Avaleht / Uudised

Tööinspektsioon läbi sajandi

18.05.2018


Tööinspektsiooni alguseks võib pidada 14. detsembrit 1918, kui Konstantin Päts, töö- ja hoolekandeminister August Rei ning asjadevalitseja kohusetäitja Theodor Käärik kirjutasid alla „Määrused töökaitse komissaride kohta“. Tolleaegsete töökaitsekomissaride ülesanded olid võrreldavad praeguste tööinspektoritele kohustustega, muuhulgas näiteks:

  • töökaitseseaduste täitmise kontrollimine;
  • rikkumiste registreerimine ja neist teatamine;
  • tööstusettevõtete töökorralduse ülevaatamine ja reeglite kinnitamine, nende üle järelevalve korraldamine;
  • töötajate ja tööandjate konfliktide lahendamine vahekohtute ja lepituskodade abil;
  • statistika kogumine.

Milliseid nõudmisi esitati ettevõtetele?

1920. avaldatud Leopold Johansoni koostatud brošüüris “Töökaitse seadused” on välja toodud nõudmised Eestis tegutsevatele ettevõtetele. Nende hulgast leiab järgmist:

  • Hooned peavad olema tugevad, vastupidavad ja korras.
  • Kõik ruumid, ka käigud, koridorid ja trepid, nii sisemised kui välised, peavad tarvilikul määral olema valgustatud kas loomuliku või kunstliku valgustusega.
  • Kõik tööruumid peavad küllalt avarad olema. Nende kõrgus peab olema vähemalt 3 1/2 arsinat (endisaegne pikkusmõõt Venemaal, 71,12 cm).
  • Käigud, väljakäigud, koridorid ja trepid, nii sisemised kui ka välimised olgu küllalt avarad.
  • Õhu puhastamiseks tuleb siis, kui loomulikust ventilatsioonist ei aita, kunstlik sisse seada.
  • Tööruumides olgu tarvilik temperatuur.
  • Käikude ja väljakäikude arv ja nende asukoht peab vastama kõige suurimale tuleohutuse hädaohule.
  • Ehitusi, masinaid, tööpinke, instrumente ja tööriistu võib tarvitusele võtta ainult siis, kui nad täiesti korras on.
  • Joobunud olekus isikutele keelatakse töötubadesse minek ära.
  • Külgehakkavate haigustega inimesi tööle võtta ei tohi.
  • Liikuvate mehhanismide juures ei tohi riideid maha võtta ega selga panna ja ka hoida.
  • Töölistele tuleb võimaldada käte ja näopesemist enne söömist ja töölõpul.
  • Igas tööstuses peavad olema abinõud õnnetuse korral esimese abi andmiseks.

Kui esimesele vabariigile eelnenud vene ajal kohaldati töökaitsemäärusi vaid suurtööstustele, siis vabas Eestis kehtisid need ka väikeettevõtetele. 1932. aastal avaldas Johannes Klesment Eesti Arstis artikli „Töökaitse seadused ja määrused seletustega“, kus tõi välja, mis puhul tuli tööinspektorile teatada. Nendeks olid:

  1. Kollektiivse rahulolematuse tundemärgid.
  2. Töölistega juhtunud õnnetused.
  3. Töötamise kord ja sellest kõrvalekalded.
  4. Ettevõtjate soovid kasutada alaealiste või naiste tööjõudu.

Valdkonnale pöörati suurt tähelepanu

Hubert Kahn toob oma raamatus „Eesti töötervishoiu arengulugu 1918-2008“ välja, et valdkonnale pöörati peale iseseisvumist suurt tähelepanu. Kaasa aitasid ka haigekassa olemasolu, arstide huvi töötervishoiu vastu ning tootmistehnoloogia kiire areng.

Nõukogude Liit ja plaanimajandus

Kui Eestist sai Nõukogude Liidu osa, toimusid muudatused ka töötervishoiu vallas. Peamine erinevus seisnes selles, et Nõukogude Liidus kehtis riiklik tervishoiusüsteem, mis põhines plaanimajandusel. Töötervishoiu korralduses valitses selgelt ideoloogiline noot - partei programmiga oli ette kirjutatud ülesanne luua ettevõtetes töövigastusi ja kutsehaigusi ennetavad hügieenitingimused ning rakendada meetmeid haiguste vältimiseks ja vähendamiseks. Töötervishoiule pöörati tähelepanu eesmärgiga tõsta tootmispotentsiaali ja tööviljakust.

Nõukogude Liidu ajal tegutsesid suurettevõtetes tervishoiupunktid, kus töötas meditsiiniõde, kes andis arstiabi ja näiteks vaktsineeris. Suuremate ettevõtete juurde loodi ka polikliinikuid, kus seati sisse laboratooriume, füsioteraapia ja hambaarstikabinette.

Omamoodi propagandana ja samas ka töötajate heaolu eest hoolitsemisena toimis puhkekodude ja sanatooriumide võrgustik, mille juhtmõtteks oli „kindlustada kõigile töötajaile endisest võrratu paremad puhkuse ja ravi võimalused”. Sanatooriumid olid inimestele tasuta – tuli saada vaid luba sinna minna.

Nõukogude Liidu seaduste kohaselt tuli riigis hoolitseda sanitaar- ja epidemioloogilise heaolu eest ning see ülesanne oli jäetud Tervishoiuministeeriumile. Ministeeriumi alluvuses tegutsesid sanitaar- ja epidemioloogiavalitsused, kelle heaks viisid organisatsioonides kontrolle läbi tööinspektorid. Tööohutuse järelevalvet (sh tööõnnetuste uurimist) teostasid aga ametiühingute ridadesse kuulunud töötehnikainspektorid.

Nagu toona ikka, siis kontrollimise tulemused ja ametlikud tulemused sageli erinesid. Nii näiteks võis võrrelda Nõukogude Liidu keemiatööstuste õhupuhtust parimate kuurortidega ning kutsehaiguseid diagnoositi (1990. aastal) 290 miljoni elanikuga Nõukogude Liidus umbes sama palju, kui 5 miljoni elanikuga Soomes.

See aga ei tähenda nagu oleks Nõukogude Liidus töötervishoiu vallas tegutsenud inimesed olnud hoolimatud – pingutati töötajate heaolu nimel nii palju, kui olud võimaldasid.

Olukord taasiseseisvunud Eestis

Taasiseseisvunud Eestis määrati tööohutust kontrollima Tööinspektsioon. Tegeleti tööohutuse järelvalve, õnnetusjuhtumite uurimise ja veidi hiljem ka seaduse eirajate trahvimisega. Ühtlasi kohustas Tööministeerium kõiki Eestis tegutsevaid organisatsioone teatama tööõnnetustest Tööinspektsiooni.

Inspektorite ülesanne oli ennekõike seadusenõuete täitmise kontrollimine aga ka tööandjate nõustamine. Ühtlasi ei tohtinud inspektor liiga karm olla, sest Eesti majanduses toimusid suured ümberkorraldused. Töökäsi oli palju, kuid jätkusuutlikke ettevõtteid jällegi vähe.

Mitmed pika ajalooga ja tuntud ettevõtted vaakusid hinge. Töötajaid koondati ilma seadusega ettenähtud hüvitisi maksmata. Julgemad pöördusid kohtusse ja nad olid ka ainukesed, kes midagi said.

Üheksakümnendate alguses tuli Tööinspektsioonil kõvasti rinda pista reegleid eirava suhtumisega. Tööandjad võtsid kohati seisukoha, et need pärinevad nõukogude ajast ja on nüüdseks kehtetud. Samuti varjati tööõnnetusi. Visalt juurdus ka kirjalike töölepingute sõlmimise komme. Aegamisi tuli tööandjatel aga harjuda töötajate suuremate õigustega.

Tänapäev

Tööinspektsiooni töökeskkonna nõustamise osakonna konsultandi Rein Reisbergi sõnul on tänased inspektorite tööülesanded laias laastus sarnased Eesti riigi algusaegadel tegutsenud töökaitsekomissaride omadele. Võrreldavad on ka organisatsioonidele esitatud nõudmised: „Ei leidnud midagi sellist, mida siis küsiti ja täna enam ei küsita. Põhitõed on samad, nüansid erinevad. Näiteks on nüüd juurde tulnud kuvariga töö ja ergonoomika teemad,“ kommenteeris Reisberg.

Võrreldes tänapäevaga valitses Nõukogude Liitu kuulumise ajal tööohutuses oluliselt reguleeritum kord. „Ettekirjutused ja nõuded olid märksa konkreetsemad. Näiteks olen näinud skeemi, kus kujutati kahte tööpinki, mille puhul oli ette kirjutatud nii lubatud kaugus teineteisest kui ka seintest. Nüüd on ettevõtetel rohkem vabadust otsustamaks, mil moel ohutus tagada,“ näitlikustas  töökeskkonna nõustamise osakonna konsultant.

Tänaseks on Tööinspektsioonist kujunenud avatum organisatsioon. Lisaks kontrollimisele pööratakse palju tähelepanu info jagamisele, teavitamisele ja nõustamisele. Soovime, et iseseisva Eesti töökeskkond oleks inimest ja töö tulemuslikkust väärtustav.

Kasutatud allikad:

  • L. Johanson (koost.). Töökaitse seadused. Tallinn: Eesti Tööliste Kirjastus-Ühisus 1920
  • H. Kahn. Eesti töötervishoiu arengulugu 1918-2008. 2009.
  • Liina Saar. Artikkel portaalis tööelu.ee „Lühidalt: Eesti töötervishoiu minevikust tänapäeva“. 2015.
Autor: tooelu.ee
Tagasi
Tööinspektsioon läbi sajandi
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks