Avaleht / Uudised

Meeli Leeman töötas end nullist tippu

05.12.2016


Lasteriideid tootva perefirma Lenne ühe omaniku Meeli Leemani olekust õhkub enesekindlust ning vabadust. Koos abikaasaga on nad veerand sajandi jooksul ehitanud ühe Eesti edukaima rõivafirma ning kasvatanud kolm last. Lenne kontorisse sõitva liftini viiv tee on kaetud punase vaibaga.

25 aastat tagasi alustasite oma äri täiesti nullist. Milline Lenne algus oli?

Olin alles 20-aastane, kui alustasin pesu tegemisega. Ostsime Kaubamajast suurte tädide öösärke ja sellest sain kaheksa pesukomplekti. See oli aeg, kui õmblemiseks materjali ei olnud, aga arvati, et naistel on suur öösärgipuudus. Tegelikult ei ostnud neid särke keegi ja samas ei olnud pesu üldse saada. Õmblesin kodus 32 pesukomplekti päevas. Kahetsen, et mul seda pesu alles ei ole. See oli tol ajal julge lähenemine – nöör ühendas esimest ja tagumist tükki.

Järgmisena jõudsime laste dressideni. Mees tõi koju kotitäie autode puhastamiseks mõeldud lappe, mis olid Marati tootmisjäägid. Vaatasin, et jube äge, sellest saaks dressi teha. Kui ma juba öösärgi tükkidest pesu kokku õmblesin, siis dressidega polnud probleemi. Need dressid olid tõeline hitt. Ühe komplekti oleme isegi Eesti ajaloomuuseumile annetanud.

1991. aastal tegime enda firma, alguses tegime soomlastele allhanget ja natukene tegime kõrvalt enda toodangut. 1997 läksime täielikult üle omatoodangule.

Miks just lasteriided?

Ei olegi mingit suurt kalkuleeritud põhjust. Mulle meeldisid just laste asjad.

Kuidas te oma toodangut müüsite?

Nõukogude aja lõpus oli lihtne – ükskõik mida sa tegid, see osteti ära. Praegu toodame üheksas suuruses dresse. Tol ajal tegin ühes suuruses ja nii kui ma selle Kaubamajja viisin, tekkis järjekord ja need osteti kohe ära. See oli lihtne aeg.

Eesti ajal pidi juba oluliselt rohkem pingutama, et müüa. Mõtlesime mudelid välja, õmblesime valmis ja siis sõitsin spordikotiga Soome, käisin firmades, pakkusin neid mudeleid ja sain tellimusi. See oli suur vaev.

Leida ise need kanalid, kuhu toodangut müüa, on väga suur töö. Mitte keegi ei tule sinu juurde ja ei palu, et sa talle müüksid. Ikka ise peab kõik need inimesed üles otsima. Õnneks soomlased suhtusid eestlastesse väga hästi ja üldiselt soosisid meid. Kui ma esimest korda Anttilas käisin, siis seal öeldi, et pigem ostetakse Eestist kui Hiinast.

Kuidas töökultuur üheksakümnendatega võrreldes arenenud on?

See aeg oli lõputu töörügamine, 16 tundi päevas. Ma olen selles firmas pidanud kõiki ameteid. Olen koristanud, laos kaste tõstnud, riiet lõiganud, õmmelnud, joonistanud ja konstrueerinud. See kogemus aitas inimeste värbamisel väga palju. Mulle ei saanud öelda, et seda pole võimalik teha. Olin kõik etapid ise läbi teinud ja ma teadsin täpselt, mis on võimalik ja mis ei ole.

Tollal oli tobe komme või lausa taktika, et palgad hilinesid. Mõned ootasid mitu kuud palka ja võisid ka sellest ilma jääda. Inimene ei teadnud kuu alguses kunagi, kas ta saab kuu lõpus palka ega ka seda, kui palju. Me tagasime stabiilsuse ja ei jäänud kunagi võlgu ega jätnud palka maksmata. Pigem jäime ise ilma, aga mitte kunagi ei vedanud töötajaid alt. Tagasime, et kõik teadsid õhtuks, kui palju nad täna teenisid. Suhtusime inimestesse hästi ja lugupidavalt. Meil on õmblejaid, kellega koos alustasime ja kes on siiani meiega. Esimese töölepingu omanik on meil tänapäevani tööl.


Esimese töölepingu omanik on meil tänapäevani tööl.


Miks nad teie juurde on jäänud?

Esimese töölepingu omanik alustas koos meiega enne, kui me firma tegime ja õmblesime alles kodus. Tema on praegu meie tootmisjuht. Koos meie firma sünnipäevaga tähistame tema aastapäeva, ta on meie täielik raudvara. Kunstnik on tööl 1999. aastast ja on õmblejaid, kes on olnud meiega algusest saati. Vahel mõni käib teises firmas proovimas ja siis küsib, et kas tohib tagasi tulla. Loomulikult võib. Me võtame alati tagasi.

Kas olete kuidagi eriliselt pingutanud, et neid pikaajalisi töötajaid hoida?

Me proovime neid lihtsalt hoida ja oleme inimlikud. Ma ei oska seda seletada, midagi erilist me ei tee. Järelikult on töökeskkond lihtsalt sobinud. Võib-olla suhtume neisse nagu nad oleksid meie pere, elame nende tegemistele kaasa. See ei ole selline suure asutuse lähenemine, kus sa ei tea teistest midagi. Eks see on perefirma asi, sellest see peretunne tekib.

Mis teile edu on toonud?

Me olime suhteliselt noored ja edumeelsed. Lasime näiteks teha endale arvutiprogrammi, mida me kasutame siiamaani. Ma ei olnud siis veel üldse arvutit kasutanud, aga ma teadsin, et arvutid viivad elu edasi. Teadsime täpselt, et tahame palgaarvestuse programmi – see oli sellel ajal julge samm. Teised ettevõtted arvutasid paberil. Meie teadsime täpselt, millal ja kui palju toodangut valmib ning kui palju aega iga tööetapp võtab.

Pealehakkamist peab olema. See on üks asi, mis minu arvates jääb ettevõtlusega tegelevatel inimestel puudu. Nad ei tea, mida nad täpselt tahavad. Aga peab oskama asju tahta, küll see inimene leidub, kes selle asja ära teeb.

Me reeglina ei võta väga palju inimesi tööle. Kui meil on vaja lahendada mingi probleem või tahame kiirendada mõnda tööetappi, siis me palume IT-mehelt abi. Proovime alati tellida programme, mis meid aitaksid. Näiteks meil ei ole sekretäri praegu kontoris, oleme üksteisega ühenduses läbi telefonide ja kui keegi tahab kontorisse tulla, siis läheb vastu see inimene, kellega tullakse kohtuma.

Kui te oleksite tänapäeval sama noored ja alustaksite jälle nullist ettevõtlusega, kas oleksite 25 aasta pärast sama edukad?

Ma arvan küll. Ilmselt teeks me midagi muud. Edu on inimeses kinni. See on mingil määral ikkagi oskus, et kas sa oskad asju ajada või ei oska. 

Üheksakümnendate omapära, mis enam kunagi ei kordu, oli see, et terve Eesti oli ühel stardipositsioonil. Kõik olime ühtemoodi vaesed ja mitte midagi ei olnud siin riigis olemas. Anti ühisstart ja ükskõik, millise tee sa valisid, sa võisid saada edukaks. Praegu on kõik juba tehtud. Tänapäeval peab eriti andekas olema ja mõtlema välja midagi erakordset, et turule murda.

Vanasti oli alustamine kohati lihtsam, aga mõnes mõttes ka raskem, sest me tulime totaalsest vaesusest. Tänapäeval saad EASilt mingi laenu. Meie abikaasaga alustasime nii nullist kui null saab olla.

Lenne on pereettevõte, kuidas te oma töid jagate?

Mina tegelen tootmise poolega, olen nii-öelda brändimänedžer. Minu abikaasa tegeleb firma asjadega. Näiteks kui mina mõtlesin mudeleid välja ja läksin neid müüma, siis abikaasa tegeles õmbluse poolega, muretses tehnika ja materjali, hoidis firmat püsti. See on üks põhjus, miks meil oli lihtsam, me ajasime kahekesi ühte asja. Üksinda ei oleks see võimalik olnud. Meil on ikkagi kaks pead.

Millised pereettevõtte eelised on?

Me oleme alati ühise asja eest väljas. Peres ei teki lahkheli seoses sellega, et keegi on näiteks kümneni tööl. Teine pool saab alati aru. Saame aja niimoodi ära jaotada, et me ajaks ühist asja. Tavalises peres on nii, et kui üks pool teeb 16 tundi tööd, siis kindlasti teine pool kuidagi kannatab.

Vanasti, kui mees viis autoga kaupa Soome, siis mina pidin lapsega kodus olema. Praegu oleme jõudnud sinnamaani, kus me enam ületunde ei tee. See kõlab kummaliselt, aga see on suur saavutus. Alati on midagi teha, aga me proovime nii, et me töötame töö ajal. Kodus eriti tööst ei räägi.

Millal see nõks käis?

Kusagil kümmekond aastat tagasi. Lihtsalt ei jaksa muidu, ei pea vastu. Väikeettevõtetes tavaliselt juhtub see, et kui omanik teeb ise mingit töölõiku, siis tal ei ole aega mõelda, kas palgata inimesi juurde. Alati tuleb mõelda, kuidas teha firmat nii, et ise ei peaks tavatööd tegema. Proovisime seda vältida, et omanik on mingi töölõiguga seotud. Näiteks aitasin algusaastatel kaupa pakkida, aga targem on kaaluda, kas äkki peaks ühe pakkija tööle võtma.

Kuidas te suuremaid otsuseid vastu võtate?

Oleneb otsusest, aga reeglina võtame suuremad otsused kahekesi vastu. Kui on mingi suurem programmiline muutus, siis loomulikult kaasame rohkem inimesi. Meie kollektiiv ei ole tegelikult eriti suur, me anname tööd paljudele, aga need on enamasti allhankijad. See tähendab, et meie otsustamismeeskond ei ole suur. Hiljuti tuli meie tütar ka tööle.

Kas tütre tulemine Lennesse käib plaani juurde? Pärandate edasi?

Ma väga loodan, aga see ei ole nii lihtne. Mina võin olla õmbluse fänn, aga ma ei saa eeldada, et minu kolm last seda on. Praegu on tütar siin tööl, tegeleb turundusega. Poeg näiteks ei ole, tema on ehitusinsener ja läheb oma rada. Ei ole nii lihtne, et tuleb uus põlvkond ja kohe astub keegi su kingadesse. See on paljude firmade mure, et mis saab edasi. Pigem on hästi, kui on kellelegi pärandada.

Mis on 25 aasta jooksul kõige raskem hetk olnud?

Me oleme 24 aastat ainult kasvanud ja tõusnud. Aga kõige raskem oli siis, kui Ukrainas hakkas sõda. Me olime väga tugevalt Venemaa ja Ukraina turgudel, see mõjutas meid väga. Meil oli näiteks showroom Donetskis – see on nüüd puruks pommitatud. Lisaks on Vene rubla kukkumine majandustulemusi kõvasti mõjutanud.

Alla tulemine oli uus tunne, mida polnud varem kogenud. Praeguseks oleme sellega harjunud. Kuna kukkumine oli hästi järsk, siis pidime palju planeerima, et püsti jääda. Tegelikult meil suurt ohtu ei olnud, me oleme olnud suhteliselt säästlikud ja elasime kriisi ilusasti üle. Lihtsalt müüki on vähem, töö hulk suureneb, aga tellimused vähenevad. Rohkem peab pingutama, natukene on selline algusaastate tunne.

Rekordaastatel saime loorberitel puhata. Praegu on tegelikult ka hingetõmbeaeg. Muidu pidime iga aasta alguses, 23 aastat järjest vaatama, et kuidas me jälle kasvame. Pidime otsustama, kus me toodame, kust me leiame 70 uut õmblejat. Ise muidugi arvad, et teed ühel aastal plaanid ära, aga iga aasta peab tegema. Kui see kukkumine tuli, siis mahud vähenesid kõvasti ja ei pidanud enam kasvu planeerima. Siis tegime endale kontori valmis – varem ei olnud mahti sellele isegi mõelda. Rekordaastad tulid meil kitsikuses, olime saja ruutmeetrises kontoris kolmeteistkümnekesi. Nüüd oleme tuhande ühesaja ruutmeetrises kontoris viieteistkümnekesi.

Kas parimad aastad on veel ees või on need juba läinud?

Sinna tippu, kus me olime, me lähiaastatel ei jõua. Kunagi kindlasti, see ei ole mõeldamatu.

Sellises olukorras ei jää muud üle kui kohaneda. Need on protsessid, kus ettevõtjal ei ole võimalik kaasa rääkida. Need on poliitilised sündmused, mis toimuvad sinust olenemata. Pead lihtsalt pöialt hoidma ja lootma, et kõik saaks korda. Meil vedas, et masu meid õpetas ja meil oli piisavalt varusid, muidu oleks see kriis meile väga valus olnud. Kuidas saab nii, et järsku otsustatakse Krimm vallutada, ilma sulle ütlemata! (naerab)

Mitmed ettevõtted kolivad tootmist välismaale. Teiegi müüte enamiku on toodangust välismaale, miks te ikka veel Eestis olete?

Me oleme viimased mohikaanlased ja Eestile truud. Ei taha minna sinna Hiinasse. Leian, et on kahjulik viia kogu teadmus hiinlastele ja kõik tööstused ära kaotada. Euroopas on seda väga hästi näha, kuidas kõik kangatehased Itaalias ja Hispaanias on kadunud. Soomest rääkimata, seal ei toimu üldse mingit tootmist.

Ma ei leia, et see oleks õige. Nii kaua, kuni me suudame ja hinnad vastu peavad, oleme siin, Eestis ja Lätis. Aga kui tuleb väga suur surve, siis tuleb ära kolida. Aga kontor ja mõtlev pool jääb kindlasti siia. Praegu me veel peame vastu. Kümme aastat tagasi arvasime ka, et kümne aasta pärast ei ole meil võimalik siin olla. Aga siin me oleme, äkki veab veel kümme aastat välja.

Milline teie keskmine tööpäev välja näeb?

Väga tavaline, tulen hommikul tööle ja hakkan probleeme lahendama. Käin kunstnike, tootmise ja konstruktorite vahet. Erilisi kombeid või rituaale peale selle ei ole, et paned koti käest, lähed võtad ühe kohvi ja mõtled, kas keegi on midagi magusat ka toonud. Aga väga vabalt ei saa võtta, jooksvaid asju on palju. Suures plaanis on tööpäev selline nagu kõigil teistel. Töö ajal kuskile võimlema ma näiteks ei lähe, see on riigiasutuste teema rohkem. Mina sellist luksust endale lubada ei saa.

Kuidas Lennes tööohutusse suhtutakse?

Me järgime tööohutuse nõudeid väga täpselt. Töötajaid on ohtudest teavitatud ja nad arvestavad nendega. Näiteks juurdelõikamist on mugavam teha ilma spetsiaalse kindata, aga mitu korda ohtlikum. Meie töötajad oskavad õnneks ohutust hinnata.

Kui me vanas kontoris saja ruudu peal istusime ja higistasime, siis meie õmblejatel on alati head tingimused olnud. Nemad olid konditsioneeritud ruumis. See ei ole väga tavaline, et õmblustšehhis on konditsioneer. Neil peab olema mugav, see on raske töö.

Millal teil viimati tööinspektor käis?

Ma ei mäletagi, me olime siis eelmises kontoris. Umbes kaks või kolm aastat tagasi. Kui inspektor tuleb, siis alati valmistad natukene ette, aga midagi erilist me ei teinud. Töökeskkond vaadati üle ja leiti asju, mida saaks paremini teha. Siis me korrigeerisime nõrku kohti. Näiteks panime treppidele ohusilte juurde ja märgistasime alasid. Samuti käisime kõik töötervishoiu arsti juures. See on osa tööpäevast.

Küsis Hannus Luure

Allikas: Tööinspektsiooni infokiri Tööelu

Tagasi
Meeli Leeman töötas end nullist tippu
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks