Avaleht / Uudised

Harles Tiitsmaa tuli Eestisse tagasi tööohutuskultuuri arendama

27.04.2018


Tööinspektor Harles Tiitsmaa räägib muhedalt sellest, kuidas ta Tööinspektsiooni tööle sattus, milline ohutuskultuur valitseb meie ehitusplatsidel ning kuidas on töökeskkond viimase kümne aasta jooksul muutunud. 

Milline on teie tööelu olnud?

Lõpetasin Tamsalu gümnaasiumi 2005. aastal, see oli ilus aeg, majandusbuum. Ma olin noor poiss, kellel oli raha vaja, seega läksin ehitusele tööle. Alustasin abitöölisena, olin mitmes ettevõttes üle Eesti kuni 2012. aastani. Ma tol ajal veel seda ei teadnud, aga tööohutuskultuur oli üsna kesine. Jah, turvajalanõud, kiiver ja helkurvest olid olemas, aga sisuliselt ei huvitanud ohutus kedagi.

Ehituses on kaadrivoolavus suur, kes rohkem pakub, sinna minnakse. Nagu mainitud, alustasin abitöölisena ehk eelkõige koristasin. Järgmisena hakkasin saunu ehitama, eelkõige korteritesse. Sealt sain oma puutööpisiku, mis pole siiani ära läinud.

Edasi läksin betooni ja välitööde peale. Mul olid sisetööd enam-vähem selged ja mõtlesin, et tahaksin midagi uut proovida. Õppisin armeerimist, betoneerimist ning suures plaanis elurajoonide ehitust. Seda tööd tegin umbes neli-viis aastat.

Siis sain sõbralt kõne: „Harles-poiss, äkki tahad Soome tööle tulla?“. See oli 2011. aasta detsember – mõtlesin terve jõulupuhkuse. Mul oli Eestis hea töökoht ja mul ei olnud tegelikult põhjust minna, mul ei olnud soovi millegi eest põgeneda. Samas arvasin, et see võib olla hea proovikivi. Seega võtsin pakkumise vastu ning 2012. aasta alguses läksin kahe kotiga Soome.

Ma ei osanud keelt ega midagi, sõber oli ees, kes aitas paberid korda ajada. Ehitusplats koos oma nõuetega oli midagi täiesti muud kui Eestis. Pidin kõik oma harjumused ümber mõtlema. Soomes on näiteks oluline, et ei tehtaks liialt ületunde. Aga ma olin noor poiss, kes tahtis raha teenida, ning 10 tundi päevas tööd teha. Siis tegin kokkuleppe, et teen mõned ületunnid ja saan päeva varem ehk neljapäeval laevaga Eestisse tulla. Seal ma siis vaikselt arenesin, õppisin soome keele ära, käisin kursustel, kahe aastaga sain põhimõtteliselt keele suhu.

Kuidas Tööinspektsiooni sattusite?

Olin Soomes aastaid tööd teinud ning jõudnud karjääriredelil armeerijast töödejuhatajaks välja. Mul oli üks venelaste punt, keda kamandasin ja käskisin. Siis sain aru, et nii see jätkuda ei saa ning tahaksin midagi hoopis Eesti ehituses muuta. Olin palju ka Eesti ehitusplatse külastanud ning sain aru, et olukord ei ole selline, nagu see võiks olla. Majandus oli tõusuteel ja siis peaks ka suuremat tähelepanu ohutusele pöörama, muidu tekib jälle sama seis kui buumi eel 2005. aastal. See oli täielik kaos ja kõigil oli põhimõtteliselt ükskõik.

Kuidas te nii lühikese ajaga niivõrd positiivselt Tööinspektsioonis silma olete jäänud?

Ma olen abivalmis – minu jaoks ei ole olemas põhimõtet, et see ei ole minu töö. Kõik, kes tahavad abi, saavad alati. Mul ei ole kommet ei öelda. Pigem kohe jah ja siis mõtleme midagi välja.

Kas see on kuidagi kätte ka maksnud?

Kindlasti on – ütled „jah!“ ja siis lähed koju ja mõtled, et pagan, kuidas ma sellest supist end välja vingerdan.

 

Millest te ehitusi inspekteerides juhindute?

Meie piibel on ehitusmäärus, töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses – määrus 377. Seda peavad kõik ehitusettevõtjad täitma. Eks reaalsus ja see, mis on paberil, on kaks eri asja. Seega tuleb leida kuldne kesktee, et mis on mõistlik.

Kuidas leida kuldne kesktee?

Iga ehitusplats on oma ohtude ja riskidega mingil määral erinev. Seal, kus on kraanad, on kindlasti ohtlikud tööd. Näiteks suvila ehitusel ei mängi inimfaktor nii suurt rolli kui kusagil suurel ehitusel, kus on 160 töötajat ja kunagi ei tea, mis võib kusagilt pähe kukkuda. Kuna olen 10 aastat ehitustel töötanud, siis olen enda nahal mitu „napikat“ tundnud. Olen isegi redeliga libisenud ja kukkunud ning seeläbi tean, mis olukorras redelit kasutada. Kõrgustest õnneks ei ole alla kukkunud. (Harles teeb ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla.)

Olen tööohutuse ignoreerimist enda nahal tundnud ja ma ei taha teistele sama. Eesti objektijuhid on viimasel ajal mökumaks jäänud. Ei ole konkreetsust ja õige asja nõudmist, vaid tööohutuse koordinaator käib klapid peas platsil ringi ega juhi õigetele asjadele tähelepanu. Sellepärast ongi oluline, et meie, tööinspektorid, jõuaksime igale poole.

Ehitusel peab tööinspektor olema veidi karmim ja käredama häälega.

Kui palju te ise siis objektidel karjatate?

Mõnikord tuleb ette küll. Näiteks kõndisin kesklinnas ning nägin, et ehitatakse midagi ja ohuala ei olnud piirestatud ning samal ajal paigaldati korvtõstukis aknapaneele. Siis kutsusin mehed alla ja palusin neil vaadata, kui palju inimesi neil korvi alt läbi kõnnib. Lugesin kümneni ja lasin neil lugeda, mitu inimest alt läbi käivad – siis küsisin, et kas nad ise ka aru saavad, mis neil valesti on. Nad said küll aru. Pärast pikemat arutelu inimesed tavaliselt mõistavad. Laiskus on see, mis paneb ohutuse arvelt viilima.

Kas hakatakse vastu ka?

Ikka, on olnud väga bravuurikaid härrasid.

Mis siis teha?

Jääda rahulikuks ning üritada kuidagi jutule saada. Tuleb inimene maha rahustada ning rõhutada, et me ei tulnud teile trahvi tegema. Vaatame objekti üle ja saame alati kokkuleppele, kuidas asjad ohutuks muuta. Me ei ole trahviv organisatsioon, vaid koostööpartnerid. Kõik tahavad tervena koju saada. Tavaliselt on mul veel varuks mõni jutuke, et kuidas võib juhtuda tööõnnetus, kui ei kasutata isikukaitsevahendeid või ühiskaitsevahendeid. Selles osas suhtlen ma aktiivselt tööõnnetuste uurijatega ning aeg-ajalt vaatan ka Youtube’ist markantsemaid tööõnnetusi.

Kuidas võrreldes 2005. a buumiajaga nüüd ohutus paremaks on läinud?

Kõvasti on paremaks läinud. Näiteks tellingud – meil on praegu vähemalt kuus tõsiseltvõetavat pakkujat, kes pakuvad kvaliteetseid tellinguid. Tellingutel võiks olla kolm piiret: ülemine piire, keskmine piire ja alumine piire ehk varbalaud. Tihti arvatakse seda, et kui paigaldatakse kile, siis ei ole alumist varbalauda vaja. Aga nii ei ole, kui on tööriistad maas ja lähed jalaga vastu, siis võib see varbalaud kõrgelt kukkuva haamri eest päästa. Kile funktsioon on midagi muud.

Tööriietus ja isikukaitsevahendid on palju paremaks läinud. Töökindaid on sisuliselt igale maitsele, vajadusele, samuti põlvekaitsmeid, respiraatoreid ja kiivreid. Kõik need kaitsevad töötajaid ja on arendatud aastatega kasutajasõbralikumaks.

Kas üleüldises suhtumises on ka mingi muutus toimunud?

Üks oluline aspekt on see, et nagu minugi puhul, on paljud ehitustöölised käinud Soomes või Norras ära ja neil on kõrgemad standardid. Kui sul on mingid ootused, siis sa ei taha allahindlust teha ja nõuad ka rohkem. Ehk veidi on Soomet siia jõudnud, mingi hetk oli ju mitteametlike andmete järgi ligi 100 000 eestlast Soomes tööl. Välismaal käimine ei tee kellelegi halba, mina soovitan noortel minna kindlasti ja elu näha.

Eestis on ka suurtel firmadel tihti enda tööohutusinimene. Seda olen alati kiitnud ja parimaid praktikaid palunud ka Tööinspektsiooni saata. Ma ei proovi ainult piitsaga mõjutada, vaid eelkõige präänikuga. Kuna olen ise ehitusel olnud, siis saame üldjuhul alati jutule.

Tööohutus on tihti pöördvõrdelises seoses ajaga, kui on kiire, siis ei panda turvalisusele rõhku. Täna just pragasin objektil – väliselt on kõik korras, aga kui ehitusobjektile sisse minna, siis seal ikka toimub midagi, mida väljast näha ei ole.

Miks hakkab üks Eesti mees ragbit mängima, kuidas see tee sinna viib?

Eks ma olen natukene hulluke. Ragbini viis mind Tallinna elu – tahtsin peale töö ja kodu midagi muud teha. Siis lugesin FHM-ist, et hipodroomil teeb mingi inglane ragbitrenni. Läksin kohale ja hakkas meeldima, sest see oli mõnus ja raske trenn. Justkui jalgpall ja maadlus kombineeritud. Kõik, mis mängus toimub, jääb mängu. Ragbi on täiskontaktala, juhtub igasuguseid vigastusi.

Soomeski läksin Espoo ragbiklubisse trenni ning sain endale head tuttavad kogu eluks. See on hea sotsiaalne ja sportlik aja veetmise viis. Paari nädalaga sain juba põhinimekirja mängima ning mängisime Soome meistriliigas – esimese aastaga saime kolmanda koha. Seal oli Eesti poisse veelgi, kes Soomes ehitajad olid.

Mis mängu eesmärk on?

Pall on vaja saada vastase värava taha. Mõlemal pool on 15 meest, kes igal juhul üritavad seda ära hoida. Palli ei tohi kunagi ette sööta, vaid ainult tahapoole ning ainult palliga meest tohib maha täklida (inglise keelest tackle – maha murdma). Reegleid on palju, korraliku raamatu jagu. Mina olen ründaja, ründaja eesmärk on võita maad massiga. Selline hirmus hobujõudude raiskamine.

Kuidas Eestis tase on?

Koos Tallinna Kalevi ragbiklubiga võitsime just Soome esiliiga ning liikusime edasi Soome meistriliigasse. Läti ja Leedu on meie jaoks liiga head, seal on meeskonnamängud paremini arenenud. Meile tuleb sel aastal uus peatreener Walesist, üks sõjaväelane, kes teenib Tapal. Mina praegu ei saa mängida, mul on põlvevigastus. Tahaks küll hirmsasti. Koondisega oleme Euroopa C-divisjonis koos Soome, Norra, Taani ja Ungariga. Euroopa parimad on loomulikult inglased.

Kuidas ragbit ohutult mängida?

Öeldakse, et ragbi on huligaanide mäng, mida mängivad härrad. Ragbis sa tegelikult tead, et kui sul on pall käes, siis tahetakse sind maha täklida. Siis hoiad keha pingul ega saa nii palju haiget. Võrreldes näiteks jalgpalliga, kus löögid tulevad ootamatult, ei tule ragbis midagi ootamatult – sa tead, et sa jooksed nüüd sinna sisse ja mõni 120-kilone mees võtab sind rajalt maha ning sa pead palli enda meeskonnale säilitama. Loomulikult kasutame isikukaitsevahendeid nagu näiteks hambakaitsmed, mis on kohustuslikud. Väiksemad poisid võivad kasutada ka polsterdatud õla- ja rinnapehmendusi, et suuremad ja puhevil välja paista ning väga populaarne on kasutada ka n-ö tankistimütsi ja seda kõike selleks, et pärast matši tervena pubi poole suunduda.

Ragbi on veidi sarnane tööohutusega – uued tulijad saavad kõige brutaalsemaid vigastusi. Sellised, kes on juba aastaid olnud, oskavad end hoida ning jäävad terveks. Vanad olijad lihtsalt väsivad ära ja midagi annab järele. Ragbis on meeskonna kapten see, kes suhtleb kohtunikuga ja annab siis muudatustest mängijatele teada, ehitusel on selleks objektijuhid.

Kuidas veel lõõgastute?

Pärast sisukat tööpäeva ootab mind ees tunniajane rongisõit Tamsallu. Rongis võtan enda päeva kokku ja teen kaugtööd. Mul on hea meel, et Tööinspektsioon seda aktsepteerib. Inspektori töö on väga mitmekülgne ja huvitav, mistõttu ma ei valeta, kui ütlen, et isegi ehitusplatside külastamine mõjub vahest lõõgastavalt, kui näed, et asjad on korras.

Praegu ma vigastuse tõttu trenni väga ei tee. Kodus on mul veel peale kahe kodulooma üks ahi ja pliit, kelle eest peab samamoodi hoolitsema. Mul on kass ja koer, kassi nimi on Albert, ilus, punast värvi, ja koera nimi on Sumo. Ta on Saksa lambakoer, vanake, 14-aastane, aga väga hea tervisega. Koju lähen, siis mängin koeraga, kass teeb kassiasju.

Toimetan maal, niidan muru, kasvatan juurvilju. Vahepeal oli isegi uitmõte hakata kanu kasvatama. Projekt on sahtlis olemas, vaatab, millal ellu viin.

Selleks, et käsi valgena hoida, teen veidi puutööd, ehitan mööblit. Mitte sellist disainikat, vaid käepärastest vahenditest taaskasutusmööblit. Selliseid, nagu praegu on popp – valgustid betoonist ja metallist. Kingin neid sõpradele.

Samuti nokitsen Sauväljal enda maja kallal, seda tuleb vaikselt hooldada. Harrastan ka jäärajasõitu ning paar korda aastas, kui lund on, siis käin ka mäel lumelauaga sõitmas.

See aasta on mulle mõjunud isiklikult hästi – olen palju õppinud, muutunud enesekindlamaks ja saanud targemaks. Lisaks leidsin palju uusi tuttavaid. Sain näiteks parima uue kolleegi tiitli.

Ma olen eluga rahul. Tööinspektsioon on justkui Eesti tööelu ema. Kõik nõuded, mida üks tööandja peab täitma, seda Tööinspektsioon teeb ning see teeb temast hea tööandja.

Lugu ilmus ajakirja Tööelu 2018. aasta esimeses numbris

Foto: erakogu

Tagasi
Harles Tiitsmaa tuli Eestisse tagasi tööohutuskultuuri arendama
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks