Avaleht / Uudised

Lühidalt: Eesti töötervishoiu minevikust tänapäeva

01.07.2015


Liina Saar Terviseameti töötervishoiubüroost annab põhjaliku ülevaate Eesti töötervishoiust ja selle ajaloost. Kõik selle valdkonnaga kokku puutuvad inimesed on kutsutud kaasa mõtlema. 

Tutvusin just hiljuti ühe töötervishoidu puudutava 2008a aruteluga ("Ühenduse töötervishoiu ja..," 2008), kus on kirjas, et Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri hinnangul sureb Euroopa Liidus kutsehaiguste tõttu aastas üle 140 000 inimese, lisaks veel umbkaudu 9000 inimest, kes jätavad oma elu tööõnnetuste tõttu. Oma teenete eest töötervishoiu ees elutöö auhinna saanud Dr Jorma Rantanen tundub neid andmeid teoorias kinnitavat, sest 2002. aastal on ta väitnud, et Euroopas jääb pädevate töötervishoiuteenustega katmata umbes pool töötavast elanikkonnast (Blosser 2003; Rantanen ja Fedotov 2002:1).

Järgnevalt on kajastatud töötervishoiu arengulugu hetkedest, mis on panustanud valdkonna arengusse ning tähtsustamisse.

Töötervishoiu esimesed sammud

Algatuseks tasub mainida töötervishoiu isaks peetavat Bernardino Ramazzinit, kes elas ja tegutses 17nda sajandi Itaalias. Ramazzini huvitus töötajatele keeruliste tingimuste tõttu osaks saavate haiguste olemusest juba arstiõpingute ajal, kuid süstemaatiliselt ja teaduslikult sai ta neile keskenduda alates 1682st aastast, mil ta hakkas tööle Modena Ülikooli meditsiiniteooria õppetoolis. Ramazzini tegevuste hulka kuulusid tänapäeva töötervishoiuarsti vaatevinklist olulised ettevõtmised nagu töökohtade külastamine, töötajate jälgimine nende tööülesannete täitmisel ja nende haigusseisundite üle vestlemine kannatajate endiga. Arst luges meditsiiniüliõpilastele loenguid just nimelt tööga seotud haigustest. Ramazzini suureks isiklikuks panuseks peetakse tema vaatlustulemustest tekkinud teadmiste kogumikku pealkirjaga De Morbis Artificum Diatriba (Töötajate haigused), mis anti esmakordselt välja aastal 1700 (Franco ja Franco 2001:1382).

Töötervishoiu riiklik algus

Töötervishoiu isa juurest liigume nüüd mõned sajandid edasi ning pöörame pilgu Eesti poole. Sotsiaalse õigluse ja töökaitse tagamiseks loodi 1919. aastal osana I maailmasõja lõpetanud Versailles`i rahulepingust Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, inglise keelse lühendiga ILO (International Labour Organization) (ILO A). Versailles`i rahuleping sätestas muuhulgas selle, et ILO konverentsidel osalevate riikide delegatsioonid peavad koosnema 2 valitsuse esindajast, 1 tööliste ja 1 tööandjate esindajast (W. G. 1925:71), mis annab aimu ühenduse töökaitselistest kavatsustest. Eesti kuulus ILO ridadesse juba alates 1921st aastast kuni 1940nda aastani; taasiseseisvumise järgselt kuulume taas ILOsse alates 1992se aasta jaanuarikuu 13st päevast (ILO B). Niisiis osales Eesti ka VII Genfis 19. maist 10. juunini 1925.a toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil, kus vastu võetud konventsioon tõi Eestile uusi kohustusi – nimelt tuli nüüdsest hakata maksma kutsehaiguste korral kahjutasu ka eraettevõtete tasandil. Konventsioonis nõustutakse ühiselt, et „kutsehaigus on samasugune riisiko, nagu töö-õnnetuski ja selle tõttu peaks kahjutasu maksetama samadel alustel”. Esimesed konventsiooni kantud kutsehaigused olid tinast ja elavhõbedast põhjustatud mürgitused ja Siberi katk (W. G. 1925:71), mida tunneme ka antraksi nime all.

Eesti siseriiklikul tasandil on oluline mainida Tervishoiu Peavalitsust, mis algselt kuulus Siseministeeriumi koosseisu, sealt edasi, alates 1920st aastast jäi aga Töö- ja Hoolekandeministeeriumi valitsemisalasse, mille töökaitseosakonnas tegeldi töötervishoiuga. Asjaolu on märkimist väärt, sest tegemist oli esimese riikliku struktuuriga töötervishoiu vallas (Kahn 2009:15; Pajur lk 5). 1925. aastal kirjutas L. Johanson (1925:16), et Eestis pole „maksma pandud tööpuuduse, wanaduse, tööwõimetuse kinnitust üldse, kuna haigus- ja õnnetuskinnitus ainult osaline”. Asjaolust kirjutamine ühes tervishoiu valdkonna olulisemas ajakirjas viitab otseselt teema päevakajalisusele antud hetkel.

Tööga seotud haigustest räägiti I Eesti Vabariigi ajal kui „kehariketest tööstuses” või „tööstuslikest õnnetusjuhtumistest”(Reiman 1925:47). Kuna vene tsaari võimu alt välja kasvanud Eestis oli peamiseks töövaldkonnaks tootmine ehk tööstus, siis nähti ka töötervishoidu eeskätt selles kontekstis. Eksisteeris eraldi „tööstuslise töö seadus”. See oli mõeldud just tööstusvaldkonnas toimuva töö reguleerimiseks, kusjuures arvestati ka sellega, kas ettevõtte eesmärk oli äriline või mitte. Näide selle kohta on leitav ajakirja „Töö ja Tervis” eelkäija „Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja” 1925. aasta kolmandast numbrist: seal kirjeldatakse, kuidas töökaitse kommissar ehk tänapäeva mõttes tööinspektor esitas rahukohtunikule protokolli meierei kohta, mida leidis rikkuvat tööstuslise töö seadust. Meierei jäi aga vaidlusasjas õigeks, sest ühispiimatalitused olid küll tööstuslikud ettevõtted, kuid kuna need polnud ärilised, „waid põllumajanduslise iseloomuga”, siis ei pidanud need alluma ka tööstuslise töö seadusele („Kas ühistegelisel..“1925:55).

Ka tänapäeval töökeskkonnavolinikena tuntud „tööliste esitajate” või ka „tööliswanemate” kohta leiab informatsiooni juba 1925. aastast. Tööstusettevõtete töölised pidid valima endi seast inimese, kes vahendaks nende soove ja huve tööandjatele ning seisaks nende õiguste eest. Töölisvanemate valimist peeti sotsiaalsektoris riiklikult oluliseks – vastav tarvidus oli seaduslikult sätestatud ning selle täitmise üle valvasid töökaitse kommissarid („Töölised kõigis..“1925:69). Selles mõttes võib paralleeli tuua kaasajaga, kus töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 17. (2) sätestab, et „ettevõttes, kus töötab 10 või rohkem töötajat, valivad töötajad enda hulgast ühe töökeskkonnavoliniku. Kui ettevõttes on töötajaid vähem kui 10, on tööandja kohustatud konsulteerima töötajatega tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes”. Tänapäevane tööinspektor küsitleb erinevatel teemadel nii töötajaid kui töötajate esindajaid, mistõttu on nähtav, et töökeskkonnavoliniku olemasolu üle teostab ka praegusel ajal kontrolli tööinspektor.

Tööõnnetusi registreeriti 1924a jooksul keskmiselt 100 iga 1000 töölise kohta; surmaga lõppes 0,4% kõigist õnnetusjuhtumitest. Seda oli õnnetusjuhtumite osas rohkem kui mujal riikides, surmade osas aga vähem. Tööstusharude lõikes juhtus siinmail enim õnnetusi transpordi, nahatööstuse ja puutööstuse valdkondades (Reiman 1925:48-49).  Sealtmaalt kuni 1940nda aastani nägi Eestimaa pind arstide kokkusaamisi, kus lisaks peamiselt nakkushaigustele käsitleti ka töötervishoiu vaatevinklist olulisi teemasid nagu näiteks üldhügieen ja töökaitse kujunemine (Kahn 2009:14-15); samuti anti välja artikleid ja kogumikke, mis käsitlesid töötervishoiu jaoks vajalikke teemasid nagu tööpäeva pikkus, töötasu, tööpuudus, tööd ja tervist reguleerivad seadused Eestis ja võõrsil. Teiste seast tasub välja tuua Johannes Klesmendi 1932. aasta „Töökaitse seadused ja määrused seletustega”, mis kandis endas ka tänapäevaseid töötervishoiu teese nagu tervisealaseid vastunäidustusi omavate inimeste mittelubamine konkreetsele töökohale ja üldrahvalikuks saanud tõde, et haigust on kergem ennetada kui parandada. Raamat on heaks ülevaateks I Eesti Vabariigi ajal tööelu ja haiguskindlustust juhtinud seadustest (Kahn 2009:15; Klesment 1932).

20. sajandi alguses ja hilisematel Eesti Vabariigi aastatel ilmus Eesti Haigekassade Liidu ajakiri „Töö ja Tervis: Sotsiaalpoliitiline kuukiri”; niisugust nime hakkas see kandma alates 1925a septembrikuust, ajakirja eellase nimi oli „Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja”.  Töötervishoiualaseid artikleid leidub ka ajakirjas „Eesti Arst”. Etteruttavalt olgu öeldud, et peale ajakirja „Töö ja Tervis” on Eestis praeguseks olnud vaid üks töötervishoiule pühendunud väljaanne – ajakiri „Eesti Töötervishoid”. See hakkas ilmuma 1993ndal aastal ning selle käivitasid prof. Hubert Kahn ja Soome Töötervishoiu Instituudi välissuhete osakonna juhataja. Algselt oli tegemist töötervishoiu valdkonna spetsialistidele mõeldud ajakirjaga, hiljem osutus see praktiliseks lugemisvaraks ka tööandjatele, töökeskkonnaspetsialistidele ja töötajatele. Rahalistel põhjustel oli ajakiri sunnitud 2010. aastal ilmumise lõpetama.

Töötervishoiu ideoloogia süvenemine ENSVs

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ajal suurendati töötervishoiu ideoloogilist taotlust hoolitseda tööinimese tervise eest - partei programmiga oli ette kirjutatud ülesanne luua ettevõtetes sellised hügieenitingimused, mis ennetaksid töövigastusi ja kutsehaiguseid ning rakendada ulatuslikku abinõude programmi haiguste vältimiseks ja vähendamiseks (Ritslaid 1971:3; „Töökaitsealase nõupidamise..” 1982:7-9, 12-13, 16).  Asjaolu ei ole üllatav, sest kommunistliku ühiskonna ülesehitamisel rõhutati töölisklassi, talurahva ja haritlaskonna sihikindlat tööd („Nõukogude Liidu..” 1977:60). Ideoloogiat propageeriti kui „kõige õiglasemat ja õilsamat moraali, mis väljendab kogu töötava ühiskonna huve ja ideaale” („Nõukogude Liidu..” 1977:105). Nõukogude Liidu rasketööstust nimetatakse aga NLKP XXII kongressil vastu võetud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programmis (1977:62) koguni „tehnilise progressi ja riigi majandusliku võimsuse aluseks”. Lähtuti põhimõttest, et „töö ühiskonna hüvanguks on iga inimese püha kohus” („Nõukogude Liidu..” 1977:105). Seda rõhutati kõikvõimalikult vastandades end kapitalistliku ühiskonnakorraldusega, sest „töö on NSV Liidus saanud au, kuulsuse, vapruse ja kangelaslikkuse asjaks” („Lenini õpetuse”.. 1941:8). Partei peamisteks ülesanneteks tööelu alal oli märgatavalt tõsta tootmispotentsiaali ja tööviljakust („Partei programm..” 1986:8). See kõik seadis aga kõrgendatud ootused ka töötervishoiule, mis pidi lahendama tehnika kasutuselevõtust ja muudest esilekerkivatest tööohtudest põhjustatud probleeme.

Nõukogude Liit pööras suurt tähelepanu tööstuse arengule (nt ohtlikud raske- ja keemiatööstusettevõtted ning kaevandused), mis, nagu öeldud, kandis endas ka kutset töötervishoiu arendamisele. Pärast suuremate käitiste (vabrik-tehas) riigistamist hakati NSV Liidus tähelepanu koondama suuresti just tööstuses töötavate inimeste sanitaarsele ja tehnilisele kaitsele – parandati tervishoiutingimusi ja ehitati töölistele vajalikke kõrvalruume (nt olme- ja riietumisruumid) (Kaelas A 1941:58).

Töötajate tervisekontroll oli kohustuslik, aluseks Nõukogude Liidu tervishoiuministri käskkirjad. See, milliseid uuringuid ning millist laadi kontrolli inimene läbis, sõltus tema ametiga kaasnevatest ohuteguritest. Esimene tervisekontroll pidi toimuma enne kui inimene tööle asus, edaspidi iga teatud perioodi tagant. Eelnev oli ja on tegelikult rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõte, mida Nõukogude Liit tunnistas. Sellest hoolimata, nagu Eesti töötervishoidu suuresti panustanud professor Hubert Kahn kirjutab, diagnoositi 290 miljoni elanikuga Nõukogude Liidus 1990. aastal  umbes sama palju kutsehaiguseid kui 5 miljoni elanikuga Soomes (Kahn 2009:21-24).

Sotsiaalkindlustuse alla kuulusid „Nõukogude Venes”, nagu kirjutab L. Johanson (1940:37), kõik töötajad hoolimata töötamise sektorist ning töö iseloomust. Sotsiaalkindlustus hõlmas muuhulgas ka toetuse maksmist ajutisel tööjõu kaotusel nagu haigus, vigastus, karantiin, rasedus, haigete perekonnaliikmete eest hoolitsemine; toetuse maksmist tööpuuduse korral ja invaliidsuspensioni maksmist. Kui üldiselt maksti invaliidsuspensionit kui see vastas teatud tingimustele, – näiteks pidi inimene olema olnud tööline 1-8, teenija 1-12 aastat sõltuvalt vanusest – siis tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu tekkinud invaliidsuse korral määrati pension sõltumata sellest kui kaua inimene töölepingu alusel töötas aja jooksul kuni 2 aastat peale konkreetsel töökohal töötamist.

Omamoodi propagandana ja samas ka töötajate heaolu eest hoolitsemisena mõjus ENSVs tekkinud puhkekodude ja sanatooriumide võrgustik, mille peamiseks teesiks oli „kindlustada kõigile töötajaile endisest võrratu paremad puhkuse ja ravi võimalused” („Laialdased puhkuse..” 1941:22). Kui töötajatele otsustati võimaldada sanatooriumis ravimist, siis olid nii ülalpidamine kui ravi töötaja seisukohast tasuta. Puhkekodudes puhkamine sõltus aga puhkaja palga suurusest, ajakirjas „Sotsialistlik Töö” rõhutatakse, et „igal juhul on tasu väga tagasihoidlik” („Laialdased puhkuse..” 1941:23).

Seadustatud normide täitmist kontrollisid, nagu tänapäevalgi, tööinspektorid. Tööinspektsioon oli, nagu kirjutab vaneminspektor Aleksander Kaelas (B 1941:175),  „kohustatud järelevalvet teostama nii juriidilisel, tehnilisel kui ka sanitaarsel alal eranditult kõigis asutustes, ettevõtteis ja majapidamistes, evides selle juures suured õigused, kuid ühtlasi ka suured kohustused”. Töötervishoiu arengu vaatevinklist on olulised tööhügieeni ja kutsehaiguste instituudid, tähtsaim neist oli ENSV ajal Nõukogude Liidu Meditsiiniakadeemia Tööhügieeni ja Kutsehaiguste Instituut. Eesti olulisim töötervishoiu teadusasutus rajati 1947. aastal Tallinnas. Selle nimeks sai Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut (EKMI). Prof. Hubert Kahn meenutab, et EKMI rajamise üks olulisemaid põhjuseid oli põlevkivi senisest ulatuslikum kasutuselevõtmine – põlevkivist pidi saama Nõukogude Liidu loodepiirkonna põhiline energiaallikas. Põlevkivi kaevandamisega seotud tööd on aga tervisele ohtlikud, mistõttu oli EKMI ülesandeks leida tekkivatele probleemidele lahendused (Kahn 2009:23, 27).

Taasiseseisvuv Eesti töötervishoid

Dr Jorma Rantanen  väidab, et Kesk- ja Ida-Euroopa siirderiikidele põhjustasid töötervishoiuteenuste pakkumisel probleeme eeskätt majanduslik ümberorganiseerimine ja suurte tsentraliseeritud tööstusharude väiksemateks üksusteks jagunemine (Rantanen ja Fedotov 2002:1). Kindel oli aga see, et pärast taasiseseisvumist oli päevakorras töötervishoiu süsteemi uuendamine, siirdumine sotsialistlikust süsteemist kapitalistlikusse (Kahn 2009:83). Eesti alustas töötervishoidu reguleerivate seaduste reformeerimisega 1992. aastal, mil võeti vastu Eesti Vabariigi töökaitseseadus. Selle eesmärgiks oli muuhulgas ka „luua õiguslikud alused tervisele kahjutu ja ohutu töökeskkonna tagamiseks kõigile töösuhetes osalevatele isikutele” ja „määrata (…) kindlaks (…) tööõnnetuste ja tööga seotud tervisekahjustuste uurimise ja arvestamise alused”. 1995ndal aastal nähti sotsiaalministri käskkirjaga ette luua eelnevalt erinevatest EKMI osakondadest üheks koondunud töömeditsiini osakonna baasil töötervishoiu keskus, mis pidi toimima instituudi struktuuriüksusena (Kahn 2009:32). 21. aprillil 1999ndal aastal toimus Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse eelnõu (46SE) esimene lugemine riigikogus. Eesti liikus sel ajahetkel Euroopa Liidu liikmesriigi staatuse poole. Sotsiaalminister Eiki Nestor pöördus oma eelnõu sissejuhatavas kõnes riigikogu poole: „Seetõttu on loomulik, et me viime meil kehtivad õigusaktid vastavusse nendega, mis kehtivad seal, kuhu me oleme liikumas. Selles mõttes on tulevik selline, et selle kohta, mida Eestis pole mõtet või pole ka majanduslikult otstarbekas välja töötada, me võtame pikapeale üle dokumendid, mis kehtivad Euroopa Liidus” ("Töötervishoiu ja tööohutuse..," 1999) . Esimene Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (A) võeti Riigikogus vastu 16. juunil 1999a.

Aastal 2000 sai EKMI Töötervishoiu Keskusest lihtsalt Töötervishoiu Keskus, mida haldas Sotsiaalministeerium. 2 aastat hiljem likvideeriti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini instituut, mille õigusjärglasena teame tänapäeval Tervise Arengu Instituuti; 2004. aastal likvideeriti ka Töötervishoiu Keskus (Kahn 2009:33).

Tänapäev

Tänapäeval tegeletakse töötervishoiu valdkonnaga riiklikul tasemel Sotsiaalministeeriumis ja selle allasutustes – Tööinspektsiooni põhiülesanneteks on lähtuvalt Tööinspektsiooni põhimäärusest töökeskkonnapoliitika elluviimine, riiklik järelevalve töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid sätestavate õigusaktide nõuete töökeskkonnas täitmise üle, üldsuse, töötajate ja tööandjate teavitamine töökeskkonna ohtudest ning individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtueelses töövaidlusorganis; Terviseameti ülesanded töötervishoiu valdkonnas kehtestab Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (B). See ütleb, et Terviseamet osaleb töötervishoiuprogrammide väljatöötamises ja korraldab nende elluviimist, analüüsib andmeid töötajate kutsehaigestumise ja tööst põhjustatud haigestumise kohta, korraldab töötervishoiuspetsialistide täienduskoolitust, samuti teostab järelevalvet töötervishoiuteenuse osutamise üle. Varasemalt registreeris terviseamet ka tööhügieeni-, ergonoomia- ja tööpsühholoogiateenuse osutajaid, kuid alates 1. juulist 2014ndal aastal muutus senine kord ja nimetatud teenuste osutamiseks peavad teenuseosutajad esitama majandustegevusteate Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt hallatavasse Majandustegevuse Registrisse vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule.

Töötervishoid koosneb tinglikult meditsiinilisest (töötervishoiuarstid) ja mittemeditsiinilisest (tööhügieenikud, ergonoomid, tööpsühholoogid) poolest, kuid mõlema keskne mõte on säilitada inimeste tervist läbi ennetamise – kui arvestada, et Statistikaameti andmetel oli 2014ndal aastal tööga hõivatuid 15-74 aastaste hulgas 624 800 (Statistikaamet A), Eesti arvestuslik rahvaarv samas vanusegrupis aga 991 349 (Statistikaamet B) inimest, siis võib öelda, et ideaalis külastab töötervishoiuarsti märkimisväärne osa rahvastikust, sealhulgas ka need inimesed, kes perearsti ehk aastate vältel ei külasta. Juba olemuselt on töötervishoiuarsti ja perearsti funktsioonid erinevad – esimese eesmärk on ennetada, teine tegeleb enamasti ravimisega. Või nagu defineeris poliitik Glenis Willmott Euroopa parlamendi 15. jaanuari 2008a istungil töötervishoidu ja tööohutust: „Üksikisiku jaoks on see tema füüsiline puutumatus, väärikus ja heaolu. Ettevõtte jaoks tähendab see töölt korduvate põhjuseta puudumistest, haigusrahast ja tootlikkuse vähenemisest tulenevate kulude vähenemist” ("Ühenduse töötervishoiu ja..," 2008).

Töötervishoid on perspektiivikas valdkond, mis on läbi astunud erinevatest aegadest ja meelestatustest ning jõudnud tänapäeva, mil seda rahvusvaheliselt tunnustatakse. Viimaks on paslik öelda, et käesoleva artikli näol soovin õhku jätta mõtte, et töötervishoid on väärt pakkuma mõtteainest ka Eestis.  

Kasutatud kirjandus

Artiklid

  • Franco, G., F. Franco (2001) Bernardino Ramazzini: The Father of Occupational Medicine American Journal of Public Health; 91(9), 1382
  • Johanson, L. (1925) Sotsiaalse olukorra wiletsusest Eestis: hoolekande seaduse maksmapanek on tingimata tarwilik. Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja; Nr. 1/2; lk 16-20                     
  • (1940) Sotsiaalkindlustus N. Venes. Töö ja Tervis: Sotsiaalpoliitiline kuukiri; Nr. 2; lk 37-39
  • Kaelas, A. (A) (1941) Sanitaarse ja tehnilise kaitse paranemine nõukogude korra ajal ENSV töönduses. Sotsialistlik Töö: Eesti NSV Ametiühingute häälekandja; Nr. 2; lk 58-61 (B) (1941) Nõukogude tööinspektsioon. Sotsialistlik Töö: Eesti NSV Ametiühingute häälekandja; Nr. 4; lk 175-179
  • Kas ühistegelisel alusel töötawad piimameiereid alluwad tööstuslise tööseadusele? Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja (1925) Nr 3; lk 55
  • Laialdased puhkuse ja ravi võimalused ENSV töötajaile. Sotsialistlik Töö: Eesti NSV Ametiühingute häälekandja; Nr. 1; lk 22-23
  • Lenini õpetuse järgi, Stalini juhtimisel. Sotsialistlik Töö: Eesti NSV Ametiühingute häälekandja; Nr. 1; lk 5-9
  • Reiman, H. (1925) Keharikked tööstuses. Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja; Nr. 3; lk 47-49
  • Töölised kõigis ettewõtetes waligu omale wanemad. Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja (1925) Nr. 4; lk 69
  • „W. G.” (1925) Seitsmes rahvusvaheline töökonverents. Haigekassa: Eestimaa Haigekassade Liidu häälekandja; Nr. 4; lk 71-74

Elektroonilised allikad

Raamatud

  • Eesti NSV Ühing "Teadus", EKP KK Propaganda-agitatsiooniosakonna lektorite grupp. (1986). Partei programm - sotsialismi täiustamise ning rahu ja sotsiaalse progressi eest võitlemise programm: (metoodiline materjal abiks lektorile NLKP programmi uue redaktsiooni tundmaõppimiseks). Tallinn: Eesti NSV Ühing "Teadus".
  • Kahn, H. (2009) Eesti töötervishoiu arengulugu 1918-2008 Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
  • Klesment, J. (1932). Töökaitse seadused ja määrused seletustega. Tallinn: Eestimaa Töölisühingute Keskliit.
  • NLKP, (1977). Nõukogude liidu kommunistliku partei programm: (vastuvõetud NLKP XXII kongressil). Tallinn: Eesti Raamat.
  • Ritslaid, V. (1971). Töökaitse (teooria ja praktika). (2 köide.). Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu. (1982) Töökaitsealase nõupidamise soovitused (Moskva 1981). Tallinn: Eesti Raamat

Autor: Liina Saar

Foto: Virginia Kullasepp/Sotsiaalministeerium 

Tagasi
Lühidalt: Eesti töötervishoiu minevikust tänapäeva
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks