Noh, kuue kuuga saab õpetada karugi jalgrattaga sõitma, mitte ainult harjuda riigiga, kus sind võetakse avasüli vastu, toidetakse, pakutakse peavarju ja kaitset. Jah, ma olen peaaegu ära harjunud. Püüan mõningase entusiasmiga eesti keelt õppida, aga see on nii paganama raske! Kahtlustan, et isegi karu on andekam õpilane kui mina, ja selleks ajaks, kui mina alles A1-tasemele jõuan, teeb tema juba rattal hüpates kolmekordset piruetiga saltot. Viimastel kuudel (ma ei tea, kuidas see juhtus) olen kogunud strateegilise varu mütse, fliisretuuse ja igasuguseid sooje pikki pükse, sest Eestis kliima on karm. Midagi sellest vallast, et „vaatasin aknast välja ja seal on kerge tuuleke, mis kõigutab tänavavalgusteid, ning linnud, lemmikloomad ja väikesed lapsed lendavad mööda“. Ja kui see tuuleke üritab sinu näonahka kui ainsat katmata kehaosa peaaegu maha koorida, ei ole see kuigi meeldiv. Tuleb ennast soojendada. Ja ehtida end helkuritega nagu jõulupuu, sest peagi saabuvad valgete ööde asemele pilkaspimedad ööd. Siis on nii, et kella 8 ajal alles läheb valgeks ja juba kell 15 on väljas pime. Aga kui veab, saab näha virmalisi! See on siiski küllaltki haruldane, kuid tänavu jaanuaris nähti virmalisi Narvas, Jõhvis ja isegi Tallinnas. Kas see pole suurepärane üllatus? Kus mujal võib näha sellist uskumatut loodusnähtust?

Olen juba 80% harjunud kohalike toiduainetega. Mu silmad ei peatu enam imestunult loendamatutel lettidel, millel on kauplustes küpsetatud valmistoit. Teate ju küll: osta, soojenda, söö. Hindan eestlaste huumorit selle üle, et köögi kõige vajalikum abivahend on käärid: salati, valmistoidu või filigraanselt viilutatud ja eelnevalt keedetud köögiviljade pakendite lõikamiseks.  Ma ei mäleta Ukrainas sellist küllust. Meil on isegi suurimas supermarketis külmkapp häbiväärselt nurka nihutatud ja sinna on visatud ainult pelmeenid või külmutatud pitsad poissmeeste jaoks. Eesti lapsevanemad veedavad õhtud lastega mõnusalt mänguväljakutel ja parkides, aga meil kiirustatakse kohe koju, et poolteist-kaks tundi pliidi ääres seista. See pole halb ega hea, need on lihtsalt erinevad harjumused ja traditsioonid.

Ma olen tegelikult siin juba paljude asjadega harjunud. Rahuliku taevaga, kus lendavad ainult sõbralikud lennukid. Lihtsalt uskumatu eestlaste toetusega. Uue tutvusringkonnaga. Ühistranspordiga, mis töötab nagu kellavärk. Näljaste ja õnnetute hulkuvate kasside ning koerte puudumisega. Aga ma pole siiani võõrdunud lugemast uudiseid oma vaesest verre uputatud Ukrainast, nutmast selle pärast iga päev ja tundmast ennast sellistel hetkedel siin võõrana...

Tööjõu ärakasutajad ja nende ohvrid

25.08.2022

Täna soovin tõstatada veel ühe väga põletava teema. See on jätk minu eelmisele postitusele „Võitle ja otsi, leia ja ära anna alla“.

On selline mõiste nagu tööjõu ärakasutamine. See võib kuuluda inimkaubandusega seonduvate kuritegude valdkonda, nagu sunniviisiline prostitutsioon, õhutamine kerjamisele ja vargusele, fiktiivsed abielud ning elundikaubandus. See on tõsine teema ja nõuab spetsialistide kaasamist. Mis on tööjõu ärakasutamine, kuidas vältida ohvriks sattumist, mida silmas pidada tööotsingutel, kuhu pöörduda abi saamiseks – neid ja muid küsimusi arutasin Tööinspektsiooni juhtiv-õiguskonsultant Vladimir Logatševi ja tööinspektor-jurist Inga Henninguga. Niisiis, alustame...

Tööjõu ärakasutamise ja sunniviisilise töö tunnustest

Kui räägitakse sellisest asjadest nagu inimkaubandus või sunniviisiline töö, seostub paljudel kinolinalt meelde jäänud ettekujutus: inimene röövitakse tänavalt, topitakse auto pagasiruumi, talt võetakse dokumendid ära ja ta pannakse ahelatesse. Nüüd muidugi sellist asja enam pole, kuid kauplejad ja ärakasutajad tegutsevad edasi. Ja nad töötavad täiesti teistmoodi. On 11 tunnust, mis viitavad sellele, et võid olla sunniviisilise töö ohver. Selles loetelus on lisaks töötaja liikumisvabaduse piiramisele ja füüsilisele vägivallale ka töötaja haavatava seisundi ärakasutamine ning teadlikult vale informatsiooni andmine töötingimuste kohta, lisaks hirmutamine ja ähvardamine, sealhulgas ähvardamine palga maksmata jätmise või illegaalsete võõrtöötajate võimudele väljaandmisega.  Siia alla käivad ka töötasu maksmisest keeldumine või maksmata jätmine, ebainimlikud töö- ja elutingimused ning sunnitud ületunnid. Muljetavaldav loetelu! Seda lugedes sain aru, et ühes oma eelmises töökohas olin selle loetelu põhjal õnnetu, kolmekordselt ärakasutatud ohver. 

Töövaldkonnad, kus tööjõu ärakasutamine lokkab

Ehitus, põllumajandus (hooajatöö), puhastusteenindus (koristamine). Paljude töötajatega ei ole sõlmitud töölepinguid, nõutakse ületunde. Olukorras, kus kuus on 180 normtundi, töötavad inimesed 300–350 tundi ja saavad ainult miinimumpalka! On rohkesti juhtumeid, kus kasutatakse ära võõrtöötajate haavatavat seisundit. Varem oli tööandjal kohustus kõigile välismaalastele, kes soovisid Eestis kanda kinnitada ja elamisloaga tööd saada, maksta Eesti keskmist palka. Ja isegi, kui välismaalane tööle võeti, tuletati talle pidevalt meelde, et ta on siin eranditult ülemuse heast tahtest ja talle makstava raha eest tuleb töötada vajadusel 24/7 ilma puhkepäevade ja -pausideta. Siin mängib olulist rolli ka võõrtööliste mõtteviis. Nad pole harjunud kurtma. Nad mõtlevad alatihti: „No nii, tema (tööandja) andis mulle tööd, vormistas tööviisa – põhimõtteliselt on ta hea inimene. Kuidas ma saan tema peale kaevata? Kaebamine – see ei ole hea!“ Ja nad jätkavad nurisemata töötamist kasvõi 360 tundi kuus sandikopikate eest.

Juhtumeid elust enesest

Mees, umbes 45-aastane, välismaalane. Tuli Eestisse tööle, et romulas autosid vanametalliks lammutada. Elas kuuris ja töötas territooriumi alalise valvurina. Ta aitas ka ülemusel maamaja ehitada. Talle maksti ainult toidu ja hädavajalike kulude katteks. Dokumentidega oli muidugi täielik õudus. Mees oli kindel, et töötab ühes ettevõttes, mida, nagu hiljem selgus, ei olnud juba aastaid olemas. Lisaks hoiti teda pidevalt hirmu all, et politsei võib ta maalt välja saata, sest teda ei saa ülemuse jaoks ületamatute asjaolude tõttu tööle vormistada. Ühel talvisel kolmapäeva õhtul helistas see heasüdamlik tööandja mehele ja ütles, et politsei tuleb kohe sinna kontrollima – ta peab plehku panema ja ennast metsa peitma.  Tõenäoliselt stimuleerib külm õhk aju päris hästi. Läbikülmunud töötaja mõistis lõpuks, et tema töösuhtes on midagi valesti, ja otsustas helistada Tööinspektsiooni. Kuid õnnelikku lõppu siin ei saabunud. Mingi hetkel ta lihtsalt lõpetas suhtlemise. Tõenäoliselt sõitis ta kodumaale tagasi. Nii et jällegi on paras aeg meelde tuletada, mis on tööleping ja kui oluline on see kõigile töösuhte osapooltele.

Töökuulutustest

Internetil on suur jõud. Kuid samal ajal on see koht, kust leida kergeusklikke inimesi, keda ära kasutada. Kõigepealt peaksid teis tähelepanu äratama kuulutused, kus kirjutatakse paksus kirjas: „Ametlik töö!“, „Tööleping!“, „Ületunnitöö kokkuleppel“. Need on ju tegelikult tööseadusandlusega reguleeritud tööandja kohustused! Seda ei pea erilise hüvena esile tõstma. See on üldlevinud tõde, mida kinnitab seadus. Samuti on viimasel ajal tekkinud rohkesti „ettevõtteid“, kes reklaamivad ennast töövahendusbüroodena. Nad postitavad Facebooki gruppidesse ahvatlevaid ja paljulubavaid töökuulutusi, mis lubavad ametlikku töösuhet ja terve hunniku muid präänikuid, ning küsimuste ja üksikasjade täpsustamiseks paluvad ühendust võtta… Viberis. (Vaevalt, et eestlased seda kasutavad.) Aga kui õnne on, siis veab! Eestis on tööotsijatelt raha võtmine keelatud, aga Viberis tegutsevate „ettevõtete“ puhul on see normaalne. Nad peavad ju kuidagi raha teenima?! Ja kui te tööle saate, siis 95%-lise tõenäosusega on teie tööandjaks see vahendusfirma, kes seda tööd pakkus, ja ta maksab teile ka palka. Sellist palka, mida vahendusfirma ise vajalikuks peab, mitte seda, mille ettevõte tegelikult määras ja mille ta regulaarselt igakuiselt vahendaja kontole saadab.

Proovipäevast

Kiri Tööinspektsioonile: „Tahtsin saada tööd pitsabaaris. Mulle öeldi, et neil on kohustuslik proovipäev. Töötasin seal kaks nädalat ja siis öeldi mulle, et ma ei sobi neile. Nad ei maksnud mulle töötatud aja eest raha, sest nagu mulle selgitati, tulin ma lihtsalt „tutvuma“ ja olin kogu aeg proovipäeval.“ Selgitan lähemalt – ainult Töötukassa saab pakkuda proovipäevi. Töötukassa võib saata tööotsija ettevõttesse tööga tutvuma, et aru saada, kas see töö sobib talle. Aga inimese saab ettevõttesse saata maksimaalselt üheks päevaks. Kuid tööandja ei tohi rääkida proovipäevast või isegi proovikuust neile, kes soovivad tööd saada. Sest kui võtsite kätte haamri, lõite sellega naela pihta või sõtkusite pitsatainast, on see märk töösuhtest, mille eest tuleb teile maksta.

Korralikest ja mitte nii korralikest tööandjatest

Facebooki gruppides on regulaarselt arutelusid teemal, kuidas leida aus tööandja. Võib-olla on olemas selline koduleht, kus on nimekiri headest ja halbadest tööandjatest? See oleks hea mõte, aga Eestis seda ei ole. Nagu selgub, ei mõjuta isegi artiklid ettevõtete kohta, kus töötasu ei makstud ja kohtuotsused on juba tehtud, nende mainet. Seega, suurepärane nõuanne on suunduda internetti ja guugeldada võimalikult palju infot selle ettevõtte kohta, kuhu soovite tööle minna. Juba esimesed lingid viivad teid inforegistritesse – seal on teavet selle kohta, kes on juhatuse liige, kas makse makstakse, kas selle ettevõtte kohta on kohtulahendeid ja nii edasi. Pöörake tähelepanu ka sellele, et kui suures ettevõttes töötab palju inimesi, aga registris on märgitud üks või kaks töötajat, siis on see juba põhjus kahtlusteks. Tõenäoliselt ei sõlmi see tööandja töötajatega lepinguid ega maksa makse. Lugege kommentaare, mõelge, küsige.

Kui vajate juriidilist nõuannet tööõiguse teemal, helistage Tööinspektsiooni telefonil 640 6000 või kirjutage e-posti aadressil [email protected].

Kui kahtlustate inimkaubandust, helistage tööpäeviti kell 8.30–17.00 inimkaubanduse ohvrite nõustamistelefonile +372 660 7320. Ööpäevaringselt saab nõu ja tuge hädaabinumbrilt 112.

„Võitle ja otsi, leia, aga ära alla anna!“

15.08.2022

Kui huvitavat lugu ma hiljuti kuulsin! See on näide visadusest ja sihikindlusest, mis annab täiusliku vastuse kõigile neile, kes on alati kaheldes küsinud: „Kas me peame oma õiguste eest võitlema?“

Niisiis, tulid kaks venda viisa alusel Ukrainast Eestisse. Mõne aja pärast märkasid nad, et töötasu maksmist lükati pidevalt edasi, ja asi lõppes sellega, et nende palka vähendati. Vestlusest tööandjaga ei tulnud midagi välja ja noormehed pöördusid abi saamiseks Tööinspektsiooni poole. Nad esitasid avalduse töövaidluskomisjoni. „Lood on nii, et ülemus osutus petiseks ja soovime õiglust jalule seada!“ Algab maadejagamine. Tööandja hakkab vingerdama: algul ütleb, et näeb neid töötajaid esimest korda oma elus, seejärel – raudkindlate tõendite surve all – meenub talle midagi. Nagu ikka, hakkab asi venima: keegi haigestub või on puhkusel, mille tõttu lükatakse komisjoni istungeid korduvalt edasi. Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Lõpuks otsustab komisjon, et töötajate esitatud väide on tõendatud, mis muidugi tööandjale üldse ei meeldi.  Raevununa pöördub ta kohtusse. Kohtunikud arutasid asja ja lõpuks langetati otsus jälle kannatanute kasuks! Kohtumääruse järgi tuli kannatanutele maksta kogu võlgnevus ja lisaks veel paar tuhat eurot kahjutasu. Summa oli inimese kohta 7000–8000 eurot.

Kuid ega asjata öelda, et ära hõiska enne õhtut – raha ei tulnudki.  Ja kuu aja pärast selgus, et raha ei tulegi kunagi. Seetõttu tuli kohtutäituritega ühendust võtta. Vennad kirjutasid avalduse, ootasid heakskiitvat otsust, maksid riigilõivu, mis sõltub nõude suurusest. Ootasid. Siis veel natuke. Ja veel. Lõpuks ei suutnud nad enam oodata ja pöördusid kohtusse, et algatada tööandja suhtes pankrotimenetlus. Nimelt annab pankroti väljakuulutamine võimaluse pöörduda Töötukassasse ja sealt raha saada. Natuke kannatust ja ootusärevust ning nii see läkski! Nüüd võib rõõmustada – lõpuks laekus raha vendade arvetele!

Tavaliselt kestavad taolised vaidlused umbes kolm kuni viis kuud, kuid saatus otsustas meie kangelaste tugevuse proovile panna. Kõik see võttis aega poolteist aastat. Aga mis on poolteist aastat sellel kõrval, et õiglus on lõpuks jalule seatud! Kuigi parem oleks, kui seda kogemust poleks üldse olnudki. Seetõttu kuulake juriste ja sõlmige enne tööle asumist kindlasti kirjalik tööleping. Te ei usu, kui võimas rahusti see kõigile töösuhte osapooltele olla võib...

Räägime lindudest!

11.08.2022

Minu arvates on Eesti lindude ja linnuvaatlejate paradiis. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii palju erinevaid sulelisi – ja nii lähedalt! Sõna otseses mõttes lähedalt – ma saan näha nende nokki ja silmi ning imetleda sulestiku värvikirevust. Eestimaa linnud on uhked, iseseisvad ja kartmatud. Kui tahavad, lendavad, kui ei taha, laskuvad maa peale ning jalutavad muruplatsidel ja jalgradadel. Aga neile ei meeldi üldse, et igasugused kahejalgsed sebivad edasi-tagasi, mille tõttu nad peavad oma tähtsad tegevused katkestama. Seetõttu vaatavad nad teid nii hukkamõistva pilguga, et teil tekib soov vabandust paluda, eemale minna ja lubada, et seda ei juhtu enam mitte kunagi. Mu kodumaal Ukrainas on ka linde. Aga nad on kusagil seal üleval ja maapinnale – peale krapsakate varblaste – laskuvad vähesed. Siin sain aru, miks see nii on – Eestis pole hulkuvaid loomi. Ei kasse ega koeri. Eesti sulelisi ei ohusta keegi. Seetõttu julgevad linnud maapinnale laskuda ega pööra ümbritsevale erilist tähelepanu. Sama lugu on partidega. Nad tulevad veest välja ja promeneerivad otse läbi laste mänguväljaku. Nad prääksuvad oma teekonnal neid ammuli sui vahtivate laste ja hooletute jalakäijate peale, kes ei märganud neile teed anda. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et Eesti linnades elavad pardid on üsna kergesti ärrituvad. Aga ma arvan, et sellel on ka oma põhjus. Tiikide lähedal on sildid: kallid inimesed, parte ei tohi toita, vastasel juhul võivad nad esiteks haigestuda ja teiseks unustada, et nad on rändlinnud. Siis juhtubki nii, et sinikaelpart ronib koos oma prouaga kaldale lootuses tublisti süüa, aga neid vahivad hoopis vastikud, tühjade kätega inimesed. No lähedki ju närvi!

Tuvisid on Tallinnas vähe, ilmselt tõrjusid kajakad nad välja. On suuremaid kajakaid, on väiksemaid. Kuid nad pole kuigi häbelikud. Neile meeldib hommikuti tülitseda ja vihaselt üksteise peale kriisata, laadides sind terveks päevaks negatiivse energiaga. Aga see torkab ainult alguses silma, siis harjud ära – vahel ei pane neid isegi tähele. Kuigi juba mõnda aega olen neid kartnud. Kord jalutasin läbi vanalinna last lasteaiast ära tooma ja mind ründasid kajakad. Metsikute karjetega sööstsid nad mulle kuskilt ülevalt peale, peksid mind tiibadega ja torkisid nokkadega – sain sealt vaevu tulema. Siis räägiti mulle, et selles piirkonnas on tuntud kajakapaar, kes kasvatab seal iga aasta poegi ja kaitseb neid agressiivselt. Hiljem nägin tõesti kahte kajakapoega, keda puu all karjatati. Oma vanemate valvsa pilgu all kriiskasid nad närviliselt mööduvate turistide peale. Nende pilk oli kõnekas: „Tule ainult ja me rebime su ribadeks!“ Oh, ja kajakate lähedal toiduga ringi jalutamine pole ka hea mõte. Hõbekajakas – ja see, pange tähele, on päris turske lind, suurem kui tavaliselt – üritas mul käest haarata saiakest, mida parasjagu sõin! Aga just sel päeval olin näljane nagu hunt ja tige kui panter. Ma olin valmis selle saiakese eest võitlema nagu lõvi! Käratasin kajakale valjult: „Ei anna! Mine ära, vastik lind, ma tahan ise süüa!,“ peitsin oma kalli saiakese põue, põiklesin osavalt kõrvale ja lidusin sealt minema. Usun, et selles ebavõrdses lahingus võitsin mina.

Tundub, et üritad minu eest saiakest varjata?

„Talv on tulekul ...“ On aeg vaktsineerida

02.08.2022

Olete ilmselt kuulnud, et esimene riik maailmas, kes koroonaviirusest jagu sai, oli Ukraina. Sõna otseses mõttes ühe päevaga. 23. veebruaril kihutas koroona veel mööda maad ringi, aga 24. veebruaril kell 5 hommikul oli see kadunud. Naerdi, et ta kogus oma kompsud kokku ja kolis välismaale. Tundub nagu nali, kuid asjata ei öelda, et igas naljas on terake tõtt. Tegelikult ei ole viirus kuhugi kadunud, vaid asi on selles, et Ukraina sattus siis kohutavate sõjasündmuste keerisesse. Ja nii on viirus endiselt elus ja terve ning, nagu öeldakse, hea toidu peal. Uudiste põhjal niidab viirus Eestis suvesoojust nautivaid inimesi väga energiliselt maha. See rikub puhkusi. Nurjab paikapandud töögraafikuid. Ja sügisel, nagu eksperdid ennustavad, hakkab uuesti möllama. See on esimene asi. Aga teiseks... Olgem ausad – juba enne sõda pööras Ukraina vaktsineerimisele selja, sest vaktsineerimisvastaste liikumine oli sellele massiliselt ja raevukalt vastu. Statistika kohaselt sai ainult 36% ukrainlastest kahe doosiga kaitse. Eestis on see näitaja kõrgem – vaktsineerituid on 63,8%. Ja umbes 45 000 sõjapõgenikku on juba siia saabunud…

Võite küsida, miks ma seda kõike tüütult ja monotoonselt teile seletan. Selleks, et tuleb vaktsineerida – siin ja praegu. Soovitavalt võimalikult kiiresti. Eriti kui oled enne koroonaviirusega kohtumist nagu puhas leht. See tähendab, et sul õnnestus massiliste haiguspuhangute ajal terve nahaga pääseda ja mitte haigeks jääda, kuid sinu jalad ei viinud sind siiski mingil põhjusel vaktsineerimispunkti. Nüüd on see juba meie nina all, ja nagu tavatses öelda ühe tuntud seriaali tegelane: „Talv on tulekul.“ Kui koroonahaigestumus hakkab Eestis tõusma (meid „aitavad“ selles vaktsineerimata põgenikud), siis algab kõik jälle otsast peale: tööseisakud, karantiinid, distantsi hoidmine ka ilma suukorvita, tähendab, ilma maskita, kodust ka võib-olla välja ei pääse... Ma tõesti ei saa aru, kellel seda kõike jälle vaja on!?

Võrreldes koroonaviirusesse haigestumisega on vaktsineerimine ohutu ja kõrvaltoimed kaovad üldjuhul kiiresti. Jah, vaktsineeritud inimesed võivad tõesti haigestuda, kuid haigus kulgeb enamasti kergelt ja tüsistusteta. Kahjuks ei ole maailm veel selle nuhtluse vastu midagi tõhusamat välja mõelnud kui vaktsineerimine. Vaktsineerige ja püsige terved, minge tööle, suhelge sõpradega, viige oma lapsed kinno ja kohvikusse ning elage täisväärtuslikku elu. Mida rohkem on vaktsineeritud inimesi, seda väiksem on koroonaviirusesse haigestumise tõenäosus.

Ja nüüd annan ma edasi vajalikud teabe. Siin on kasulik terviselink.

Ja siin on samuti kasulikke allikaid: vaktsineerima saab registreeruda digiregistratuuri kodulehel www.digiregistratuur.ee või pöördudes vaktsineerimispunkti. Meditsiinilist nõu saab perearsti infotelefonilt 1220 ja vaktsineerimisega seotud üldiste küsimuste korral saab infot üleriigiliselt infotelefonilt 1247 või Tervisekassa klienditeeninduse numbrilt +372 669 6630.

Leidsid töö? Sõlmi tööleping!

24.07.2022

Head töötajad ja kõik, kes üritavad tööd leida või juba töötavad – täna pöördun ma teie poole. Ilma kutsumata, aga siiralt! Viimasel ajal on Tööinspektsiooni laekunud palju kaebusi. Inimene helistab ja hakkab oma probleemidest rääkima: palk hilineb, lubati maksta teatud summa, aga makstakse vähem. Või nad viiakse ühelt töökohalt teisele üle ja see, vabandust, asub kuskil pärapõrgus! Varesedki ei jõua sinna lennata, kuidas mina sinna kohale jõuan?! Meil on staadionitäis inimesi, kes töötavad päevi ja öid ilma puhkepäevadeta ja miinimumpalga eest. Aga katsu sa sellest oma ülemusele rääkida! Isegi puhkuse mainimise peale tuleb tal kurtuse, pimeduse ja äkilise amneesia hoog, seega puhkuselootus on mitmeks aastaks kuhtunud. Juristidel hakkavad nendest paljastustest silmad tõmblema ja tööinspektoritel käed sügelema. Sest kõik see lõhnab tööjõu ärakasutamise ja, oh õudust!, inimkaubanduse järele. 

Inimene kurdab, räägib kõik hinge pealt ära. Küsib nõu. Näiteks: „Kas teie, kallis inspektsioon, saaksite minu tööandjat mõjutada?“

„Aga kas te olete oma töölepingut lugenud? Millal te selle sõlmisite?“ esitab jurist helistajale esimese ja tegelikult ka peamise küsimuse.

„Hmm...“ „No nii...“ „Eee... Mul ei ole seda.“ „Milline leping teil on?“ „Mis see leping on? Milleks seda vaja on?“

Kõik. Tuli ära. Aitab küll.

Tööinspektsioon ei ole karistusasutus, politsei ega päästekomando, kes tormab ummisjalu tööandjalt palgavõlgnevust välja raputama. Esiteks jälgib inspektsioon nii töötajate kui ka tööandjate tegevuse seaduslikkust ja soovib alati õigluse jalule seada. Kas ülaltoodud kohutavate juhtumite puhul võib sealt abi saada ja kuidas? Kui töötajal pole isegi aimu töölepingu vajalikkusest. Noh, kui vaadata tööandjat, kes silmagi pilgutamata ütleb, et näeb seda töötajat (ehk teid) esimest korda elus, siis mida te selle peale vastuseks tõestate?

Aga, tibukesed, ärgem erutugem! See on teie huvides, kui teil on dokument, kus on nii teie kui ka tööandja allkiri. Sealjuures ei ole oluline, kas see on tööleping, käsundusleping või töövõtuleping. Kõik need sisaldavad selgeid töötingimusi ja kõiki vajalikke üksikasju: kus te töötate, kellena, kelle jaoks, teie kohustused, töö tasustamise tingimused...  Töölepingus on fikseeritud puhkusepäevade arv, tervisepäevade võtmise võimalus, katseaja kestus, palk ja palgapäev jms. Lisaks on leping vajalik ka maksude tasumiseks. Sellele lisandub Eestis (Tallinnas) veel tasuta ühistransport, pensionikindlustus eakatele, lastele tasuta haridus, ravikindlustus jne – kuni keskkonna puhtuse ja heakorrani, mida kogeb Eestis igapäevaselt.

Jah, mõnel tööandjal õnnestub terve nahaga pääseda, pidevalt alusetuid lubadusi anda või kinnitada, et ta on juba kõik digitaalselt joonde ajanud. Teie, töötajad, aga nii hõlpsasti ei pääse, vastupidi. Oluline on seda dokumenti oma silmaga vaadata, lugeda ja alati käepärast hoida – kas paberkandjal või elektrooniliselt teie e-postile saadetuna, et see oleks teil igas olukorras olemas.   Ja oluline on aru saada, et kui teid saadetakse tööle pärapõrgusse, kui teie palka vähendatakse või ei maksta õigeaegselt, pole see õige ja te võite näpuga oma lepingus järge ajada ja kulmu kergitades oma tööandjalt küsida: „Mis see on?“ Ja kui see ei aita, siis on aeg pöörduda töövaidluskomisjoni ja julgelt enda eest seista.

Muide, kui teile öeldakse, et töötate teist aastat tööandjaga sõlmitud suulise lepingu alusel, siis on aeg pea liiva alt välja võtta. Selline mõiste nagu suuline leping on tõesti olemas, kuid see ei saa kesta kauem kui kaks nädalat!  Ja kui soovite olla asjadest teadlik ja hoiatatud, minge Tööinspektsiooni kodulehele (kõige nõudlikumate jaoks on olemas ka Facebooki leht) ja vaadake seal ringi. Seal on palju huvitavat ja kasulikku infot. Kusjuures, seda mõlemale osapoolele. Ka vajalikud telefoninumbrid on seal olemas.

Fotol: Kui leping tuleb tööandjalt koos kätega närida :)

Tee minust ilus pilt...

15.07.2022

Alustava blogija elu on raske ja närune, ütlen ma teile. Just praegu läksin endast välja, kui otsisin endast ilusat fotot. Peab ju ennast ikka esile tõstma... Kõik ju teevad nii. Ja sellisena tulebki ennast näidata: sundimatu poos, silmis unistus, käes kohvitass – ja kõik see on üles võetud palmipuudega villa taustal. Sellest inspireerituna kaevusin oma telefoni. Seal poseerib viimasel 1500 fotol minu laps ja lisaks veel paar vildakat kaadrit stiilis „mütsis ja lambanahast kasukas külmast sinise ninaga Myroslava“. Välimuselt on raske mind Kübaramoorist eristada. Muidugi armastan ma eneseirooniat, aga mitte sellisel määral! Ja siis tuli mulle mõte. See oli geniaalne!

„Stas! Stas!“ Püüdsin oma kuueaastase poja mänguväljakult kinni, raputasin ta liivast puhtaks ja andsin talle oma telefoni.

„Tee minust ilus pilt,“ palusin.

Laps läks kohe tujust ära. Seal on liumägi, sõbrad ja liivakastimängud... „Aga emaaaaa... Olgu, tule siis, aga kiiresti!“

Astusin kaugemale, kohendasin kleiti ja juukseid, sättisin jalad keerukasse asendisse, panin käed ilusti kokku ja poseerisin. Muidugi oli silmis unistus... Sekund hiljem viskas „fotograaf“ mulle telefoni ja kihutas minema. No nii, saame siis tuttavaks?

Kui ma kukalt sügan, pole häda kah! Peas on saepuru – jaa, jaa, jaa!

05.07.2022

Räägin teile nüüd, kuidas toimub täiskasvanud tädidel-onudel eesti keele õppimine nulltasemest kuni tasemeni, mis on... veidi parem kui null. Koos minuga tulid Tööinspektsiooni tööle veel kaks töötajat – juristid, samuti sõjapõgenikud Ukrainast. Just spetsiaalselt meile, uustulnukatele, korraldas tööandja (Tööinspektsioon) eesti keele kursuse. Alguses tundus, et asume meelsasti seda rasket ülesannet täitma, kuid meie mõistus pettis meid häbiväärselt ja tõrkus täitmast meie otsest kohust – õpitut meelde jätta. Küll me kiriseme, ohime ja vingume, et 40. eluaastaks on meie aju rooste läinud ja sellises vanuses tuleb ahjul lebada ning barankasid süüa – aga see pole veel kõik! „Mis?! 14 käänet, tegusõnade eri vormid ja tulevik puudub? No jaa, aga meie seda ju ei valinud,“ ütleme ja õppeprotsess katkeb pidevalt, võitleme unega ja siis tabab meid aeg-ajalt justkui haugimälu. Nii kui oleme uue asja selgeks saanud, on eelmine juba ununenud.

Olukorda raskendab asjaolu, et eesti keel kuulub Vikipeedia andmetel uurali keelkonna soome-ugri haru läänemeresoome alarühma. Teiste sõnadega – sel ei ole ühtegi kokkupuutepunkti ei vene, ukraina ega inglise keelega. Absoluutselt mitte! Aga kuidas seda siis meelde jätta? Minu terve mõistus ütleb, et sõnade meelde jätmiseks peaks proovima mingit analoogiat. „No olgu,“ mõtlen ja hakkan otsima midagigi, mis aitaks mul sõnu meelde jätta. Ja minu paberitükile, millel on tegusõnad, mis tuleb ära õppida, ilmuvad igasugused huvitavad märkused. „Koristama – убирать“, aga sinna on käsitsi kirjutatud „бути корисною“. Aga seal, kus on „aru saama – понимать“, kirjutan „попугай Ару все понимает“. „Mõtlema – думать“ – kirjutan sinna oma mõttelise seose ukraina keeles „в голові у тебе мотлох“. „Tuttavaks saama – познакомится“ – torkab mulle pähe „тута вас не стояло“. Ja nii me siis rühime aeglaselt üles mäest, mille nimi on „eesti keel. Tase A1“.  Oleme endiselt mäe jalamil ja tipp on kuskil pilvedes, aga me rühime edasi. Riputame oma eesti keele reeglitega paberilipakad korterisse laiali, pobiseme sõnu ühistranspordis ja paneme magama minnes paberilehed padja alla – pole hullu, kui unenägu jääb sõnadest paremini meelde. Ja kui meloodilisest eestikeelsest kõnest õnnestub kinni püüda mõni tuttav sõna, rõõmustame, nagu oleksime lotoga võitnud. Varem kuulsime ainult ühte pidevat joru ilma punktide ja eraldi sõnadeta. Arvasime, et eestlased laulsid, aga nüüd saime teada, et see polegi nii. Ja see on suurepärane. :)

Kuidas ma Tööinspektsiooni tööle sain

28.06.2022

Olen Eestis alates 18. märtsist. Mäletan, et esimesed kaks kuud otsisin siin oma kohta, püüdes aru saada, kus ma olen, kes ma olen ja kuhu ma lähen. Aga see on minu isiklik kogemus. Võib-olla ikka kellelgi vedas, et suutis end kiiresti kokku võtta. Ma ei tea, kas mina võtsin hoogu maha või jooksis kõik mu ümber kokku, kuid võimaluse endale dokumente vormistada sain alles kahe kuu pärast. Niisiis võtsin politseist kaardi, avasin pangakonto, laps läks lasteaeda ja harjus seal käima ega löönud hommikuti enam oma kisaga vaeste eestlaste kõrvu lukku. Registreerusin inglise keele kursusele ja olin valmis „tööks ja kaitseks“! Aprilli lõpus nägin Töötukassa kodulehel töökuulutust. Tööinspektsioon otsis kommunikatsioonispetsialisti. Olen hariduselt ja kogemuselt ajakirjanik ning otsustasin proovida. Kui aus olla, siis tütar aitas mul ingliskeelse CV kirjutada ja motivatsioonikirja koostamiseks pidin isegi guugeldama. Seda võib seletada sellega, et töötasin 17 aastat ühes kohas ja kõik tööturu uuendused läksid minust mööda mind kordagi tabamata. Kaks nädalat hiljem sain ootamatult üllatava vastuse: „Palju õnne! Teid on valitud konkursi teise vooru.“ Lisatud oli kolm loomingulist ülesannet, üksikasjalikud juhised nende lahendamiseks ja sõbralik soovitus: „Kui on küsimusi, aitame meelsasti." Oli küsimusi. Olen üks neist, kes sada korda küsib, on kõiki ära tüüdanud, saab ise sellest aru, on süümepiinades („Oh jumal, mida inimesed minust arvavad!“) ja alles siis hakkab ülesandeid lahendama. Üks ülesannetest tuli kirjutada kahes keeles: ukraina ja vene – otsiti ju inimest, kes tegeleks põgenikega. 

Sellest, et mind kutsuti kolmandasse vooru ja mind ootab ees töövestlus vene ja inglise keeles, said teada kõik. Jah, kõik, sest kui palju eestlasi ja ukrainlasi siin maailmas ikka on :) Kui alguses olin meeletult õnnelik, siis hiljem põdesin metsikult – mu inglise keel jättis soovida, ma lihtsalt ei saa keelebarjäärist üle. Aga intervjuu oli minu jaoks ühtlasi ka põnev. Ukrainas oli elu selline, et mul polnud vaja uusi oskusi õppida. Aga jällegi läks kõik väga hästi, keegi ei hammustanud mind vestlusel – isegi kulme ei kergitatud. Mind intervjueerisid kaks meeldivat naist. Kuigi võtsin kaasa märkmiku, kus olid ingliskeelsed küsimuste ja vastuste näidised, oli sellest abi ainult nii palju, et oleks midagi käes hoida. Üldjuhul esitati küsimusi selleks, et mind paremini tundma õppida. Ühe asjana oldi huvitatud näiteks sellest: „Kujutage ette, et teid võeti tööle, kust te alustaksite (millisest projektist, tegevusest, kuidas oma panuse annaksite)?“ Minu soovitus – olge selleks küsimuseks valmis. Põhiline, mida kõik tööandjad tahavad kuulda, on see, et teil oleks konkreetne ja selge nägemus, mida te uues töökohas tegema hakkate. Või siis see, kuidas te saate kasulik olla, millise teadmistepagasi te kaasa toote. Selle ettevalmistamiseks on vaja sukelduda interneti avarustesse, uurida veebisaite ja koguda viiteid võimalikule tööandjale – tuleb lugeda, uurida ja järeldusi teha.

Sain intervjuul teada, et finišisirgele jõudsime kolmekesi. Mul vedas, et jõudsin esimesena finišilindini. Nägin e-kirja hommikul trollis, teel lasteaeda. Kindlustunde saamiseks saatsin ingliskeelse teksti ka tõlkijale edasi. Lugesin selle uuesti läbi ja puhkesin nutma. Närvid on täitsa läbi, ütlen ma teile...