Avaleht / Uudised

Kontoritöötaja riietus loob organisatsioonikultuuri

13.10.2017


Tänapäeval pole ühte ranget reeglit, kuidas kontoritöötaja riides peab olema. Riietumisstiil sõltub ettevõtte tegevusalast ja kontori asukohast. See, mis on asjakohane ehitusplatsi konteinerkontoris, ei pruugi sobida ministeeriumisse ja vastupidi. Riietumisstiil on osa organisatsioonikultuurist, on see siis kuskile kirja pandud või kujunenud välja töö käigus. Uued töötajad juhinduvad vanemate olijate stiilist. Ettevõttes, kus on tavaks riietuda pigem konservatiivselt, võtavad üldjuhul ka uued töötajad selle omaks.

Tööandja võib töökorralduse reeglite või muu asutusesisese dokumendiga määrata ka reeglid riietumisele. Reeglid peavad olema üldised, näiteks võib sätestada reeglid selliselt –


Töötaja välimus peab olema puhas ja korrektne. Riietumisel peab töötaja meeles, et on tööülesannete täitmisel ettevõtte esindaja, mistõttu töötaja riietumisstiil ei tohi juhtida tähelepanu kõrvale tööülesannetelt (näiteks pole sobivad paljastavad riided, suured ehted jne), ning järgib töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid.


Kui ettevõttes on töötaja väljanägemisele ranged reeglid, siis võiks nendest reeglitest töötajat informeerida juba töövestlusel. Näiteks juhul, kui töötajal ei tohi olla nähtaval tätoveeringuid ja ehteid või tuleb kanda vormirõivaid. Igasuguste piirangute ja reeglite kehtestamisel on oluline inimestele selgitada, miks sellised reeglid kehtestatud on. Kui inimene teab reegli tagamaid, võtab ta selle tõenäolisemalt omaks ja käitub vastavalt. Arusaamatuste korral tuleks erimeelsustest kindlasti rääkida ja püüda teise poole seisukohtadest aru saada ning nendega võimalusel arvestada. Kui reegleid on vaja kehtestada töösuhte ajal, tuleks selleks varuda piisavalt aega, et uut korda töötajatele selgitada ning anda aega mõttega harjumiseks. Eriti tuleb ajavaruga arvestada, kui uue reegli kehtestamine eeldab töötajalt kulutuste tegemist.

Tööinspektsiooni näitel on asutusel olemas käitumisjuhised teavitusüritustel osalemiseks, mis muuhulgas ütlevad, et teavitusüritustel osalejad kasutavad riietumisel ühtset asutuse sümboolikat (lips, sall) ja soovituslikku värvikombinatsiooni rõivastuses. Soovituslikuks värvikombinatsiooniks on must, valge ja sinine. Värvikombinatsioon on määratud põhjusel, et asutuse sümboolikaga lipsud ja sallid on erksat värvi sinisel põhjal valged rukkililled. Kui erksinine sall või lips panna punase või näiteks väga kirju pluusi peale, jääb üldmulje liiga kirju. Lisaks ei pääse sall või lips mõjule.

Kui tööandja soovib, et klienditeenindajad oleksid kõik samamoodi riides, on võimalik soetada töötajatele vormiriided. Vormiriideid valides tuleb pöörata tähelepanu riiete sobivusele ja mugavusele ning arvestada tööruumide temperatuuriga. Näiteks erinevad märkimisväärselt sooja kontori tööriided võrreldes vastuvõtualaga, kus uksest käimisel puhub tuul ja õuest tuleb külma õhku. Lisaks peaksid riided olema sellisest materjalist, mis ei aja higistama. Üldteada tõde ütleb, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Siiski oleks hea enne tööriiete konkreetse mudeli ja lõike välja valimist konsulteerida ka töötajatega ning nende arvamusega arvestada, sest töötajad on need, kes peavad valitud riideid suure osa päevast kandma. Kui riietus on ebamugav või on valitud lõige, mis sobib vähestele (nt väga kitsa lõikega pluus/jakk), siis tekitab see töötajates stressi. Näiteks võib see muuta klienditeenindaja niigi stressirohke töö veelgi raskemaks. Töötajaid tuleb valikuprotsessi kaasata, et nad vormirõivaid hea meelega kannaksid. Enne riiete tellimist tuleks anda töötajatele võimalus riideid selga proovida ja valida endale sobiv suurusnumber. Tellides riided ilma proovimisvõimaluseta, ootab ees ilmselt pettumus. Halvemal juhul ei saa kõik töötajad tellitud riideid kanda, sest suurusnumbrid ei sobi.

Avatud kontorite maailmas on probleemiks kerkinud parfüümide kasutamine – äsja soetatud kallis ja hea lõhnaga parfüüm võib olla kaastöötajatele häiriv. Tegu ei ole üleskutsega loobuda parfüümide kasutamisest, vaid pigem üleskutsega neid mõõdukalt kasutada.

Riietust käsitlevates artiklites oleme alati rääkinud ka jalanõudest. Kontoris kasutatavate jalanõude kohta ei ole erilisi nõudeid peale selle, et jalanõu oleks mugav ja liikumine oleks ohutu. Näiteks ei sobi jalanõud, millel on libe tald või kontsaplekk. Kingad peavad kandjale olema mugavad. Näiteks kõrgetel kontsadel on õnnetuse juhtumise tõenäosus suur. Samuti põhjustab pidev liiga kõrgete kontsadega kingade kandmine selja- ja jalavalu ning liigeste põletikku.


Töötaja asendas sekretäri. Asenduse käigus pidi töötaja kulleritelt pakid vastu võtma ja viima need õigetesse kohtadesse (sh teistele korrustele). Töötaja viis pakid korrus kõrgemale ja pärast pakkide üleandmist kiirustas tagasi oma korrusele. Õnnetus toimus vahetult enne koridori ust. Töötaja kiirustamine ja kontsakingade libe tald põhjustasid jalaväänamise, mille tagajärjeks oli kandluu ja lodiluu murd.

Õnnetuse põhjuseks oli ülekoormatus (haiguste hooaja asendused) ning ebasobiva kiiruse ja jalanõude valik.


Millistel juhtudel on tätoveeringute keelamine töökohas lubatud?

Liisa Pakosta, võrdõigusvolinik:

Uue töötaja tööle palkamisel peaks valima inimese, kes sobib seda tööd kõige paremini tegema. Kui töölesoovija on teistega võrreldes paremate tööalaste näitajatega, kuid ta jäetakse tööle võtmata ainuüksi tema tätoveeringute pärast, siis võib tegu olla eelarvamusest põhjustatud otsusega. Kui tätoveeringud pole seotud sobivusega pakutavale tööle, siis ei ole mõistlikku põhjendust tööandja otsusele, miks ta võttis tööle halvemate tööalaste näitajatega inimese.

Samas ei ole Eesti seadustes välimust seadusega kaitstavate tunnuste hulgas tätoveeringut nimetatud. Seega peaks iga inimene enne tätoveeringu tegemist teadlik olema, et võib sattuda tööandja juurde, kes nimetab tätoveeringu ebasobilikuks. Iseasi muidugi, kui mõistlik see töötulemuste suhtes on, aga tööandjal on selline võimalus valikupiire seada. Näiteks kui keegi soovib tööle minna nahaarsti kabinetti ja tal on tätoveeritud nahk, siis võib-olla tööandja oma tööalase kuvandiga ei propageeri sellist käitumist ja seetõttu ei võta inimest tööle. Samas usun, et on tööandjaid, kes just otsivadki tätoveeringuga töötajaid – see on valikute küsimus.

Välimusega seonduvalt on inimene seadusega kaitstud selle eest, et temalt ei tohi nõuda soorolliga seonduvat kindlat tüüpi käitumist või soorollile „tüüpilist“ välimust. Näiteks riietuse osas on töötajal õigus kanda nii seelikut kui ka pükse. Kui tööandja nõuab seelikus käimist, siis on töötajal ikkagi õigus käia pükstes ja vastupidi. Samuti ei saa naistöötajalt üldjuhul nõuda näiteks „meikige ennast nagu naine“. Piiranguid meigile või välimusele on õigus panna mõistlikel, tööga seotud põhjustel. Näiteks võivad kunstripsmed olla teatud olukordades seotud tööohutusriskiga ja sel juhul võib neid keelata. Ka näiteks reklaamklippi on õigus otsida ainult kindlast soost ja teatud välimusega inimest.

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirja Tööelu 2017 aasta kolmandas numbris.

Tagasi
Kontoritöötaja riietus loob organisatsioonikultuuri
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks