Eesti õiguse kohaselt saab ettevõttes või asutuses praktikal olla vaid kahel juhul:
- kui kool saadab õpilase või üliõpilase omandatava kutse- või erialapraktikale;
- kui inimene on jäänud töötuks ja Töötukassa pakub tööturuteenusena tööpraktika võimalust.
Seega eraldi kahepoolset praktikalepingut Eesti seadusandluses reguleeritud ei ole. Töösuhte sõlmimisel on eelkõige katseaeg mõeldud töö tegemise õppemiseks, kohanemiseks ja töökohale sobivuse hindamiseks.
Töölepingu seaduse kohaselt eeldatakse töösuhet, kui töö tegija allub tööd võimaldava isiku juhtimisele ja kontrollile ning töö eest makstakse tasu. Siiski, kui tasu ei maksta, ei saa see olla ainus tingimus, mis annab aluse väita, et tegemist ei ole töösuhtega. Töötegemise protsessis luuakse väärtust, mille tulemusel keegi saab kasu ning mis võib anda ka aluse tasu nõudmiseks loodud väärtuste eest. Seega võib kokkuvõttes ikkagi olla tegemist töösuhtega.
Tööturuteenuste- ja toetuste seaduse mõistes on tööpraktika Töötukassas arvel olevale töötule praktilise töökogemuse saamiseks tööandja juures osutatav tööturuteenus, mille eesmärk on täiendada töötu tööks vajalikke teadmisi ja oskusi. Eesti Töötukassa sõlmib tööpraktika korraldamiseks tööandjaga halduslepingu, milles määratakse kindlaks tööpraktikal osalevate isikute arv, praktika sisu ja kestus ehk selline tegevus toimub alati lepingu alusel.
Nii kooli kui Töötukassa poolt pakutava praktika läbiviimisel tuleb järgida töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõudeid, kuigi töölepingut ei sõlmita.
Seega praktika läbimiseks ja läbiviimiseks peab olema õiguslik alus ehk vastavasisuline kokkulepe kooli või Töötukassaga. Muudel juhtudel ei ole praktika läbimine võimalik ning töötamist võimaldav isik ja töö tegija peavad leidma muu õigusliku aluse koostöö tegemiseks. Eelkõige tuleks hinnata, kas õigussuhe vastab kõige enam töölepingu, töövõtulepingu või käsunduslepingu tunnustele.
