Avaleht / Uudised

Objektile kiirusega 13 km/h

31.05.2017


See oli juba 18 aastat tagasi, kui Jüri Järve õnnetu basseinihüppe tagajärjel kaelalülid murdis ja alakehast halvatuks jäi. Selle aja jooksul on tulnud tal nii mõnigi kord vastata küsimusele, kuidas ta ratastoolis eluga nii hästi hakkama saab ja isegi tööl käib.

„Mul on vedanud, sest mul on olnud väga tegus tutvusringkond ja ma olen tahtnud nendega samas seisus olla ja ise hakkama saada. See on pannud tegutsema ja liikuma. Oma puude peale ma ju ei mõtle igapäevaselt, sellega on võimalik täiesti elada, pole hullu,“ ütleb Jüri ja leiab, et on mõelnud, kui ta peaks ühel päeval kõndida saama, siis see oleks hoopis tõsine pähkel – peaks hakkama kohanema.

Pärast õnnetust jätkas Jüri inseneritööd oma senise tööandja juures Tallinna Vees, kuid tegi seda kodust ja poole kohaga. Oma sõnutsi läks elu paremaks aga siis, kui ta taas kodust välja sai. „Seitse aastat pärast õnnetust pakuti mulle võimalust saada Tallinna Vees geoinfo-osakonna juhiks, mul oli 5–6 alluvat ja hakkasin iga päev kohal käima. Selleks ajaks olin juba ratastoolis liikumisega kohanenud,“ meenutab ta.

2007. aastal vahetas mees töökohta, asudes tööle projekteerimisfirmasse. Siis tulid aga rasked ajad ja koht firmas koondati. Kuid see ei tähendanud, et ratastool koju nurka jäänud oleks. Paralleelselt põhitööga võttis Jüri aktiivselt osa ka Eesti Liikumispuuetega Liidu tööst, olles selle juhatuses. Tema põhiteemaks oli puuetega inimeste ligipääsetavus hoonetele. Sealt algas ka koostöö Tallinna linnavalitsusega, kus mees praegu töötabki, jälgides ikka, kas ehitised vastavad invanõuetele. Tema igapäevatöö on ehitusprojektide kooskõlastamine invanõuete osas ning valmis ehitiste ülevaatamine enne kasutusloa andmist.

„Tallinn on Eestis ainus omavalitsus, kus invanõudeid ehituses süsteemselt järgitakse,“ ütleb mees, kes on selle teemaga tegelenud üle 10 aasta ja usub, et on mõjutanud selle ajaga võib-olla sadat arhitekti – nüüd saabuvad tema lauale projektid, kus invanõuete peatükk on seletuskirja juba sisse kirjutatud.

Osa Jüri tööst on sõita mööda linna ja kontrollida, kas äsja valminud hoonetele pääseb nii ligi, nagu eeskirjad ette näevad. Piritalt tööle ja tagasi koju sõidab Jüri linna invatranspordiga, kuid päeva jooksul objektide ülevaatamiseks see teenus kõige paindlikum ei ole. Nii otsustaski ta kirjutada Töötukassale avalduse elektrilise ratastooli saamiseks ja Töötukassa oli nõus selle 9000 eurot maksva tööülesanneteks vajaliku abivahendi Jürile ka ostma.

„Elektriline ratastool on sellise töö jaoks parim – saan ise aega valida ja jõuan kiiresti kohale. Tallinnas on kõik 10 kilomeetri raadiuses, nii et kevadest sügiseni on see täpselt paras maa sõita,“ nendib Jüri, kes on päeva jooksul teinekord ka 30 km oma tooliga maha vuranud ja vahel ka kodust tööle sõitnud. „See on selline mõnus kulgemine 13 km/h, kuulad klapid peas muusikat, vaatad ringi ning oled tunni ja 15 minutiga Piritalt kesklinnas.“

Vahel sõidetakse ka sõpradega koos toolidega mööda linna. Jüri väitel ongi oluline olla ise aktiivne. Kõige kehvemaks olukorraks peab ta elamist koos vanematega. „See on ju loomulik, et vanem tahab oma last aidata, kuid lapsed jäävad seetõttu abituks ja sotsiaalne pool jääb nõrgaks. Tegelikult saab üksi hakkama küll. Minu ratastoolis tuttavate hulgas on järjest rohkem neid, kes on võtnud laenu ja ostnud endale korteri, kus on mugav liikuda ja lihtne välja pääseda.“

Autor: tooelu.ee

Foto: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Tagasi
Objektile kiirusega 13 km/h
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks