Erinevad isikukaitsevahendid

Kõrvaklapid ja kõrvatropid

Kuulmise vähenemine või kaotus võib toimuda ootamatult ja kiiresti. Näiteks sattudes reaktiivlennuki stardiraja vahetusse lähedusse, või siis aeglaselt ja hiilivalt. Näiteks töötades pikki aastaid ilma kuulmiskaitsevahendeid kasutamata mõnes tööstuses või muus mürarikkas kohas. Isegi töötamine päevast päeva bensiinimootoriga muruniiduki või aiatraktoriga on piisavalt mürarikas, et põhjustada kuulmiskahjustust, kui pikaajaliselt vastavaid isikukaitsevahendeid mitte kasutada.

Kuulmiskaitse vajaduse väljaselgitamine algab ettevõtte riskianalüüsist. Riskianalüüsi läbi viies mõõdistatakse töökoha müratase ning leitakse sobiva tasemega kaitsevahendid. Müral kui ohuteguri kaardistamisel tuleb silmas pidada kahte aspekti:

• mürataset
• ja selles veedetud aega.

Näide: 15 minutit 100 dB(A) müras viibides on annus täpselt sama, mille saab 8 tundi 85 dB(A) müras tööd tehes.

Kuulmiskaitsevahendid tuleb töötajatele väljastada, kui:

• kui müratase ületab 80 dB(A) ja töötaja neid soovib,
• müratase on 85 dB või rohkem 

Esimesel juhul võib töötaja kasutada kaitsevahendeid vastavalt oma soovile, teisel puhul on kasutamine kohustuslik.

Kuulmiskaitsevahendite kasutamine on kohustuslik kõikidel töödel, kus müratase ületab 85 dB(A), näiteks töötamisel metallistantspressi või pneumaatilise vasaraga ning ehitusvaiade rammimisel.

Tööandja on kohustatud märgistama müraallikad ja alates müratasemest 85dB tuleb nähtavale kohale paigaldada kohustusmärk «Kanna kuulmiskaitsevahendit».

Oluline on kuulmiskaitsevahendite valikul pidada silmas ka teist äärmust – liiga suure summutamise korral võib juhtuda, et töötaja n-ö lõigatakse ära kollektiivist ja töökeskkonnast ning temani ei kostu ka olulised helisignaalid. Mõistlik mürataseme summutus võiks olla kuni 70 dB-ni.

Kuulmiskaitsevahendite valik algab vastuse leidmisest järgmistele küsimustele:

• milline on müratase töökohal, st müra intensiivsus (dB) ja müra sagedus (Hz);
• milline on vajalik summutusvõimsus mürataseme lubatud tasemele viimiseks (soovitavalt alla 80 dB, ent mitte alla 70 dB) - erinevatel kuulmiskaitsevahenditel on erinev summutusvõime;
• milline on töökeskkond (külm, kuum, niiske, töö kemikaalidega, töö toiduainetega, määrdumine, kas töötaja peab saama suhelda teiste töötajatega või kuulma helisignaale);
• kui pikk on kandmise/kasutamise aeg (on suur erinevus, kas kuulmiskaitseid on vaja kasutada paaril korral päevas ehk paarkümmend minutit, või kogu tööpäeva vältel; tähtis on teada, kas müra on ajutise iseloomuga või pidev; kas müra on stabiilne, muutuv, katkendlik, impulssidena);
• millised on kasutaja eelistused (on kasutajaid, kelle kõrva välimine kuulmekäik on survele tundlikum ja nad peavad mugavamaks näiteks eelvormitud kõrvatroppe, on kasutajaid, kes kannavad näiteks optilisi prille ja seetõttu tekitab kõrvaklappide pidev surve kõrvalestadele ebamugavust või valu, on ameteid ja töid, kus tuleb samaaegselt kasutada erinevaid isikukaitsevahendeid ja need omakorda peavad omavahel sobituma, et ei hakkaks üksteist segama ega muudaks töötamist ja isikukaitsevahendite kasutamist ebamugavaks).

Kõik kuulmiskaitsevahendid, nii kõrvaklapid kui kõrvatropid, peavad vastama standardile EN 352.

Kui kasutusel on peavõruga kõrvaklapid, tuleb ühendusvõru seada sobivaks, et see ei rõhuks liialt pead. Kõrvaklapid peavad asetuma kõrvadele tihedalt, sest ainult nii on neist abi.
Kui kasutusel on hügieenikomplekt (ühekordselt kasutatavad hügieenilised kaitsekatted, mis ei vähenda kõrvaklappide helisummutusvõimet ja mida kasutatakse just määrdunud või soojas keskkonnas), tuleb veenduda, et see on puhas ja kuiv. Vajaduse või määrdumise korral tuleb kaitsevahendid asendada uue komplektiga.
Peale kasutamist (tavaliselt tööpäeva lõpus) tuleb kõrvaklapid puhastada vastavalt tootja soovitustele (levinumatel kõrvaklappidel on võimalik mürasummutavat sisu pesta või vajaduse korral vahetada).

Kõrvatropid on kõrvasiseseid (ehk kõrva välimisse kuulmekäiku paigaldatavaid) kaitsevahendeid ja need jagunevad nelja erinevasse kategooriasse:

• ühekordsed kõrvatropid,
• mitmekordseks kasutamiseks mõeldud erikujulised ehk eelvormitud kõrvatropid,
• tuvastatavad kõrvatropid,
• peavõru või sangaga kõrvatropid.

Odavaimaks lahenduseks on valdavalt ühekordseks kasutamiseks mõeldud kokkurullitavad polümeerist, vahtkummist või muust vahulisest materjalist kõrvatropid, mis peale välimisse kuulmekäiku paigaldamist aeglaselt paisuvad ja kuulmekanali sulgevad. Neid on hea kasutada pikka aega järjest, kas või kogu tööpäeva vältel. Teatud tüüpi mudelid sobivad ka korduvkasutamiseks.

Pikema kasutamise järel määrdunud kõrvatroppe saab puhastada mustusest ja kuulmekäiku ärritavatest ainetest, kui pesta neid õrnatoimelise vedela pesuvahendiga soojas vees, üleliigne vesi neist välja pigistada ja seejärel kuivatada. Kui troppide elastsus on muutunud või nad ei taasta oma esialgset kuju, tuleb asendada need uutega.

Kasutamiseks rullitakse kõrvatropid kahe sõrme vahel veeretades peenikeseks silindriks ning asetatakse kokkumuljutud kõrvatropp kindlalt kuulmekäiku, tõmmates samal ajal kõrvalesta veidi välja- ja ülespoole, et kuulmeava laieneks.

Vastupidavad, pestavad, taaskasutatavad nn eelvormitud kõrvatropid on valmistatud silikoonist ja varustatud veidi pikema “sabaga”, et neid oleks mugav paigaldada. Samuti on neil küljes ühendusnöör, mis võimaldab müra vaheaegadel kaitsevahendid kõrvast võtta ja lasta neil näiteks kaelas rippuda. Sellistel kõrvatroppidel on tavaliselt kaasas säilituskarp või konteiner, millega on kaitsevahendit mugav säilitada või taskus kanda.

Kasutamine on sama nagu ühekordsetel kõrvatroppidel, ent selle vahega, et neid ei ole vaja kokku rullida.

Eraldi märkimist väärivad nn tuvastatavad kõrvatropid, mis on kasutusel näiteks toiduainetetööstuses või mis tahes valdkonnas ja oludes, kus on vaja arvestada reostusohuga ning kus toodangusse ei tohi sattuda võõrkehi. Need kõrvatropid on metallidetektoriga leitavad.

Olukordades, kus müra on ajutine ja/või kaitsevahendi kasutaja mingil põhjusel ei saa või ei soovi kõrvatroppe sügavale kuulmekäiku paigaldada, on mugavaim lahendus peavõruga ühendatud pehmest vahtkummist ja vajadusel pestavate või kiiresti vahetatavate summutusotsikutega kaitsevahendid. Neid on mugav kasutada ning need kaitsevad samaväärselt juba kirjeldatud  kõrvatroppidega. Peavõru saab kasutada kolmel moel: üle pea nagu kõrvaklappe, võru kas kaela tagant või lõua alt läbi. Kasutamisel on oluline silmas pidada, et vahtkummist summutusotsik tuleb kasutamisel suruda tihedalt kuulmekäiku.

Ükskõik, millised kõrvatropid on valitud, on neist kasu vaid siis, kui neid sihipäraselt kasutada.

Kaitsejalatsid

Kaitsejalatsid on mõeldud kandja jalgade kaitsmiseks. Põhimõtteliselt võib ka tavalisi kummikuid nimetada kaitsejalatsiteks, kui nende omadused on tähistatud sümboliga SB ja neil on vähemalt varbaosas kaitse ehk turvanina. Varem olid kaitsejalatsid sageli ebamugavad ning rasked. Selle tingis peamiselt metallist varbakaitse/turvanina ning talla torkekindlaks muutmisel kasutatud metall. Tänapäevased kaitsejalatsid on mugavad kasutada kogu tööpäeva vältel (ja enamgi veel), näevad välja väga šikid ning on kaalult oluliselt kergemad, kuna kasutatakse komposiitmaterjalist turvanina ning kevlarist vms materjalist torkekindlaid taldu.

Kaitsejalatsid liigitatakse peamiselt:

• torkekindlate taldadega jalatsiteks, mida tuleb kasutada näiteks tee-ehituses, töötamisel ehitusplatsil (töö tellingutel, betoonitööd, valmisdetailide paigaldus, raketise ehitamine ja lammutamine jne) ja katusetöödel;
• tavaliste taldadega kaitsejalatsiteks, mida tuleb kasutada näiteks tööks teraskonstruktsioonide paigaldamisel, mastis, tornis, kraanal ning suure mahuti ja torujuhtmega seotud töödel, ahju ehitamisel, kütte- ja ventilatsioonisüsteemi paigaldamisel, metallikoostetöödel, pinnasetöödel, laevaehituses, puude langetamisel, transporditöödel ning rongide rööpaseadetöödel.

Töötamisel kuumadel ja/või külmadel pindadel peab kasutama temperatuuri isoleerivate taldadega kaitsejalatseid (tähistatakse tähekombinatsiooniga vastavalt HI - soojust isoleeriv ja CI - külma isoleeriv ning HRO - kõrgeid temperatuure taluv) ning tööde puhul, kus on oht sulaaine jalatsisse tungimisel, peab kasutama kiiresti eemaldatavaid kaitsejalatseid.

Happelises keskkonnas kasutamiseks peab valima happekindla tallaga kaitsejalatsid (tald peab vastama standardile EN 13832-1) ja elektrit isoleerivate taldadega jalatsid peavad vastama standardile EN 50321.

Tähistused, mis oleks hea meeles pidada kaitsejalatseid soetama minnes, on toodud järgnevas tabelis.

SB	baasturvalisusega kaitsejalats, mille turvanina peab vastu löögile 200 J ja talub koormust 15000 N, + õlikindel tald
S1	SB + kanna löögisummutus ning antistaatilised omadused
S2	S1 + vettpidav pealdis (kuni 4 tundi)
S3	S2 + torkekindel tald

P = torkekindel tald, E = kanna löögisummutus, WRU = vettpidav pealdis, HRO = kuumuskindel tald, HI = kuumust isoleeriv, CI = külma isoleeriv, A = antistaatiline

Eelpool viidatud standardis kasutatud energiaühik džaul (J) märgib löögienergiat, mis sõltub kukkuva objekti massist ja kukkumiskõrgusest, st raske ese, mis kukub turvaninale madalalt, sisaldab vähem energiat kui kerge ese, mis kukub kõrgelt. 200 J tähendab umbes 20 kg kukkumist 1 meetri kõrguselt.

Valdavalt kasutatakse Eestis madalaid tööjalatseid, mis ei kaitse pahkluud ega toeta jalga piisavalt ning seetõttu tuleb tihti ette jalatraumasid ja nihestusi. Mõnel pool maailmas nõutakse üldehitus-, infra- jms tööde puhul kas pool- või täissaabaste kandmist ning vaid sisetöödel ja töötamisel kergetööstuses on lubatud kasutada madalaid turvakingi.

Kaitsejalatsite soetamisel peab kaaluma töö spetsiifikast tulenevaid riske ning mõtlema sellele, kas näiteks sandaalid pakuvad ikka piisavalt kaitset ning sobivad kasutamiseks välitöödel.

Sobivate libisemiskindlate jalatsite leidmine on suhteliselt keeruline, kuna libisemiskindlate jalatsite nime all pakutakse kauplustes väga suurt hulka erinevaid tooteid. Tihti seisab jalatsite kirjelduses kõikehõlmav “parandab haaret” või “libisemiskindel”, ent puudub selgitus ja viide, millistes oludes need jalatsid on libisemiskindlad.

Esmalt tuleb täpsustada olukord, millistes oludes töötades soovitakse libisemiskindlust parandada. Kas on tegemist jää ja lumega või on pind rasvane, õline või muul põhjusel libe.

Mõned universaalselt libisemiskindlad jalatsid ei sobi teatud tingimustesse. Näiteks jalatsid, mis täidavad eesmärki märjal pinnal, ei pruugi sobida õlise pinnaga. Lumel ja jääl sobilikud naelikud võivad siseoludes siledal ja kõval põrandal  kõndides libisemist hoopis soodustada.

Libisemiskindluse tagamisel on oluline jalatsitalla muster, ent mitte ainult. Robustne ning sügav muster võib olla hea haarduvusega õues, mudasel või lumisel pinnal, ent ei pruugi olla piisav siseruumides niisketel või kemikaalidest määrdunud pindadel, kus paremaks valikuks on pehme tallamaterjal ning tihe muster. Väga oluline on meeles pidada, et jalatsitalla liigne kulumine võib oluliselt muuta libisemiskindlust.

"Õlikindel" ei ole sama tähendusega, mis "libisemiskindel". Esimene märgib vaid seda, et õli taldu ei kahjusta, teine aga taldade libisemiskindlust teatud oludes. Libisemiskindluse saavutamiseks lisatakse jalatsi tallamaterjali sisse lisandeid, mis ühe või teise ainega kokku puutudes tagavad libisemiskindluse.

Tööjalatsite libisemiskindlust testitakse vastavalt standardile EN ISO 20344:2004. Jalatsid, mis on läbinud libisemiskindluse testi, märgistatakse koodiga SRA, SRB või SRC. Jalatseid soetades tuleb sellele tähelepanu pöörata.

Koodid näitavad, et jalatsid vastavad ettenähtud nõuetele järgmiselt:

• SRA– katsetatud lahja seebilahusega niisutatud keraamilistel plaatidel,
• SRB– katsetatud glütseroolilahusega niisutatud siledal teraspinnal,
• SRC– katsetatud mõlemal eespool nimetatud pinnal.

Kui töökohta ja olusid hinnates selgub, et töötaja peab kasutama konkreetsetesse tingimustesse sobivaid libisemiskindla tallaga kaitsejalatseid (näiteks töökohas, kus tuleb põrandaid tihti pesta ja desinfitseerida), siis tuleb soetada just sellised kaitsejalatsid (näiteks klass SRA). Kui aga ilmneb, et lisaks peab töötaja liikuma ka õues, kus on talvel libe, siis tuleb mõelda eemaldatavate libisemiskindlate taldade soetamisele.

Kaitsejalatsite sobivus:

• Kõnni uute jalatsitega, veendumaks, et need on mugavad.
• Saabastel-kingadel peab olema piisavalt varbaruumi.
• Kaitsejalatsite soetamisel arvesta ka paksemate sokkide kandmisega.
• Saapad peavad olema mugavalt ümber kanna ja pahkluu.
• Seo jalatsi paelad (lukud, takjaskinnitid vms) lõpuni kinni.
• Kõrged saapad toetavad jalga paremini ja aitavad vältida hüppeliigese vigastusi.

Kaitsejalatsite hooldus:

• Jalatseid tuleb töövälisel ajal hoida puhtana ja kuivana;
• Välitööde puhul tuleks kasutada veekindluse tagamiseks ja püsivuseks jalatsite kaitsevahendit (nahkjalatsite puhul);
• Vajadusel tuleb kaitsejalatseid desinfitseerida;
• Jalatseid tuleb kontrollida regulaarselt. Kuna erinevate töökeskkondade puhul on kasutusel erinevad kaitsejalatsid, siis pole ühest valemit, kuidas neid kõiki kontrollida - eelkõige tuleb järgida tootja soovitusi.
• Turvaninaga jalatsite puhul tuleb veenduda, et varbakaitse on terve. Metallist nina puhul on seda lihtne tuvastada kuna tugeva löögi saanud metall ei võta valdavalt oma esialgset kuju, komposiitmaterjalist varbakaitse puhul on selles sootuks raskem veenduda kuna komposiitmaterjal võib säilitada oma esialgse kuju, ent siiski võivad seal olla mõrad.
• Tallad tuleb puhastada ja kontrollida nende kulumist ja kahjustusi - torkekindla tallaga jalatsite tallad on veekindlad vaid seni, kuni olete astunud näiteks naela otsa. Jalg jääb tõenäoliselt terveks, kuid jalatsi tallas on pea nähtamatu auk, mis ei taga edaspidi veekindlust.
• Tallamustri kulumine - elektrilöögikindlus väheneb jalatsite kulumisel ja/või märgades oludes kasutamisel;
• Tuleb kontrollida, kas kaitsejalatsite nöörid-lukud-nööbid jms kinnitid on terved ja töökorras;
• Kulunud või katkised jalatsid tuleb kas parandada või vahetada uute vastu.

Jalatsite eemaldatavad libisemiskindlad vahendid

Lumel ja jääl libastumise vältimiseks on enim levinud tavajalatsite alla kinnitatavate naelikute kasutamine. On selliseid, mis kinnituvad kogu talla alla, ja teisi, millel on naelad ainult päka või kanna osas. Kõiki neid on üpris mugav kasutada ja kui välisoludest siseruumidesse minna ning lisatallad alt võtta, ei vaja need hoiustamiseks kuigi palju ruumi. Selliseid taldu tehakse nii alumiinium- kui ka terasnaeltega. Esimesed on soetamisel pea 4 korda odavamad, ent samas on ka nende eluiga oluliselt lühem.

Kui ettevõtte töötajatel ja ka külalistel tuleb ainult aeg-ajalt viibida oludes (siseruumides), kus on vaja kasutada libisemiskindla tallaga kaitsejalatseid, aitavad hädast nn poolkalossid, mis kinnituvad tavalise jalatsi talla alla ja tagavad samaaegselt nii libisemiskindluse kui ka varvaste kaitse. Sarnased poolkalossid võiks olla heaks lahenduseks ka sellistel puhkudel, kui ettevõttes käib palju külalisi ja neid on vaja libisemisohtliku keskkonda lubada ent erinevatel põhjustel ei ole suure hulga erineva suurusega kaitsejalatsite soetamine, hooldamine ja ladustamine võimalik.

Nagu kõigi teiste isikukaitsevahendite puhul, on ka eemaldatavate libisemiskindlate vahendite eest hoolitseda ning neid aeg-ajalt puhastada. Enne kasutamist tuleb veenduda, et naelikute naelad on piisavalt pikad ja terved ning kinnitusrihmad on pragude ja rebenditeta. Kasutaja peab olema veendunud, et libisemiskindlad vahendid kinnituvad jalatsi alla kindlalt.

Kaitsekiiver ja löögikindel müts

Kiivrid ei ole mõeldud kellegi lõbustamiseks ega ahistamiseks. Newtoni gravitatsiooniseadus ning teised füüsikaseadused toimivad kõigi puhul ja on kiivri kandmise põhjuseks. Kiiver on kavandatud selle kandja pea kaitsmiseks.

Kaitsekiivri kandmine on kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht, näiteks töö kõrgel paiknevatel töötamiskohtadel, töö redelitel ja tellingutel (sh tellingute püstitamisel ja lahtivõtmisel), töö tõsteseadmetega (sh kraana tööpiirkonnas), aga ka kaevanduses, avakaeves (sh nii kaevud kui kraavid), laevaehituses, puude langetamisel, tapamajas, rasketööstuses.

Kohustuslik kaitsekiiver peab vastama standardi EN 397 nõuetele, mis määratleb tööstusliku kaitsekiivri omadused. See on kavandatud kaitsma kiivri kandjat kukkuvate esemete põhjustatud ajukahjustuste ja/või koljuluumurru ja vajadusel ka elektrilöögi eest.

Kiivri kaal jääb tavapäraselt vahemikku 300–360 g (metsameestele mõeldud komplekt, kuhu kuuluvad kiiver, kõrvaklapid, võrkvisiir ja vihmakaitse, kaalub umbes 660 g).

Valima peaks sellise kiivri, mille suurust saab reguleerida rullpingutiga, sest see tagab kiire ja mugava kohandamise ka juhul, kui tuleb kasutada alusmütsi (näiteks kui kiivrit on vaja kanda talvisel ajal hoones sees või koos alusmütsiga õues). Pinguti aitab reguleerida kiivrit selliselt, et kiiver püsib peas ka puhkudel, mil tuleb kummarduda või pead kallutada ning ka puhkudel, mil kiivril pole rihmasid, mis lõua alt toetaks ja aitaks vältida kiivri peast kukkumist.

Eraldi tähelepanu väärivad kiivrid, mille kuklaosas on UV-indikaator (tuntud ka kui UV-kell), mille punane värv UV-kiirguses ajapikku tuhmub. Kuniks indikaator on veel märgatavalt punane ja kiiver viga ei ole saanud, võib kiivrit julgelt kasutada ning olla veendunud, et selle plast ei ole rabedaks muutunud ning riski realiseerumisel pead ikka kaitseb. Kuigi UV-indikaatoriga kiivri hind on kallim tavakiivri hinnast, võib põgusa arvutuse järel väita, et sellist tüüpi kiiver on nõuetekohaselt hoiustades legaalselt kasutatav umbes 3–4 korda kauem kui n-ö tavaline kiiver.

UV-indikaatoriga kiivrite tootjapoolne kasutusjuhend lubab kiivrit kasutada enamikul puhkudel orienteeruvalt 3 aastat alates kasutuselevõtust või kuni 5 aastat alates tootmiskuupäevast.

Kiivri värv ei oma Eestis olulist tähtsust. Kiivrit valides võiks mõelda eelkõige oludele ja kandja töökohustustele:

• kas kiivri külge saab kinnitada kõrvaklapid, otsmikulambi, teistsuguse visiiri, kahe-, kolme- või neljapunkti lõuarihma vms;
• kas kiivri kasutajal on vaja pigem sellist kiivrit, mille nokk on lühem, või mida võib kasutada ka nii, et nokk jääb kuklasse ega segaks näiteks geodeedil nivelliiri või teodoliidi kasutamist.

Kiivri kasutamine

• töövälisel ajal väldi kiivri hoidmist päikese käes;
• kiivri kandmisel veendu, et see oleks tihedalt ja kindlat peas;
• kiivrile ei ole soovitatav kleepida ega joonistada, kuna kleebiste liim ja markerite tint võib sisaldada lahusteid, mis võivad mõjutada kiivri omadusi;
• kiivri määrdumisel pese seda vee ja nõrga seebilahusega ning kuivata;
• kiivri kõrgusest kukkumisel või muul moel vigastumisel tuleb see vahetada töökorras kiivri vastu.

Kui kiivri kasutuselevõtu kuupäev ei ole mingil põhjusel teada või ei ole võimalik kiivri nokalt tootmiskuupäeva välja lugeda, võib kaitsevahendi kontrolli teha nii, et suruda mõõduka jõuga kiivrit külgedelt kokku või painutada kiivri nokka. Kui katse käigus kostub naginat või kiivrile ilmuvad praod, on kaitsevahend oma aja äraelanud ning see tuleb kasutuselt kõrvaldada (st vahetada uue vastu).

Löögikindel müts ega ka jalgrattakiiver ei asenda kaitsekiivrit.

Löögikindel müts ehk põrutuskindel müts  või rahvapäraselt kõvamüts, koorikmüts (ingliskeelne termin bump cap) on valmistatud kas madala tihedusega polüetüleenist (LDPE) või plastikust ja on mugava vahtplastist struktuuriga. See on pesapallimütsiga sarnane, nokaga, ja mõeldud löökide pehmendamiseks. Löögikindlal mütsil ei ole nn leevendus- või amortisatsioonisüsteemi, nagu on kaitsekiivril.

Löögikindel müts on mõeldud pea kaitsmiseks väikeste muhkude ja/või marrastuste eest, mida võivad põhjustada liiga madalad laed või rippuvad esemed töötamiskohtadel, samuti mistahes tegevusalal, kus vähese ruumi tõttu on pea ära löömise võimalus – näiteks ventilatsiooniseadmete hooldus, mehaanikatööd, elektri- ja paigaldustööd, autoremont, töötamine tõstemehhanismidel (aga mitte tõstetöödel), erinevatel koosteliinidel, ladudes, siseviimistlustöödel, laevades jne.

Löögikindla mütsi kandmine on alati soovitatav olukorras, kus ei ole kohustust kanda kiivrit, kuid vigastusi võib siiski ette tulla ning hoolimata asjaolust, et saadud vigastused kriimude, muhkude või marrastuste näol on väikesed ja haiglasse või traumapunkti pole vaja minna, kulutavad need siiski tööaega või tekitavad ebamugavust. ja muudes kohtades, kus pea vajab kaitset vaid löökide ja kriimustuste eest.

NB! Löögikindel müts ei kaitse kasutajat kukkuvate esemete või rippuvate raskuste eest. Mütsi ei tohi kasutada kohtades, kus on nõutav kaitsekiivri kasutamine.

Põrutuskindla mütsi kaal jääb tavapäraselt vahemikku 200–230 grammi. Löögikindel müts peab vastama standardile EN 812 ning see on märgitud ka tootele.

Kiivri ja löögikindla mütsi vastupidavust kajastav tabel aitab mõista kahte eri tüüpi isikukaitsevahendi olulisi erinevusi.

Löögisummutus	EN 397 - kiiver	EN 812 - löögikindel müts
testis kasutatav kukkumiskõrgus	1 meeter	0,25 meetrit
maksimaalne lubatud löögijõu jääk	5 kilonjuutonit	15 kilonjuutonit
testimisel kasutatav jõud	49 džauli	12 džauli
katse käigus kasutatava löögiotsiku kuju ja kaal	50mm raadiusega, sfääriline, 5 kg	100mm läbimõõduga, lame, 5kg
Läbivuse takistus
testis kasutatav kukkumiskõrgus	1 meeter	0,5 meetrit
testimisel kasutatav jõud	29 džauli	2,5 džauli
testis löögiks kasutatava keha mass	3 kg	0,5 kg

Kaitsekindad

Töökeskkonnas võivad käsi ohustada erinevad vigastused – marrastused, sisselõiked, põletused, kemikaalid jne. Ükski kinnas ei kaitse käsi kõigis ettetulevates olukordades, mistõttu on oluline hinnata riski iga töö puhul eraldi ja valida kinnas, mis pakub just selle konkreetse töö puhul piisavalt kaitset.

Kindlasti peab kindaid kasutama keevitamisel, teravate servadega esemete käsitsemisel (välja arvatud töö seadmetega, kus kindad võivad kinni jääda), töötamisel hapete ja alustega, taimekaitsetöödel ning liha konditustamisel ja tükeldamisel, käsinoa kasutamisel lihakeha töötlemisel ja töövahendite ja -masinate  lõiketerade vahetusel.

Üldiselt võib kaitsekindad liigitada ühekordselt kasutatavateks (näiteks osa latekskindaid, kilekindad jms) ja korduvkasutatavateks (valdav osa kaitsekinnastest) ning edasi juba sõltuvalt tüübist ja kaitseomadustest kolme kategooriasse:

• Kategooria 1- kaitseb vaid vähese ohu puhul. Sellesse kategooriasse kuuluvad majapidamiskindad, mis kaitsevad pesu-, nõudepesu-, puhastusvahendite eest ning kindad, mis kaitsevad esemete eest, mille temperatuur ei ületa +50°C. Ülejäänud selle kategooria kindaid võib kasutada kergema töö, nt aiatööde tegemiseks.
• Kategooria 2- Kõik kindad, mis ei kuulu kategooriasse 1 või 3. Siia kuuluvad kindad, mida võib kasutada, kui ohtu ei klassifitseerita väheseks või liiga suureks. Selles kategoorias on kindad, mis kaitsevad mehaaniliste ohtude eest vastavalt standardile EN 388 ja külma või kuumakahjustuste eest vastavalt standardile EN 407.
• Kategooria 3- kaitseb ohtlikus keskkonnas tõsiste ohtude eest. Selle kategooria kindad kaitsevad tõsiste ja püsivate kahjustuste eest, nt agressiivsete kemikaalide käitlemine. Et kaitsta käsi agressiivsete ainete/kemikaalide eest, tuleb valida kinnas, mis vastab standardile EN 374-3. Enne kasutamist tuleb kemikaali ohutuskaardi abil kindlasti veenduda, et kinnaste materjal kaitseb käideldava aine eest ning välja selgitada, kui kaua kinda materjal agressiivses keskkonnas vastu peab. Meeles tuleb pidada, et tootjad kirjeldavad materjalide vastupidavust vaid puhaste kemikaalide puhul, mitte erinevate ainesegudega kokkupuutumisel.

Lihtsustatult on neli peamist tegurit, mille järgi tuleks otsustada, milliseid kindaid konkreetse töö puhul kasutada:

• ohu liik (keemiline, füüsiline jms),
• tööülesanne (näiteks nii elektriku, maalri kui ka keevitaja käed vajavad kaitset, ent nende tööd on sootuks erinevad ja nii vajavad nad ka erinevaid kindaid),
• kasutaja eripära (suurus ja sobivus, tervislik seisund jne, sh allergiad, näiteks lateksi),
• tingimused töökohas (ergonoomia, temperatuur, märg või kuiv jne).

Kõiki eeltoodud tegureid tuleb arvestada koos, mitte eraldi, kuna oluline on nende koostoime. Hea ja sobiv kinnas peab istuma kätte ja olema mugav, mitte liiga suur ega liiga kitsas.

Lühiülevaade enamlevinud kinnastest

• Puuvillased ja kangast kindad hoiavad käed puhtad ja kaitsevad kriimustuste-marrastuste eest, aga ei pruugi olla piisavalt tugevad, et kaitsta karmima töö või teravate materjalide eest.
• Kaetud kangast kindad võivad pakkuda kaitset mõõdukalt kontsentreeritud kemikaalide vastu. Neid saab kasutada laboratoorsel tööl, kui need on piisavalt tugevad, et kaitsta konkreetse kemikaali vastu.
• Kummist, kilest või sünteetilisest materjalist kindaid saab kasutada puhastustöödel või töötades õlide, lahustite ja muude kemikaalidega.
• Nahkkindaid kasutatakse keevitamisel, sest nahk talub sädemeid ja mõõdukat soojust. Ka haavade ja marrastuste tekke riski saab vähendada nahast kindaid kandes.
• Alumiiniumkattega kindad on soovitatavad keevitus-, metallivalu- ja -sulatustöödel, kuna pakuvad soojust peegeldavat ja isoleerivat kaitset.
• Kevlarkinnastel on mitmesuguseid tööstuslikke rakendusi. Need on lõike- ja kulumiskindlad ning kaitsevad nii kuuma kui külma eest.
• Metallvõrgust või metallvõrguga varustatud kindad on valdavalt kasutusel liha ja kalatööstuses tükeldamisel-töötlemisel ning lõikemasina terade vahetusel.

Kemikaalide/vedelike kindlad kindad pakuvad kaitset konkreetsete kemikaalide vastu:

• butüülkautšuk-kindad: näiteks lämmastikhape, väävelhape, soolhape;
• looduslikust lateksist kummikindad: vesi või happed, leelised, soolad ja ketoonid;
• neopreenkindad: hüdraulilised vedelikud, bensiin, alkoholid ja orgaanilised happed;
• nitriilkummist kindad: klooritud lahustid.

Kaitsekinnaste kasutamine

Enne töö tegemist veendu, et kindad on terved, sobivad tehtava töö jaoks ning on mugavad kanda. Peale tööd, sõltuvalt töö liigist ja kinnaste eripärast, tuleb need kas puhastada, pesta või utiliseerida. Korduvkasutatavate kinnaste vananemisel, liigsel määrdumisel, katkikulumisel või rebenemisel tuleb need uute vastu vahetada.

Peamised töö- ja kaitsekinnaste omadusi kirjeldavad standardid:

• EN 388– mehaanilist vastupidavust kirjeldav standard. Tootele märgitakse (haamrit kujutava) piktogrammi alla 4-kohaline kood, mille iga number tähistab kinda vastupidavust vastavalt kas kulumisele, lõikele, rebenemisele või torkele ning edastab hinnangu vahemikus 1–4 (v.a lõikekindlus, mida hinnatakse vahemikus 1–5), kus suuremad numbrid märgivad paremat tulemust;
• EN 420 – üldised nõuded kinnastele;
• EN 407– kuumust ja leeki taluvate kinnaste kirjeldamiseks kasutatav standard. Kinnaste sellekohased omadused märgitakse väikese (leeki kujutava) piktogrammi alla numbriga vahemikus 1–6, kus suurem number tähistab suuremat kuumakindlust;
• EN 374– kirjeldab kindaid, mis tagavad kaitse keemiliste ja mikrobioloogiliste mõjurite vastu;
• EN 60903– kõrgepinget isoleerivate kaitsekinnaste iseloomustamiseks kasutatav standard, mille puhul on numbritega 00–4 märgitud pingetaluvuse väärtus ja mida suurem number, seda suuremat pinget kindad taluvad;
• EN 10819– vibratsiooni alandavate kinnaste puhul on toote markeerimisel viidatud just sellele standardile (200 Hz kuni 1250 Hz vibratsiooni vähendamine kuni 40% võrra).

Kaitseprillid

Kaitseprillid on mõeldud kandja silmade kaitsmiseks, mitte tööjuhi või kaupmehe rõõmuks ega silmakirurgide töö vähendamiseks.

Milliseid kaitseprille valida, saab selgeks siis, kui mõelda läbi tööd ja protseduurid, mis võivad tegijat ohustada. Silmakaitsevahendid peavad vastama standardile EN 166, et tagada piisav kaitse. Kindlasti tuleb silmakaitsevahendeid kasutada töödel, kus esineb silmade või näo vigastamise oht ehk siis vähemalt järgmiste tegevuste puhul:

• keevitamine, sepistus-, lihvimis-, puurimis-, treimis- ja freesimistööd;
• töö sula-ainega (sh plasti- ja klaasitööstus) või töö selle läheduses;
• kivitöötlemine ja lõhketööd;
• töö energia jõul töötava mutri/kruvikeerajaga (sh ka näiteks akutrell);
• töö naelapüstoliga;
• abrasiivsete ainete ja vedelike pihustamine (sh ka näiteks liiva-, soodapritsi tööd, torkreetseadme-, pahtli- või krohvipritsi tööd, töö ehitusvahtudega jne);
• töö hapete, aluste ning desinfitseerimis- ja rooste-eemaldusvahendiga ning taimekaitsetöö;
• otsese soojuskiirgusega töö, laseriga töö.

Silmakaitsevahendid võib jagada peamiselt kolmeks:

• kaitseprillid on tänapäeval valdavalt kergete polükarbonaadist klaasidega. Osal mudelitest on võimalik klaaside nurka ja prillisangasid pikemaks või lühemaks muuta, mis annab võimaluse kaitseprillide sobitamiseks erinevate näokujudega või vastavalt oludele.

Paljude tänapäevaste kaitseprillide kaitseklaasid on UV-filtriga. Hea on soetada uduvastase pinnakatte ja kriimustuskindlama kaitseklaasiga prillid.

• umbprillid (sh nn gogglesid)on parimate kaitseomaduste ja hea disainiga; laia, avatud vaateväljaga ja plastikkummist äärega, mis suurendab kasutamismugavust ja prillide liibumist vastu nägu; piisava suurusega, et sobida ka optiliste prillide peale ilma kohmakat ja ebamugavat tunnet jätmata.
• kaitsevisiir on kas kogu või poolt nägu kaitsev läbipaistev visiir, mis on valmistatud sõltuvalt kasutusotstarbest kas tihedast metallvõrgust või polükarbonaadist. Kaitsevisiir koosneb tavaliselt reguleeritavast peakarkassist ja vajadusel lauba löögikaitsest. Mõnel komplektil on küljes kõrvaklapid (näitena võib tuua ilma kiivrita töötamist trimmeriga). Mõned visiirid on mõeldud kasutamiseks kiivriga (integreeritavad).

Kui vaadata alltoodud pilte ja mõelda oma töödele-tegemistele, siis võib teha esmased järeldused kaitsevahendite valikuks.

Fotodel esitatu näitlikustab silmade kaitsmiseks vajaminevate erinevate kaitsevahendite kasutegurit. Kõigil puhkudel on katses kasutatud värvaine pihustamist 0,5 meetri kauguselt 4-5 sekundi jooksul. Piltidel on vasakult paremale – retseptiprillid, enim kasutatavad kaitseprillid ja umbprillid.

Juhul, kui kaitseprillide kasutamine pole nõutud kogu tööpäeva vältel, tuleb prille kanda vähemalt nende tööülesannete täitmisel, mille tulemusena eraldub tolmu või on võõrkehade silma sattumise risk, samuti kõigi tööde puhul, mil kasutatakse elektrilisi või pneumaatilisi tööriistu (näiteks ketaslõikur, platesaag, ketassaag, elektritrell jne). Lisaks puhkudel, mil puututakse kokku ohtlike kemikaalidega või on mõni muu risk, et midagi võib silma tabada ja vigastuse tekitada.

Prillide määrdumisel või tolmuseks muutumisel tuleb valida ohutu koht nende eest võtmiseks ja puhastamiseks. Kuigi protseduur ei võta kaua aega, võivad  töökohal olevad ohutegurid silma vigastada. Prillide hooldamisel tuleb järgida tootja juhiseid, sõltuvalt määrdumisest tuleb kasutada kas sooja vett või spetsiaalset puhastusvahendit ja puhastuslappi.

Kaitseprillid ei ole eluaegsed. Klaaside kriipimisel või vigastumisel või prilliraamide vigastumisel tuleb need vahetada uute vastu.

Töötamisel kohtades, kus on tegemist abrasiivsete ainete ja vedelike pihustamise (näiteks liiva-, soodapritsi tööd, torkreetseadme-, pahtli- või krohvipritsi tööd, töö ehitusvahtudega jne), hapete, aluste ning desinfitseerimis- ja rooste-eemaldusvahendiga või taimekaitsetöödel tuleb kanda kinniseid kaitseprille, mis liibuvad tihedalt vastu nägu ega lase pihustuvatel ainetel silma sattuda. Need on umbprillid (sh nn gogglesid), millel on parimad kaitseomadused ja hea disain; lai, avatud vaateväli, plastikkummist äär, mis suurendab kasutamismugavust ning prillide liibumist vastu nägu; piisav suurus, et sobida ka retseptiprillide peale ilma kohmakat ja ebamugavat tunnet jätmata.

Samasuguseid kaitseprille on mõistlik kasutada ka näiteks betoneerimise puhul, kus puututakse kokku kemikaaliga – n-ö betoonipiim on leeliseline ja kokkupuutel silmaga mõjub söövitavalt. Sama töö puhul on oht, et betooni pumpamisel tekkida võiva vooliku ummistuse korral see puruneb ning betooni täitematerjali komponendid, sh kivikesed ja liiv, mis üle 75-baarise surve alt pääsevad ning silma tabavad, vigastavad seda raskelt.

Kaitseprillide valik on nii suur, et igaüks, kes soovib oma silmi kaitsta, peaks leidma endale sobivaimad. Prillide valimisel on abi ka teadmisest, et kaitseprillide klaasil (ja ka raamil) on numbrikombinatsioon, mis kirjeldab kaitseprillide omadusi. Olulisim on tõenäoliselt löögikindlus. Järgnev tabel annab ülevaate just sellest.

Sümbol	Löögijõu kirjeldus	Prillid	Umbprillid	Visiir, kaitsemask
S läätsel	Suurendatud tugevus, 12 m/s	x	x	x
F raamil ja läätsel	Väike löögijõud, 45 m/s	x	x	x
B raamil ja läätsel	Keskmine löögijõud, 120 m/s		x	x
A raamil ja läätsel	Suur löögijõud, 190 m/s			x

Kaitseprillid soetamisel tuleb arvestada näokujuga. Kaitseprille ei kanta – need ei ole pelgalt ilu või laheda väljanägemise pärast. Mõnel inimesel on laiem, teisel kitsam nägu, mõnele sobivad pikemate sangadega, teisele lühemate sangadega kaitseprillid. Prillid peavad sobituma selliselt, et nad ei segaks töö tegemist.

Osadel prillidel on klaaside asendit (kallet) näo suhtes võimalik veidi muuta, et tagada oludele vastav silmade optimaalne kaitse. Enamasti on neil ka prillisangade pikkuse reguleerimise võimalus.

Terve päeva kaitseprillidega töötades ning samal ajal ka kuulmiskaitsevahendeid kasutades, oleks hea valida prillid, mille sangade otsad ei pöörduks kõrva taha, vaid oleksid sirged. Nii ei hakka klappide surve häirima. Oluline on kaitseprille kasutada ka näiliselt ohutute tööde puhul ning puhkudel, kus (suvel) palehigis töötades võivad kaitseprillide klaasid uduseks tõmbuda. Optiliste prillide kandjatele on mõeldud nn üleprillid (sarnanevad umbprillidele), mida saab panna oma prillide peale. Mugavaim lahendus on visiir või poolmask, mis katab optilised prillid ning kaitseb neid purunemise eest.

 

Turvarakmed ja positsioonivöö

Olukordades, mil tuleb töötada kõrguses, kukkumisohuga kohtades ning mingil põhjusel ei ole võimalik tagada töötaja ohutust ühiskaitsevahenditega, nagu piirded, avakatted jms, tuleb ohutuse tagamiseks ja kukkumise vältimiseks kasutada isikukaitsevahendina turvarakmeid (kasutatakse ka väljendit kogukeharakmed) või positsioonivööd (kasutatakse ka väljendit tugivöö, julgestusvöö).

Nende kahe kaitsevahendi erinevus on peamiselt funktsionaalsuses. Positsioonivöö peamiselt kas aitab tagada töötaja tööasendi või piirab töötaja liikumist, mistõttu selle õigel kasutamisel ei ole töötajal võimalik sattuda kukkumisohtlikku kohta ega kõrgusest kukkuda. Positsioonivööd ei tohi kasutada kukkumiskaitsevahendina. Turvarakmed annavad aga võimaluse vabalt liikuda, ent õige kasutamise korral, kuid siiski kõrgusest kukkudes, jääb töötaja rippuma ning kahjud on oluliselt väiksemad. Eelistama peaks alati turvarakmete kasutamist.

Turvarakmeid tuleb kasutada:

• kukkumisohtlikes kohtades,
• ehituses karkassietapil - montaažitööde tegijal ja abistaval töötajal, katusetöödel,
• teleskoop- ja liigendtõstukites, kui kasutusjuhend seda kohustab,
• tellingute montaažil ja demontaažil,
• töötades mastis.

Kasutusvalmis kõrgtöö isikukaitsevahendite süsteemi kuuluvad:

• rakmed,
• ankurdusliin või turvaköis,
• leevendi (ehk raskusjõu energianeeldur),
• ankurduspunkt (ja ankur).'

Rakmete peamine roll on säilitada inimese keha turvaline dünaamiline jaotus kukkumisel. Rakmete disain peaks soodustama ohutut abi ootamist. Turvarakmete kui kaitsevahendite nõuded on kirjeldatud standardis EN 361. Sõltuvalt tööde liigist ja vajadusest saab valida kas ainult rakmed või rakmed koos vesti või kombinesooniga. Tihti liigitatakse ka positsioonivööd rakmete alla, ent neid saab kasutada siiski vaid piiratud juhtudel, kuna positsioonivöö, nagu eelpool märgitud, on mõeldud vaid piiramaks töötaja liikumisulatust, mitte kaitsma kukkumisel.

Turvaliin või -köis on osa süsteemist ja ühendab turvarakmed ankurduspunktiga. Kukkumise puhul peab turvaliin lõpetama vabalangemise. Kui köie pikkust on tarvis pidevalt reguleerida, on mõistlik kasutada tagasikerivat kukkumispiirajat ehk autoblokki (kasutusel ka terminid automaatblokk, turvablokk, tagasitõmbavad kukkumispidurid). Autoblokk tagab ka mugavama liikumise töökohas.

Jäik juhiktüüpi turvaliin peab vastama standardile EN 353-1, painduv juhiktüüpi turvaliin standardile  EN353-2. Asendi fikseerimise vööd ja köied peavad vastama standardile EN 358 ja inertsivabad autoblokid standardile EN 360.

Rakmete, turvaköie, kukkumise amortisaatori ja autobloki seisukorda tuleb alati enne kasutuselevõttu kontrollida.

Enne kasutama asumist tuleb tutvuda autobloki kasutusjuhisega, kuna sealt leiab ankurduspunkti asukoha jaoks erinevaid soovitusi.

Turvaköie lahutamatuks osaks on leevendi ehk energia summutaja. See osa süsteemist peab kukkumise lõplikul peatumisel tekkivaid jõudusid pehmendama. Leevendi neelab kineetilist energiat ja piirab jõu mõju ohutu tasemeni (alla 6 kN) selleks, et kõrvaldada eluohtlik olukord lõpliku peatumise hetkel (keskmise inimese kukkumisel umbes 0,5 meetri kõrguselt ja järsul peatumisel mõjub kehale jõud, mida võib võrrelda umbes 1600 kg raskusega). Leevendi peab vastama standardile EN 352.

NB! Selleks, et leevendi rakenduks ohutult, on vaja tagada ohutu rakendumise vahemaa (seda dikteerib leevendi kogupikkus, turvaköie pikkus, ankurduspunkti asukoht, töökõrgus maapinnast ja inimese pikkus).

Ankurduspunkt (ka ankurpunkt) võib olla püsiv (nt horisontaalne terastoru või -siini süsteem, ankurduspost) või mobiilne (nt ohutusstatiiv, tekstiilist horisontaalne ankurdusköis, terastross, kinnitusling vms). Kinnituspunktid peavad olema seotud püsiva struktuuri osadega, mis on piisavalt stabiilsed ja vastupidavad. Ankurduspunktiks sobib toode, mis vastab standardile EN 795. Ankurduspunkt ning köie pikkus ja -tüüp valitakse vastavalt kukkumiskõrgusele ja tehtavale tööle.

Ühe inimese turvaköie või autobloki võib kinnitada igasuguse konstruktsiooni külge, mis talub 100 kg keha kukkumist 2,5 meetri kõrguselt või 12 kN koormust (võrreldav 1200 kg massiga) 3 minuti jooksul. Parim asukoht on otse töötaja kohal. Ankru kinnitamine töötaja kõrvale võib põhjustada kukkumisolukorras pendeldust.

Turvarakmete valimisel tuleb lähtuda:

• tööde iseloomust– kui töötaja peab kasutama rakmeid igapäevaselt ja kogu tööpäeva vältel, siis on mõistlik soetada laiemate rihmadega, mitme kinnituspunktiga isikukaitsevahendid, millel on mugavamad reguleerimisvõimalused ja kinnitid;
• töökeskkonnast– tuletööde puhul, kus on rakmete vigastamise oht üsna suur, peaks valima leegikindlad rakmed, mis on kevlarist ning sellekohaselt tähistatud (erinevatel tootjatel on kasutusel erinevad tähistused);
• inimese parameetritest– samamoodi nagu riided, nii on ka turvarakmed erineva suurusega, st suurematele inimestele suurema mõõduga (näiteks XL), väiksemat kasvu inimestele väiksema mõõduga (näiteks M).

Mõne kukkumise puhul võivad rakmete valest kasutamisest tingitud vigastused olla sedavõrd suured ja viia mõtteni, et ilma rakmeteta oleks tagajärjed olnud võib-olla leebemad (näiteks ebapiisavalt pingutatud (reie)rihmad, valesti valitud ankurduspunkt, vale või liiga pikk turvaköis jne). Seega on turvarakmete kasutamisel tööandja kohustus tagada kasutajale vajalik väljaõpe ja ohutusalane juhendamine. Ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja olukordade kohta, mis võivad kaasneda, ja abinõude kohta, mida tuleb rakendada ning juhiseid tegutsemiseks õnnetusohu korral. Kukkumiskaitsevahendite kasutamine nõuab nii häid teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi ning ettevõttes ei pruugi olla töötajat, kes suudaks uut töötajat välja õpetada. Seetõttu on igati mõistlik korraldada kukkumiskaitsevahendeid kasutavatele töötajatele koolitus, kaasates spetsialisti väljastpoolt ettevõtet.

Head nõu ja abi kaitsevahendi valimiseks ja kasutamiseks saab turvavarustuse müügile spetsialiseerunud ettevõtetest.

Rakmete kasutamist nõudvaid töid ei tohi teha kunagi üksinda. Kui töökoht paikneb kukkumisohuga alas ja on vajadus kasutada turvarakmeid, tuleb töötada koos paarilisega, et kukkumise korral oleks tagatud kiire abi.

Enne rakmete, turvaköie või autobloki ja karabiini kasutamist ning kinnitamist ankurduspunkti külge tuleb veenduda, et need on terved ja töökorras. Köie pikkuse ja kinnituspunkti valikul tuleb arvestada töötamiskoha alla jääva vaba kukkumisruumiga.

Turvarakmete kasutamise meelespea ABCDE

Enne rakmete kasutamist mõtle läbi ja kontrolli järgmist:

A – ankurdamine (Anchor Point)
B – turvarakmed (Body Harness)
C – ühendusliin (Connector)
D – leevendi/aeglusti (Decelerator)
E – päästeplaan juhuks, kui peaks midagi siiski valesti minema (Effective Rescue)

Kukkumiskaitsevahendite eest tuleb hoolitseda samal moel nagu iga töövahendi eest. Need tuleb peale kasutamist puhastada ja vajadusel pesta majapidamisseebi ja veega ning kuivatada. Rakmeid on soovitav ladustada kuivas ruumis kaitstuna  otsese päikesevalguse eest ning perioodiliselt lasta kontrollida selleks volitatud spetsialistil vastavalt tootja soovitusele (enamasti 1 kord aastas). Ka näiliselt väikesed vigastused (näiteks sädeme põhjustatud auk, õmbluse rebendid, lahtise leegi tekitatud rakmerihma jäikus jms) võivad vähendada kukkumiskaitsevahendite omadusi ja pakutavat kaitset.